Uudised ja reisilood

Kaks riiki, kaks temperamenti. Reisides fado ja flamenko rütmis 

Reisiidee tekib vahel täiesti juhuslikult, mõne eelmise reisi ajal, kui sihtkoht jääb ajapuudusel saavutamata. Kümmekond aastat tagasi veetis raadiomees Mart Ummelas sügispuhkust Hispaania päikeserannikul Costa del Solis. Nagu ikka, sõideti palju ringi üüriautoga ja käidi ära Gibraltaris ja Rondas ning isegi pool maad Cádize suunas, kuid meeltes sirendavasse Jerez de la Fronterasse ta ei jõudnudki. Miks just sinna? Ilmselt mingi ereda mulje pärast, mis seostas seda Lõuna-Hispaania linna tulise flamenko ja muidugi täiesti ainulaadse veini, üksnes seal tehtava šerriga, mida on linna järgi nimetatud ka hereseks.

Aastad läksid, otsus Jerezis ära käia küpses ning reisiplaanid said maha märgitud. Et Jerezi aga ükski lähimaade reisibüroo sihtkohana ei paku, valisime lähtepunktiks ja baasiks hoopis pisikese linna Algarve idapoolseimas sopis, Portugali kuldse ranniku ühes kauneimas kuurordis Monte Gordos, kust Hispaania piirini jääb vähem kui viis kilomeetrit.

Ühel päikeselisel ja soojal septembrikuu päeval maandusime Faros ja umbes tunniajalise sõidu järel saabusime pisikesse, aga just seetõttu meeldivalt rahulikku suvituskohta, mille iseärasuseks on saja meetri laiused ja kilomeetritepikkused helekollase liivaga plaažid, mis laugjalt merre laskudes võimaldavad turvalisi ja meeldivaid rannaelamusi ka perede väiksematele liikmetele. Kuna puhkustehooaeg hakkas juba lõppema, võtsid meid vastu inimsõbralikult tühjad rannad, mille vahid üritasid siiski endiselt lamamistoolide ja päikesevarjude üürijailt seitset nahka koorida nagu kõikjal Lõuna-Euroopas.

Maailmaränduri Vasco da Gama nime kandev ja otse rannal paiknev hotell esindab diktaator Salazari aegset luksust, veidi kulunud, kuid siiski uuesti särama lööduna, just nagu seda täitvate hollandi pensionäride portselanhambadki. Viimastega võidu tuli meil ka hommikuti Rootsi lauas ham-and-egg’i krabamises konkureerida. Kärarikaste madalmaalaste kõrval askeldasid aga üsna vaikselt, ehkki kohati ka tujutult ja endassetõmbunult portugallastest teenindajad, kelle olekus ja käitumises oli palju samasugust äraolevat melanhooliat, mis iseloomustab nende fado-muusikat.

Esimese retkena võtsime ette jalgsirännaku Monte Gordost piirilinna Vila Real de San Antóniosse, et piirijõe Guadiana taga teha põgus tutvumiskäik Hispaania-poolsesse Ayamonte väikelinna. Praamil kuulsime muide esimest korda eesti keelt, ehkki nagu eestlastele ilmselt tüüpiline, ei kiputud sugugi omamaalastega suhtlema.

Veerand tundi sõitu üle jõe ja olimegi sama valges linnas nagu Vila Real, mis aga isegi siesta alguses mõjus märksa elavama ja temperamentsena kui unisena tundunud Portugali linnake hommikupoolikul. Muide, piirijõgi on ka kellaaja jooneks, sest Portugalis käibib Greenwichi, aga Hispaanias Kesk-Euroopa aeg. Seda on hea arvestada, kui püütakse tabada külaskäiguks siestavälist aega.

Teise suure erinevusega kahe naabri elus saime tuttavaks, kui olime võtnud üüriauto ning märkasime Hispaania pool tanklas pikki PT-märgiga autode sabasid – bensiin on Hispaanias kolmandiku võrra odavam kui naaberriigis. Teisalt, toidukaubad tundusid Portugalis olevat taas Hispaania omadest märksa odavamad.

