Uudised ja reisilood

Seni üle kõige New Yorki armastanud Kristina Mänd pidi uskumatul Gröönimaal oma arvamust muutma. Nüüd on tal kaks lemmikkohta.

Lõuna-Aafrikas on taevas hästi kõrgel ja kaugel ning õhk raske ja paks. Gröönimaal tundub, nagu käiks õhk lihast ja luust läbi ning taevas on nii lähedal, et seda võiks lausa katsuda. Õhk on kohe nii klaar, et Ilulissati linnas näed 100 kilomeetri kaugusel asu-vat Disko saart täiesti selgelt.

Enne suvist reisi Gröönimaale pidin pidevalt vastama küsimustele, et ega seal suvel lund ei saja. Kliima on Gröönimaal tegelikult nagu Eestis, ainult mägedes on õhk külmem. Kui te ei karda saapad jalas päevitades lolli muljet jätta, on päikese võtmine täiesti võimalik.

Ilulissat – jäämäed

Jäämäed on tõenäoliselt fantastilisim asi, mida saab seal ette kujutada. Gröönimaa on tegelikult kividest koosnev arhipelaag ja näib tervikliku saarena ainult jää tõttu, mis katab 81% territooriumist. Teatud kohtades moodustuvad liustikud, kus jää langeb merre.

Näiteks seisad paadiga kahe kilomeetri kaugusel, sinu ees on neljakilomeetrine liustiku ots ja 300 meetri kõrguse mäe küljest kukub raginal lumetükke. Või kukuvad koguni suured jäämäed…

Jäämäed andsid nime ka Ilulissati linnale, kuna see asub otse mägesid “tootva” liustiku kõrval. Linnas endas elab umbes 4800 inimest ja 5200 kelgukoera. Jäämägede “tulek” on alati ohtlik ja see seab piirid ka inimeste elupaigale, kuna tekkivad lained löövad mitmekümne meetri kaugusele kaldale.

Sina aga istud turvaliselt künka otsas, paitad kelgukoeri ja vaatad, kuidas nurga tagant sõidavad välja suured jäämäed; kuidas nad vahetavad värvi ja kuju ning kuidas just nemad põhjustavad veerandi kõigist surmadest Gröönimaal.

Murenedes liigub jäämägi tohutu raginaga, paadid lendavad uppi, kalamehed upuvad ja mägi liigub rahulikult mööda vett edasi. Kui vesi on seda alt piisavalt silendanud, keerab 40-50 meetrine mägi end paari minutiga ümber, mida õnnestus ka mitu korda pealt näha.

Sila qanorippa – kuidas ilm on?

Gröönimaal on väga mõnus pehme muru ja sammal, kuigi väga õhukese kihina. Sammal kasvab ühe millimeetri aastas ja matkarajalt kõrvale astudes rikud sa tohutult looduskooslust. Küll aga kõlbab näiteks kivil kasvav sammal süüa ja see on väga suure energiaväärtusega.

Istud Ilulissati lähedal matkates suurte kivide vahel orus pehmel samblal, ammutad mägijärvest puhast vett ja vahid ümberkeeravat jäämäge. Su ümber on puhas õhk ja mitte ühtegi inimest.

Samas kui sa arvad, et kedagi ei ole, puhkad, mõtled elu üle järele ja valad seda ilu vaadates mõne pisara, kuuled krõbinat. Karibuu vaatab sulle otsa. Kergitad end natuke ja oh sa saatan – kakskümmend karibuud vaatab sulle otsa. Mõtled endamisi, kuidas nad sinusse suhtuvad: sõid ju eelmisel õhtul nende liha. Aga õnneks lähevad nad varsti minema.

Matkamine ongi Gröönimaal põhiline – totaalselt selline koht, kus jalutada, ronida ja avastada iga künka tagant uut maastikku. Võtad aga koti selga, veepudeli kaasa, vaalarasva taskusse ja lähed. Meie matkasime nii üheksa päeva ringi, iga päev 15-20 kilomeetrit.

Naak ittoqut – milline on juhtkoer?

Matkade pakkujaid on palju ja kuigi matkad tunduvad alguses kallid, on giidist väga palju abi ja see tasub ära. Mis aga kindlasti ära ei tasu, on vaid paariks päevaks Gröönimaale minek!

