Uudised ja reisilood

Taskud jeene täis, asusid kümme estravellast üle Venemaa tõusva päikese maa poole teele. Sest täpselt nii ju on – kuigi Helsingist kümne lennutunni kaugusel, eraldab meid Jaapanist tegelikult ainult Venemaa ja lisaks jupike Ohhoota merd. Meie reisikonsultantide muljed sellelt reisilt on kokku kogunud ja kirja pannud vanemreisikonsultant Monika.

Jaapanisse Tokyosse lennutas meid Finnair. Lend läks kenasti ja isand turbulents, kelle pärast toidu serveerimine esialgu edasi lükati, meid õnneks siiski ei külastanud.

Lennud olid mugavad. Iseäranis meeldis meile personaalne ekraan (ka Economy-klassis), kust peale muu meelelahutuse saab lennukininas paiknevast kaamerast jälgida õhkutõusmist ja maandumist. Muidugi võib vaadata ka vahepealset, aga siis pole peale mõne üksiku pilvetutipoja midagi näha, öösel pole sedagi.

Muide, üks tore võimalus on lähedasi üllatada ja saata lennukist SMS (hind 2 USD).

Jaapani transpordisüsteemi hästitoimiv segadus

Maandusime Narita lennujaamas, kust kesklinna saab rongiga Narita Express; sõit kestab pisut üle tunni. Lennujaamas abistas meid inglise keelt kõnelev assistent (Jaapanis tavaline nähtus), kes aitas rongipasside vautšerid päris passideks vahetada ning tegi kindlaks, et valgenahad õigele rongile said. See vautšerite passideks vahetamine on muide üks tubli kleebi-liimi-voldi-töö. Meie seltskonna peale kulus kokku ligi pool tundi.

Ringi liikusime suuremalt jaolt Japan Rail Passi abiga. Maruägedad on need “pardinäoga” Shinkanseni bullet-train’id, mis läbi Jaapani “tormavad”. Täpsuse huvides lisan, et prantslaste TGV on siiski kiirem, ja aususe huvides tuleb tunnistada, et tegelikult ei saa sees istudes üldse aru, et 300 km/h kihutad. Erilist elevust tekitas valgenahkades möödasõit Mount Fujist, Jaapani kõrgeimast tipust, mis oma lumise mütsiga meid eemalt stoilise rahuga tervitas.

Üldiselt on Jaapani rongi- ja metrooliiklus täitsa loogiline. Esialgu ajavad värvilised hieroglüüfid pea sassi ning eks alguses tuleb rohkem punnitada ja abi küsida. Aga üldiselt saab kenasti hakkama, sest siin-seal on ka ingliskeelseid silte. Hoolimata vähesest võõrkeelte oskusest (nii mõnedki vestlused said kehakeeles maha peetud) on jaapanlased üldiselt väga abivalmid.

Rongid ise on puhtad ja täpsed. Kui tahad olla nagu jaapanlane, tuleb rongis (soovitatavalt terve tee) midagi nosida. Rongi sisenetakse järjekorras, keegi ei trügi. Kodanikud võtavad rongi saabudes rivvi nagu lasteaiarühm jalutuskäigul. Kui on määratud istekohtadega rong, sisenevad enne need, kelle istekohad on kaugemal. Nii ei teki asjatuid inimummikuid – rongid peavad ju graafikus püsima.

Tokyos nägime isegi kuidas koristaja joostes rongi koristas. Seda peaks kodus proovima, mõelge milline trenniraha ja aja kokkuhoid! Osaka metroos sõitsime korra ka naistevagunis – mõeldud preilidele ja prouadele, kes ei taha, et ahistav vastassugupool nende vastu puutuks.

Kui Londoni metroo ja rongid on täis meikivaid, söövaid ja nutitelefone toksivaid tegelasi, siis Jaapani metroos pigem magatakse, sest paljud elavad linnakeskusest eemal ning hommikul töölejõudmiseks tuleb varakult ärgata. Tuleb tunnistada, et ka meile tükkis rongis vägisi uni peale. Ilmselt on sealses kerges loksumises midagi uinutavat.

