Laevaga piki Norra rannikut
Mõelda, et ligi 350 aastat tagasi võttis Sir Francisco Negri ette kaks aastat kestnud reisi Itaaliast Nordkappi, et oma silmaga näha, kuidas eurooplase maailm ühe 307meetrise Norra kaljupanga otsas lihtsalt lõpeb. Tänapäeva uudishimulikud pääsevad Euroopa põhjatippu märksa lihtsamalt, näiteks reisides Hurtigruteni kruiisilaevaga piki Norra rannikut.
Hurtigruten on üle 100 aasta nabanöörina ühendanud kaljust Norra rannikut ja teinud maailmale tuttavaks kohad nagu Lofoodid, Nordkapp või Geirangerfjord. Kiirusega keskmiselt 15 sõlme (umbes 28 km/h) kulgeva laeva tempo sobib looduse rütmiga ja viib reisijad mereelu rutiini, kui rutiiniks saab nimetada lummavaid vaateid, polaarsuve kesköist päikest ja võimalust kahe nädala jooksul hulkuda 34 sadamalinna tänavail.
Hurtigruteni laevaliin kulgeb marsruudil Bergen-Kirkenes-Bergen ja linnades, kust öösel minnes mööduti, peatutakse tagasiteel päeval. Kaasa võib teha ka pool reisi, või kohalike kombel edasi sõita vaid mõned peatused”. Lamedate maade elanikud on aga kõigest võlutud ja täispikkuses Hurtigruteni reis jääb veel napikski.
Põhjast lõunasse
Barentsi mere hallikarva lained klopivad laevakeret üsna põhjalikult ja illuminaatorist välja vaatajatel pühivad aeg-ajalt veevood silme eest läbi. Norra rannikul on inimeste elu ja toimetulek mööduja silme ette laotatud: kalalaevad, kalasadamad, kala lõhn, lõhekasvatused, Fiskehjell’idel kuivavad miljonid tursad ja sekka mõned krabipüüniste hunnikud.
Veidi hiljem möödume naftaplatvormide teeninduslaevadest ja gaasimahutite linnakust Melkeøyal’ist – oma silmaga võib veenduda, et juttudel Norra gaasist ja naftast on tõsi taga!
Enamik maastikke on aga sellised, kus pole mingeid märke inimeste olemasolust ega aja möödumisest. Peaaegu ei imestaks, kui silm tabaks mõne fjordi rohekat vett lõikava viikingilaeva käila, taustal kaljudelt otse alla kukkuva võimsa kose kohin. Eriti uhke on läbisõit Raftsund’i hambuliste kaljude vahelt, kus kõik reisijad on tekil ja võtavad oma kaameratest viimast välja.
Põhja-Norra rannikul tunduvad kõik linnakesed esimesel pilgul ühesugused – kinni kiilutud massiivsete mägede ja mere vahele, kõigis sadam ja kirik ja käputäis maju. Kõige selle taga on veel mingi Norrale ainuomane hõng, mingi rütm ja hingamine, mida ei oska seletada.
Mööda minnes ei leia tuumikut. Pooletunniste peatuste ajal jäävad inimesed ja paigad võõraks. Alles kohalikega suheldes hakkad tasapisi selle maa olemust mõistma.
Kui Kirkenesis laeva ootasin, rääkisid sealsed kalurid pooltühja, hallidest pilvedest ümbritsetud väikelinna Norra kõige huvitavamaks paigaks.
Tagasi minnes uuriksin kindlasti, kas vanasse traalerisse on kalarestoran juba tehtud ja kas krabipüügile kaasa saaks ja kas nad ka sel aastal teadlaste uurimislaeva Arktika-reisi ette valmistavad.
Põhjast lõunasse sõites on tunne, nagu oleks ajamasinas kiirendusnupule vajutatud: veebruar muutub maiks, vihma- ja tuulekindlad riided tuleb kiht-kihilt maha koorida, matkasaapad kohvripõhja peita ning päikeseprillid välja otsida.
Enamik peatustest on väikelinnades ja kuni laeva kaupu lastitakse ning reisijad vahetuvad, saavad turistid jala kindla maa peale. Suuremates linnades on pikemad peatused, näiteks Tromsø kirikusse saab öökontserdile minna ja Trondheimis kuulsa Nidarosi katedraaliga tutvuda.
Ekskursioonide nimekirjast tasub valida ka bussisõit Lofootides ja UNESCO maailmapärandi nimekirjas olevas Geirangerfjordis. Kui on piisavalt soovijaid, tehakse paaditiir ka merikotkaste ja vaalade otsinguil.
Päikesega on tore laevatekil istuda ja maastikku vahtida, aga Norra tegelikku olemust see ei ava. Eriti just Põhja-Norra, mis mulle hullupööra meeldib – endasse sulgunud, mõtlik maastik, mida ilmestavad looduse järsud raevuhood.
Karmi rannikut mööda kihutavad tuuleiilid, ookeani lõhn ja külmatunne kehas – selle kogemine nihutab elus kõik asjad märkamatult õigesse järjekorda. Ja kui vihm lakkab, jäävad sinkjasmustad pilved veel kauaks sügava rohekassinise mere kohale rippuma.
– – –
Täispikk artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller veebruar-märts 2008 numbris.