Soovitav on matkata kaardi järgi, kuna ära eksida on lihtne ja päev otsa ei näe sa nagunii hingelistki. Riietuda soovitatakse seetõttu värviliselt. Väga mõnus on ka rattaga ringi sõita. Kui tee lihtsalt otsa saab, lähed jalgsi edasi.

Ühendusteed linnade vahel puuduvad. Suvel sõidetakse teise linna kopteri või paadiga, talvel saaniga. Hetkel käibki Gröönimaal küll vaidlus selle üle, kas keelata ohtlikkuse tõttu täielikult ära omal käel paatidega sõitmine. Rahvas pole sellega nõus, kuna muud variandid on liiga kallid ja asustus on nagunii vaid mere ääres.

Enamikul peredest on paadid, millega käiakse kalal või tassitakse turiste. Sõites saad aimu, kui soolane on merevesi – paadis märjaks saanud päikeseprille pärast puhtaks hõõrudes avastasin, et klaasid on  puha ära kraabitud.

Talvel on peamiseks liiklusvahendiks saan ja suurtes linnades leiad sa tõsimeelseid silte “Hoidu saanide eest”. Kelgukoeri on kogu maal rohkem kui inimesi. Keskmiselt on ühes rakendis 7-11 koera, kõik hästi ilusad, viisakad ja treenitud.

Talvel teevad koerad tööd, elavad õues, söövad kala ja nendega ei mängita. Suviti pannakse koerad ketti või viiakse linnast välja. Ilulissatis on koerte ala pea sama suur kui linn ise, sest igal perel on oma koerad ja kutsikad.

Mõnedes paikades viiakse koerad suveks mõnele saarele, kus nõrgemad süüakse ära ja tugevamad tulevad talvel tagasi. Juhtkoer on liider ja tema heakskiidust sõltub palju. Karm elu.

Kalaalimineerniarfik sumiippa – kus on avatud turg?

Kuna Gröönimaal midagi ei kasva, süüakse peamiselt liha ja kala. Meie jaoks eksootilisemad on vaal, hüljes, põhjapõder ja muskushärg. Ka kogu toitu iseloomusta klaar maitse ja ega liha-kala juurde suurt midagi muud ei söödagi.

Peredel on küll tekkinud kasvuhooned, kus kasvab umbes neli tomatit, mida uhkusega külalistele näidatakse. Maapinna moodustab kivi, mitte Islandile omane laava ja taimekasvuks sobib vaid väga õhuke pealmine kiht.

Toidu kõrvale küll pakutakse kartulit ja riisi, aga sel juhul kaks kartulit korraga, mitte 20 nagu meil. Peamiseks toiduks ikka liha ja kala – kuivatatuna, suitsutatuna või soolatuna. Päris omapärane on süüa Gröönimaal Hong-Kongi grillis vaalalihast chow-meini.

Hommikul avaneb turg kalaaliaraq, kuhu tuleb värske saak ja kus saab osta näiteks vaala kõhurasva, mis kulub ära päev otsa jahil või merel põses lutsutades, aga samuti hülgemaksa või paltust (on selline kala, meilgi müügil) jne. Teisel päeval müüakse aga hoopis karibuu või muskushärja liha.

Juurviljad on Gröönimaal tohutu kallid, kurgikilo maksab 300 krooni. Kurgi ja viina asemel peaks seal niisiis liha ja õlut tarbima. Restoranitoit ei ole hullult kallis, küll aga hullult hea. Kaubakettides müüakse rohkem valmispakendeid, värsket ja grööni enda toitu naljalt ei leia.

Meil oli vastupandamatu soov süüa külmast merest tulnud roosasid krevette. Kõik püütu läheb aga kindlasse töötlemisfirmasse. Hakkasime siis otsima ja meid saadeti ühe tegelase juurest teise juurde. Lõpuks leidsime end, kaks naist nagu me olime, riietusruumist koos püksata kaluritga. Nii väga kui nad ka ei tahtnud, ei saanud nad meile ometi krevette müüa. Gröönlased on lihtsalt väga-väga ausad. Küll aga saime sealt hulganisti baarikutseid.

Naleraq – meie lemmikbaar

Baarid on gröönlaste suured lemmikud ja Naleraq oli minu isiklik lemmik. Kohta pidas taanlane, baarimeheks oli rumeenlane ja kohutavat taustamuusikat tegid kaks bulgaarlast. Nii juhtuski, et pärast baari sulgemist õlut nõudes olin sunnitud nendega suhtlema vene keeles.