Huvitav on ka see, et Jaapanis reisitakse väikese kohvri või kotiga, sest rongides ei ole suurtele kohvritele vajalikku ruumi. Suured kohvrid toimetatakse vajadusel kulleriga mõnda edasisse sihtpunkti.

Tokyo tornmajad, tõsised tööinimesed, tunnelid ja templid

Meie esimene peatus- ja ööbimispaik asus Tokyos Shinjuku linnaosas. See on üks Tokyo kesksemaid linnaosi ning jaguneb ida ja lääne pooleks, millest esimene esindab rohkem äripiirkonda ja teine kaubanduspiirkonda.

Shinjuku on muide maailma kõige rahvarohkem jaam – seda läbib päevas erinevatel andmetel 2–3,5 miljonit inimest ning koos maa-aluste käikudega on sel enam kui 200 väljapääsu (nii mõnedki meist veetsid seal jaamas rohkem aega, kui esialgu plaanisid).

Üks toredamaid vaatamisväärsusi Tokyos oli Metropolitan Government Buildingu 45. korrusel asuv vaateplatvorm, kust saab tasuta nautida 202 meetri kõrguselt avanevat vaadet üle maailma suurima linna (Tokyos elab 30 miljonit inimest). Hirmutavast numbrist hoolimata ei ole Tokyo tänavapildis sugugi nii palju rahvast kui näiteks Londonis Oxford Streetil. Ilmselt seetõttu, et Jaapanis on rohkelt maa-aluseid ühendusi ja teid, mida tublisti kasutatakse.

Akihabara linnaosa, mida kutsutakse ka Electric Towniks, on paik, kust saab igal sammul soetada põnevaid tehnikavidinaid. Soodsaid hindu aga loota ei tasu, hinnad on täitsa keskpärased ja eelis avaldub pigem valikus. Kes rahakotirauad lahti lööb, arvestagu kindlasti sellega, et Euroopa elektrisüsteemid on kohalikust erinevad ja mõni seade ei pruugi koju jõudes tööle hakata.

Jaapani aedu iseloomustab korrektsus ja loomulikkus, sümmeetriale seal kohta ei ole. Kes oma silmaga näha soovib, saab seda teha näiteks Imperial Palace East Gardenis (samuti tasuta).

Kindlasti on külastamist väärt Harajuku linnaosa, kus saab näha kohalikke stiilitare. Selles piirkonnas on ruumi nii Euroopa kõrgmoele kui ka Jaapani filmidest tuttavale kooliplika-moele. Noortele on lausa eraldi tänav, kust kõik minifiguuri omanikud saavad soetada plisseeritud seelikuid, palmikkoes kampsuneid, kõrvadega mütse ja põlvikuid.

Kingi müüakse tihti suurustes S, M ja L ning kuna vahepealseid numbreid ei ole, ostavad paljud suuremad kingad ning teevad need sisetaldade abil parajaks. Jaapani kaubanduses on väga põnev valik sisetaldu erinevatele kingadele ja kingaosadele!

Tokoysse sattunul soovitame veel külastada Asakusa piirkonda, kus teineteise kõrval asuvad Shinto ja Budismi templid. Need kaks esindavad suurepäraselt seda, kuidas umbes 70% rahvastikust peab end nii ühe kui teise religiooni järgijaks.

Naljapealinn Osaka ja “päris” Jaapan Kyoto

Edasi viis teekond meid Osakasse. Osaka asub Tokyost kolmetunnise rongisõidu kaugusel ning ülalmainitud kohtumine Mount Fujiga leidiski aset sel samal teekonnal.

Kui võrrelda Osakat ja Tokyot, siis esimene on mõnusama, vabama atmosfääriga ja erinevalt Tokyost kannavad Osaka mehed ka muud kui valget särki ja musta ülikonda. Kohalikud ise peavad Tokyot tõsiste inimeste linnaks ning Osakat huumorimeelega inimeste linnaks. Võib tõsi olla küll!

Osakast pooletunnise rongisõidu kaugusel asub Kyoto, mis tõenäoliselt esindab kõige enam seda Jaapanit, mida me oma peas ette kujutame. Kyoto on kunagine kauaaegne pealinn ja suurim linn, mille rahvaarv tänapäeval aasta-aastalt väheneb. Kyoto võlub antiiksete templitega (Kinkakuji ja Kiyomizu), Gioni linnaosaga, kus hea õnne korral võib kohata ehtsaid geishasid, ja kaunite aedadega.