Avastame sisemaad

Oma esimese pikema reisi sisemaale tegime Monte Gordo naabruses olevate iidsete Castro Marimi kindlusevaremete külastamise järel. Selle müürid ulatuvad tagasi mauriaega ja tornitippudest võib seirata kümnete kilomeetrite kaugusele üle laudtasase maastiku ja Guadiana jõe Ayamonteni välja ning sealt paistab selgelt ka jõe kohal kõrguv kaht naaberriiki ühendav, 1991. aastal valminud lennukas rippsild, mida tohivad kasutada vaid autosõitjad.

Meie tee viis Mértola kaudu Béjani ehk siis läbi Algarve sisemaa juba Alam-Alentejosse (Baixó Alentejo). Esimesed sadakond kilomeetrit kulgesid vast valminud kiirteel, millega võiks uhkeldada iga Euroopa riik, kuid millel kohtasime ka argihommikul vaid üksikuid vastutulevaid autosid. Põhjuseks see, et ümberringi oli pea asustamata, künklik ja osalt metsane, osalt tiheda põõsastikuga kaetud jäätmaa, mis siin-seal uputatud Guadiana lisajõgede ette püstitatud tammide taha ülespaisutatud veehoidlate alla. Neile rajatud hüdrojaamad toidavad energiaga Algarve turismipiirkondi. Siin-seal oli teeservadel näha siiski korgitamme salusid, üksikuid viinamarjaaedu ja harvu hacienda’ sid.

Oeirase lisajõe suubumisel Guadianasse paiknev Mértola väikelinn on alates Rooma ajast olnud paljude kaubateede ristumispunktiks, võludes meid oma majesteetliku asendiga kõrgel künkal jõgede ühinemiskohal. Selle tipus kõrgus veel üks maurideaegne võimas kindlus koos värava ette püstitatud, 12. sajandil linna valitsenud mauri Ibn Quasi pronksist ratsamonumendiga. 1238. aastal võitsid ristisõdijad linna tagasi kristlastele ja tänagi oma kohal seisev mošee pühitseti katoliku Jumalaema kirikuks.

Portugali postkaart

Künka tipust avanesid meie pilgule sügaval all vooklevad jõeorud, neid ületavad kaarjad sillad ning kaldaid kattev ühetaoliste punaste kivikatustega valgete majade meri – nagu Portugali postkaart. Edasi Béja suunas liikudes hakkas maastik vähehaaval tasasemaks muutuma, sest olime jõudnud Portugali põllumajanduslikku südamesse Alentejosse, mis on ühtaegu ka maa vaeseimaid piirkondi, nagu teispool piiri olev Extremadura Hispaanias.

Béja on üks Portugali munitsipaalkeskustest, mis hoolimata oma pikast ajaloost osutus üsna keskpäraseks vaatamisväärsuseks. Võib-olla oli viga ka külastajais, kel jäi napilt aega põhjalikumaks tutvumiseks ning oli taas kord kiire tagasiteele asumisega. Seevastu järgmist pikemat väljasõitu Portugali sisemaale kroonis Évora külastamine. Tegu on linnaga, mis pärast 1755. aasta Lissaboni maavärinat kujunes Portugali kultuurielu keskuseks ja kuulub 1985. aastast UNESCO maailmapärandi kaitstavate linnade hulka.

Õõvastav krüpt

Seal asub hiiglaslik luukamber, mille seintes on tuhandete munkade skeletid, linnapilti ilmestab tõeliselt mõjuv katedraal ning linna keskel kõrguvad roomaaegse templi sambad. Vanalinna pitoresksed tänavad, lummavad keraamikapoed ja pisikesed baarid, tuhandeaastane kivistunud ajalugu igal sammul – kõik see Sise-Portugali suurima vaatamisväärsuse juurde jõudmiseks kulutatud vaev tasus end kuhjaga ära.