Ja napsu me saime. Kõik on baarides väga suhtlemisaltid, aga tühjade kätega teise lauda külla ei minda. Ostetakse näpuvahed õlut täis ja otsitakse inimesi, kes meeldivad. Nii oli ühel hetkel minu ja mu sõbrannade ees laual ühel hetkel 45 pudelit Carlsbergi õlut.

Õllepudel maksab seal 100 Eesti krooni ja laual oli seega mõne mehe kuupalk, mille sina pead hea tahte märgiks ära jooma. Meie leidsime lihtsa lahenduse – jagasime õlled laiali hoopis neile, kes meile meeldisid ja kogu baar oli õnnelik.

Rütmitaju on gröönlastel olematu. Igaüks tantsib nagu suudab ja eriti ohtlik on paaristants, mis toimub kas omaenda või sinu jalgadel, sõltuvalt joobeastmest. Olukorda pehmendab see, et suviti kantakse enamasti sandaale.

Tantsitakse üksi või mitmekesi ning kui ühe gröönlase kutsele polnud vastanud meie ega veel paarkümmend inimest, võttis ta tooli ja tantsis sellega. Vahepeal tegi paar õlut ja tantsis oma tooliga edasi.

Palju on baarides ka tukkuvaid inimesi, välja ei visata kedagi. Küll nad vahepeal üles ärkavad, edasi joovad ja võibolla tantsivad, et siis jälle tukkuda.

Baar ei ole enda näitamise, vaid suhtlemise koht. Värvikalt ja värvitult tulles näid sa imelik, saabastes, sandaalides või pidzhaamas mitte.

Tuluttut oqaluttarpit – kas inglise keelt räägid?

Enamik gröönlastest räägib taani keelt, inglist üsna nadilt. Oma keel on neil eskimo-aleuudi perekonnast grööni keel (Kalaallisut, inglise keeles ka Greenlandic, Greenlandic Eskimo või Greenlandic Inuktitut).

Keel on polüsünteetiline – peenelt öeldes “elemente grammatiliseks tervikuks liitev keel” ehk siis sõnad liidetakse üksteise otsa, mille käigus nad muutuvad. Sestap võivad mõned sõnad olla uskumatult pikad ja arusaamatud.

Sotsiaalses suhtlemises pikka juttu ei tehta, viisakussõnu on vähe. Vestlused ise on väga lahedad, omadussõnu kasutatakse vähe ja suhteliselt ruttu jõutakse asjani.

Vestlus baaris: “What your name?” – “Kristina” – “How you?” – “Fine” – “You beautiful” – “Thank you” – “You-me, me-you?”… Kui vastus on eitav, võetakse kohe järgmine ette.

Ise omandasin umbes sada sõna ja keele õpetamisele on neil ka väga omapärane lähenemine.

Kui küsisin Grööni keele instituudist keele õppimise võimaluste kohta, küsiti vastu – millistele gröönikeelsetele materjalidele on mul ligipääs.

Variantideks pakuti sõnaraamat, kassetid või gröönlasest abikaasa. Võibolla peaks eesti keelt samasuguste vahenditega õpetama… Keele enda poolest oleks eestlastel greenlandicut üpris kerge õppida, vähemalt mulle tundus minu lühikese Gröönimaal viibimise jooksul küll nii.

Atissavara – kas panen need selga?

Väikesed poisid kannavad valgeid kapuutsi ja taskutega anorakke, jalas musti pükse ja hülgenahast saapaid. Tüdrukud pärlitega kaunistatud värvilisi pluuse ja hülgenahast saapaid.

See, et enamik rahvast käib jalad harkis, nagu oleks midagi juhtunud, tähendab aga, et tegu on lihtsalt uskumatult ebamugavate jalatsitega.

Omavahel suheldakse tänaval, käiakse üksteisel külas ja peetakse kaffemikke – juuakse sooja jooki ja süüakse kooki ning suheldakse. Pered on suured, mitu põlvkonda elab koos. Külades on inimesi vähe ja talve üheksa kuud kestva pimeduse täidabki omavaheline suhtlemine.