Tuntud paik Kyotos on ka Heiani pühamu, mis rajati 1895. aastal tähistamaks 1100 aasta möödumist Kyoto pealinnaks saamisest. Paik on pühendatud esimese ja viimase sealse valitseja hingedele. Seal oli meil õnn olla tunnistajaks Shichigosan-nimelise laste pühitsemise tseremoonia lõpuhetkedele.

Tegemist on tähtsaima lastega seonduva traditsiooniga, mis leiab aset novembri laupäevadel. Kolme- ja seitsmeaastased tüdrukud ning kolme- ja viieaastased poisid rõivastatakse traditsioonilisse Jaapani riietusse ning ühes kogu perega suundutakse kohalikku pühamusse lastele õnnistust saama.

Tegu on väga ilus-armsa vaatepildiga ja väidetavalt on see Jaapani laste üheks eredaimaks ja rõõmsamaks mälestuseks. Euroopa hobifotograafidele pakkus sündmus väga apetiitseid kaadreid! :)

Jaapan kolme sõnaga – puhtus, kord ja viisakus

Jaapani peamisteks märksõnadeks kujunesid meie jaoks inimeste rahulikkus, korraarmastus, organiseeritus ja viisakus. Tervitades ja vestlust lõpetades on rohkelt kummardamist ja peaga nõksutamist.

Jaapanis on väga puhas ja turvaline – võib julgelt hilisel õhtutunnil üksinda ringi jalutada. Kõik jaapanlased, kes meid vastu võtsid, aitasid rongijaamas orienteeruda ja tegid ekskursioone, olid väga meeldivad ja sõbralikud ning kõik toimis suurepäraselt. Paar korda eksisid nad isegi suurtes rongijaama labürintides ära, kuid õige teeots leiti alati kiiresti üles.

Jaapanlased peavad hügieeni väga oluliseks – näiteks tualetipotid on varustatud mõneteistkümne nupukesega, mille korrektseks kasutamiseks tuleb esmalt läbi lugeda kirjad nuppude kõrval.

Välisjalanõudega tuppa ei siseneta ning ka toas kasutatakse mitmeid erinevaid jalanõusid (sh tualeti külastamiseks). Isegi lennujaama turvakontrollis ei lubatud jalanõusid jalast võtta enne, kui toodi sussid. Kauplustes on vihmavarjude hoidjad või kaitsekiled, mille kohalikud osava ja kiire liigutusega oma vihmavarjude otsa tõmbasid – kõik selleks, et hoida kaupluses puhtust.

Parim aeg Jaapanit külastada on kevadel, aprilli alguses, mil õitsevad kirsipuud, või oktoobris-novembris (sõltuvalt piirkonnast), mil puud on kirevates sügisrüüdes.

Jaapanis süüakse rohkelt mereande ja kala ning söögikohti on väga erinevate hindadega. Toit on värske ja üldiselt tervislik. 15–20 euro eest saab söögikorra ilusasti kätte, aga soodsamates (tänava)kohtades oli võimalik söönuks saada ka vaid 5–7 euro eest.

Sushibaarides on levinud liikuvad letid, nii et valid aga meelepärased taldrikud (iga värv tähistab ise hinda) ning pärast loetakse tühjad taldrikud kokku ja esitatakse arve. Tihti on hinnad ilma 5% tarbimismaksuta, mis hiljem summale lisatakse. Jootraha anda üldiselt kombeks ei ole.

Jaapanlaste lemmikjook on üllataval kombel õlu. Reedeti lasevad kohalikud rihma lõdvaks ning siis võib tänavatel kohata napsuseid jaapanlasi, kel lont loojas ja meri põlvini.

Kui satud Jaapanisse äriasjus, varu korralikult visiitkaarte! Sealses kultuuris on visiitkaardi vahetamine siiani rituaal, millega näidatakse austust ja lugupidamist teise suhtes. Kui keegi jaapanlase ulatatud visiitkaardiga teadmatult ümber käib, niisama tagataskusse suskab või kohtumispaika maha unustab, võib tulevasest koostööst unistama jäädagi.