Tagasi rannikule suundusime üle mägede, mille kõrgeimad tipud küünivad üle 800 meetri, kuid kus kohtab väga vähe turistide autosid. Seevastu saime näha kõrgete korgitammede salusid ning korgi kogumise väljakuid. Mõeldes miljoneile sealt korgi saavaile veinipudeleile nii Portugalis kui kogu Euroopas hakkas isegi pea veidi ringi käima, aga see võis olla tingitud ka kord tõusvast, kord järsult laskuvast serpentiinist, millel keerutades jõudsime alles kolmetunnise väsitava sõidu järel tagasi Algarve ranniku kiirteele.

Põikasime ka ühel päeval Farosse, mis tuttav kõigile Lõuna-Portugali sõitjatele, sest sealtkaudu kulgeb kogu Algarve lennuliiklus. Farost sõidetakse enamasti vaid läbi, kuid Algarve keskus vääriks kindlasti põhjalikumat tutvumist, eelkõige vanalinn ja selles asuv katedraal, mille tornist avaneb lummav vaade üle kogu laiduderohke rannikuala, kus iga mõne minuti järel laskuvad saabuvad lennukid otse üle teie peade. Vanalinnas asuvas Igreja do Carmos on oma Capela dos Ossos ehk luukabel, mis samuti kui Évoras rajatud kunagi munkade ja koguduse liikmete luukeredest.

Tagasiteel Monte Gordosse põikasime muidugi sisse ka Tavirasse ehk Algarve Veneetsiasse, millest läbi voolav Gilão muudab oma suunda vastavalt tõusule ja mõõnale, ujutades aeg-ajalt üle ka osa linna kalda-aladest. Üle jõe pääseb mööda roomaaegset seitsme võlviga silda. Tavirat võib südamest soovitada hea lõunatamispaigana, sest jõgi on tõeliselt kalarohke ning värskete mereandide puudust pole ka üheski sisemaa söögikohas iial karta.

Teekond sihtkohta

Oleme pajatanud seni Portugalist, nagu oleks see olnud meie reisi põhisiht. Tegelikult kasutasime Monte Gordot vahejaamana, et lõpuks ära käia meid nii kaua ahvatlenud šerripealinnas Jerez de la Fronteras. Kummaline, miks see tõeliselt köitev linn koos ümbruskonnaga pole kujunenud sama populaarseks turismi sihtkohaks kui mõneti banaalne ja ülerahvastatud Costa del Sol.

Alustasime oma teekonda Hispaania poolele varakult, sest ees seisis mitmesaja kilomeetri pikkune sõit kiirteel läbi Huelva maakonna, möödumine Sevillast ja Jerez de la Frontera ehk mauridemaa piirilinnani jõudmine veel päevavalguses, sest kaart tõotas tõelist peamurdmist kesklinnas asuva hotelli leidmisega, eriti veel ilma GPSi ja linnakaardita.

Kuna Hispaanias oli bensiin märksa odavam, siis jätsime oma paagi täitmise teisele poole piiri, mis oleks peaaegu lõppenud tee äärde parkimisega, sest hoolimata kiirteest polnud pea 100 kilomeetri ulatuses ühtki bensiinijaama. Kui näidik juba väga ärevalt piiksuma hakkas, märkasime lõpuks silti, ent bensiinijaamani jõudmine nõudis kiirteelt mahasõitmist ja parajat keerutamist „ristikheinalehe“ labürindis. Õnneks saime paagi siiski täis ja sõit võis jätkuda. Veidi kulusid tekitas lisaks Sevilla juures kiirtee tasuliseks muutumine, õnneks mitte väga röövellikke.