Kaffisoriartoritsi – tule mulle külla

Väga popp tegevus on lugude rääkimine. Istutakse, süüakse-juuakse ja legendid elavadki edasi. Gröönlased ei tülitse eriti, aga kui seda teevad,  siis ei karju ega peksa, vaid laulavad üksteise pihta. Kui perekondade vahel on tüli, siis lauldakse kooris…

Baarikaklus Gröönimaal ei ole  rusikavõitlus, vaid selline aegluubis sõbralik maadlemine. Mõnikord ei saa arugi, et tegu pole tantsuga, vaid nad lihtsalt tülitsevad. Hommikul kell neli oli see üks mu lemmikpilte.

Inuit-inimesed

Väikest elanike arvu selgitab ka see, et varem oli vanadel gröönidel komme teha ruumi uuele põlvkonnale. Kui kogukonda hakkas sündima uus laps, lõpetasid kõige vanemad ise oma elu. Mehed võtsid süsta ja keerasid end merel ümber. Naised heitsid end kaljult alla.

Sündivale lapsele antakse selle järgi ka viimasena surnud inimese nimi, kuigi kõik traditsioonid enam tänapäeval ei kehti, eriti linnades. Vanasti pandi inimesed matmise asemel kivide alla ja praegugi leiad kivide vahelt pealuid. Tõenäoliselt turistide lollitamiseks pandud, aga tunnetuse annab siiski.

Iga surnuaia eraldi sektsioonis on kirjadeta ristid veest välja tõmmatud kaluritele. Gröönlaste suhtumine surma on üldse omapärane.

Surnuaed peab kindlasti asuma elupaikadest kaugemal ja surnutel peab olema parim vaade ilusale loodusele. Nii avanesid meilegi surnuaedades seistes kõige kihvtimad vaated.

Elusast peast elavad gröönid väga lihtsalt. Vanasti olid majad turbast ja kividest, sees koridor, ruum jahisaagi hoidmiseks ning taga suur ruum lavatsitega, kus tehti ka süüa. Talve tulekul pakiti asjad kokku, mindi liustikele ja ehitati jääonnid.

Turbamajadelt võeti katused maha ning tuul ja vihm pesi need kevadeks puhtaks – ning katus pandi jälle peale. Tänapäeva majad on kaasaegsed, väga ilusad, lihtsad ja puhtad nagu legolandis.

Inimesed elavad küll kitsastes tingimustes, aga muljeltavaldavalt puhtalt, armastades kohutavalt igasugust tilulilu – igas majapidamises on palju kulda ja karda.

Surnuaedadeski jäi mulje, et kohe tuleb kusagilt sombreero ja kitarriga mees, aga tegelikult on nad lihtsalt avastanud, et kunstlilled püsivad ehtsatest palju kauem…

Ristil on aga näiteks kiri, et Juukka sai surma jääkaru käpalöögist ja seda õnnetut vahejuhtumit mälestavad plastikmoonid. Vahel tundub aga, et gröönlased on hoopis räpakad, sest traditsiooni kohaselt loobitakse kasutud asjad lihtsalt majast välja – mina tea, varsti võib jälle vaja minna.

Varem see end õigustaski, aga mikrolaineahjud või kummisaapad ei sobi küll loodusse tagasi viskamiseks.

Kalurikülades ei ole ka kanalisatsiooni, vaid kuivkäimla alt võetavale kollasele kotile tõmmatakse hommikul nöör peale ja need rändavad ukse tagant edasi prügimäele.

Qujanaq – tänan

Nii et tegemist on ühe uskumatu maa ja uskumatute inimestega – 60 000 elanikust on 87% gröönlasi ehk inuiite keskmise elueaga 68 aastat ning iibega 0,09%.

Suurest Lõuna-Aafrikast tõin endale suulude rahvusliku käevõru, kus must sümboliseerib musta rassi, valge valget, roheline loodust, kollane maapõue kulda ja punane valatud verd.

Pisikeses 70 elanikuga Gröönimaa kalurikülas nimega Illimanaq leidsin kohaliku memme tehtud kõrvarõngad täpselt samade värvidega.

Mul on hea meel, et saan nende mõlema kultuuri nii kaasa tuua ja endaga kanda.

Loodan siiralt, et Gröönimaa jääb sama kalliks kui seni, et vähemalt seegi paik maakeral pääseks “tsivilisatsiooni” risustamise eest. Ajunnginniarna – head päeva teile!

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris oktoober-november 2005.
Tekst ja fotod KRISTINA MÄND