Saabumine šerrilinna

Sõit Jerezini sujus kaardiõpetuse järgi päris hästi, kohale jõudes aga selgus, et linn pidas parajasti sügisfestivali ja enamik kesklinna tänavaid oli suletud. Parkisime peaväljaku Plaza del Arenali alla, kust hotellini jäi küll vaid sada meetrit, aga sinna saamiseks, tuli teha uus üüratu ring ümber kogu linna. Mis seal’s ikka, sai seegi tehtud ja hotelli ees reisikotid maha tõstetud. Hotell Tierras de Jerez paistis küll mõnusalt kodune, kuid auto oli vaja siiski ära parkida, tänaval selleks kohta polnud.

Omaette operatsioon oli parkimine hotelli maa-alusesse garaaži, mille tarvis andis portjee kaasa kelneripoisi, kellega koos tegime jälle suure ringi ümber mitme kvartali ja sõitsime seejärel pea püstloodis kaldkäiku mööda alla pimedusse, tegime taas täisnurkse käänaku, kuni peatusime napp sentimeeter enne betoonseina. Garaaži seintele olid varasemad parkijad jätnud juba kilode viisi autovärvi.

Ülessõitmine lahkumisel jäi juba tervenisti hotelliteenija hooleks – igati kindlam, mõeldes kindlustuse omavastutusele, aga „spetsialistki“ pidi selleks tegema kolm jõnksu, enne kui päevavalgusse jõudis. Olgu see hoiatuseks kõigile üüriauto parkijaile, kes kasutavad Hispaania hotellide maa-aluseid garaaže!

Kolme musketäri ajast teame mingit erilist veini nimega heres, sama nime kannab ju ka osa Krimmi Massandra magusatest veinidest. Tegelikult pole heres sugugi alati magus ega šerril (sherry) midagi pistmist cherry ehk kirssidega. Šerrit on õige mitut sorti, kuid meid köitis just Palomino viinamarjast valmistatav täiesti kuiv šerri, mis küpseb tihke pärmiseente kihi all õhu juurdepääsuta ning on oma kuiva, pärmise, pisut äkilise maitsega just see originaalne jook, milletaolist mujal maailmas lihtsalt kusagil ei tehta.

Külastasime Jerezis maailma suurima šerritootja Gonzales Byassi veinitööstust, mis asub otse linnasüdames oleva mauriaegse kindluse (alcazar) kõrval. Ekskursiooni käigus veendusime, kuivõrd suure kunstiga on tegemist nende maailmakuulsa margi Tio Pepe (saanud nime kunagise veinikoja asutaja onu järgi) valmistamisel. Samas oli muide tallel ka onu Pepe algne veinikelder enam kui saja aasta vanuste ämblikuvõrkudesse mattunud pudelitega.

Neli korrust tünne

Pikalt siin šerri valmistamisest jutustada ei jõua, kuid äramainimist tasub, et Tio Pepe valmib pikaldase, lõppkokkuvõttes aastakümnetesse ulatuva protsessi tulemusena, mis algab neljakorruselise tünnirea ülemistest tünnidest ja jõuab lõpuks alumistesse vaatidesse, kust pudelitesse villitav šerri võib sisaldada endas ka näiteks 1940.-50. aastate viinamarjasaagi hõllandust.

Rääkimata siis täidlasematest solera’dest nagu Olorosost, Croftist või Amontilladost. Veinitööstuse poest ostsime ka kurku paitavalt magusaid Pedro-Ximéneze viinamarjadest kääritatud tõeliselt küpset Matusalemi ja Nóed (saanud nime Piibli tegelaste järgi), mis meile kuu aja pärast kullerpostiga turvaliselt Eestimaale toimetati. Ei mingit probleemi lennujaama turvakontrollidega!

Jerezi külastamise teiseks sihiks oli ära näha flamenko tema oma südamaal, kohas, kust see euromauri muusika- ja tantsufenomen oma alguse sai. Sattusime kohale parimal ajal, just sügisese veini- ja flamenkofestivali ajal, kui vanalinna väljakuil kõikjal kirglikult tantsiti.

Istusime tegelikult üsna kogemata õhtustama üliheasse kohta, ühe kiriku ukse kõrvale aeda pandud laudade äärde, kus lõbusad kelnerid ajasid paraku järjekindlalt tellimused segamini ja kus tualett maksis terve euro, kuid kõik see ei takistanud meid nautimast täiel rinnal lõunamaist õhtut. Olgu lisatud, et kui te sealkandis väljas süüa soovite, siis enne kella 21 see küll kuidagi ei õnnestu.

Elu algab õhtul

Õigem oleks muidugi öelda, et vanalinnas lihtsalt ei tantsitud, vaid ELATI tantsupõrandal flamenko rütmis, mis lõi meilgi vere kihama ning pani märksa sügavamalt mõistma selle tantsu, selle muusika, selle kultuuri olemust – see ongi Lõuna-Hispaania, see ongi maailmakultuuride pulbitsev sulam, mida tuleb tunnetada eelkõige hinge ja südame, mitte niivõrd mõistusega.

Flamenkot tantsitakse omadele ja isekeskis, mitte turistidele näitamiseks, nagu meil on kombeks rahvatantsudega vabaõhumuuseumis välismaalasi naerutada. Sealsed tantsijad ei kanna uhkeid, ülikalleid rõivaid, vaid nii mehed kui naised on peamiselt mustas, pealegi esitades oma tantsu väga piiratud alal, paaril ruutmeetril. Flamenko, see on käte ja jalgade töö täiuslikud mustrid, absoluutne sulandumine rütmi, pidev pinge kasvatamine, mis lõpeb tõelise katarsisega.

Jerezist tegime ka väljasõidu Arcos de la Fronterasse, linna, mida paljud maailma reisimehed on pidanud üldse Hispaania kauneimaks, ent nagu iluga ikka, parem on seda ise näha kui ümber jutustada. Igatahes tasub 35kilomeetrine väljasõit Jerezist sellesse kaljul olevasse linna kindlasti ära teha, sest just selles linnas tundsime end, nagu oleksime pool aastatuhandet ajas tagasi läinud. Arcos on tõeline keskaegse Hispaania apoteoos!

Soovitusi Ibeeriasse reisijale

Üüriautoga võta kaasa GPS-seade koos virtuaalse kohaliku kaardiga, sest kui küsid teed kas või politseinikult, siis ta vastab üksnes kohalikus keeles ja sageli ei teagi teed juhatada. Pealegi ei ole sealseis linnades tavaliselt ühtki tänavasilti.

Kui tahate postkaarti saata, siis tehke seda hotelli portjee vahendusel, sest postkaste tänavailt naljaltei leia, eriti Hispaania poolel. Postkontori seeski pole enamasti mingit postkasti, kirju kassades vastu ei võeta, ainus koht on postkontori välisseinas, ja see pole sageli äratuntav, sest silti pole ja kast võib kujutada hoopis lõvi lõugasid.

Kohaliku bussiga sõitmine on tõeline hasartmäng, sest graafikuid pole või ei peeta neist iial kinni (pealegi, siesta ajal võib vaheaeg ulatuda tundidesse), nii et on igati parem sõita taksoga, mis on Tallinna omast kindlasti palju odavam.

Reisimehi huvitab kindlasti ka sealsete maade söök. Siinkohal on võimalik teha väga selge vahe Portugali ja Hispaania köögi vahel. Portugal, vähemasti Algarves on eelkõige kalaroogade ja mereandide paradiis, mille juurde käib parimini vinho verde ehk väga noor ja kihisev roheline vein.

Hispaania, eriti veel sisemaal, on aga ühemõtteliselt lihamaa, eelkõige grill-lihale orienteeritud köögiga, kus igasugustel sealihavorstidel ja mäestikusinkidel (jamón serrano) on korvamatu koht. Sinna juurde käib Rioja või mõni muu Hispaania rammus vein ja aperitiiviks loomulikult šerri ja digestiiviks mõni magus oloroso.

Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris oktoober-november 2008.