Uudised ja reisilood

Sagedamini Luksemburgi sattunulegi näib see paik ikka oma tõelist mina kindlusemüüride ja roheluse vahele varjavat. Kuid küllap ongi just selline saladuslik ja ainult välist ilu teistele näitav hoiak ühele pisikese suurhertsogiriigi uhke olemisega pealinnale kohane, oletab Helen Ennok.

Ka praegune Luksemburgi valitseja, suurhertsog Henri I koos suurhertsoginnast naise Maria Teresa ning nende nelja poja ja tütrega on kas peitunud oma otse kesklinnas asuvasse peende prantsuse renessansi stiilis tornidega paleesse või pole teda lihtsalt kunagi kodus.

Traditsiooniline vahtkond seda arhitektuurilist ja ajaloolist monumenti ei valva, vaid üks üksildane valvur asendub aeg-ajalt teisega. Kuid 23. juunil, kui Luksemburgis nagu Eestiski on rahvuspüha, oma sünnipäeval tuleb siiski armastatud suurhertsog rõdule rahvast tervitama.

Teistelgi päevadel leiab Luxembourgi linnas aset rahvarohkeid pidustusi, kus otse palee kõrval Guillaume’i väljakul või sellest 80meetrise liftisõidu kaugusel all-linnas, imeliste vaadetega Grund’is, käib pillerkaar või mõni festival ning pea kunagi ei puudu lõppakordina suurejooneline ilutulestik.

Luksemburg on muide Šveitsi ja Norra järel maailma rikkamaid riike sisemajanduse kogutoodangult ühe inimese kohta. Ja kuigi vahel läheb ruumi mõttes kitsaks (ligi pool miljonit inimest paikneb 2600 ruutkilomeetril ehk ca 175 inimest ruutkilomeetri kohta), on Luksemburg väga rahulik ja rahustav koht.
Üksnes õhtuti on baarid ja ööklubid mõistagi puupüsti rahvast täis. Siin kohtab samuti neid rikkaid (vana)inimesi, kes naudivad muretult luksuslikku elu ja jätavad uskumatult palju jootraha.

Muidugi on Luxembourg ka üks maailma turvalisemaid paiku ja omal moel lihtsalt väga ilus – vaheldumisi kivine ja roheline. Pompoossed viaduktid ning kõrguste vahesid ühendavad või ka siin-seal voolavaid ojakesi ületavad sillad (kokku 95) väärivad eraldi peatükki.

Nende all laiuvad hunnitud pargid ja aiad, maalilised promenaadid, lilled ja skulptuurid. Kaunis vanalinn kitsaste, käänuliste ja arhitektuuripärlitega ääristatud tänavate ning loomulikku kaljusesse keskkonda rajatud kindlusehitistega kuulub UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja. Kogu see kontrastiderikkus ja nähtu unikaalsus tundub möödakäijale lihtsalt tabamatu imena.

Esimesed märgid ajaloolisest Luxembourgi kindluslinnast leiduvad ürikutes aastast 963, kuid seni maailma ainuke iseseisev hertsogiriik sai Luksemburgist alles 1839. Seni oli see paik mitme naaberriigi militaarhuvi mõjuvallas. Sajandite vältel rajatud kaitseehitised ja nendes paiknevad kuni 40 meetri sügavusele ulatuvad ja kokku 23 kilomeetrit pikad “kogu elu mahutavad” tunnelid on kuulsad ja vaatamist väärt siiamaani.

Kes ei soovi maa-alustes käikudes kolada, siis Luxembourg on just see koht, mis soosib lihtsalt jalutamist või ühest kohvikust teise kulgemist. Suvised terrassid ahvatlevad kõik kaunite vaadetega. Linna keskväljak Place d’Armes on aga lausa katkematult ääristatud restoranidega ning sageli mängib seal orkester või esineb mõni artist.

Alternatiiviks on alati muidugi ka šoppamine. Luxembourgis on kõik kuulsad kaubamärgid oma butiikidega rivistanud end esinduslikult peatänavale Grand rue’le, kus osturõõmu jätkub, kui aga ainult rahakott vastu peab.

Kohalikus keeles Lëtzebuerg on täna väga rahvusvaheline paik. Olnud koduks Euroopa Söe- ja Teraseühenduse peakorterile, võõrustab ta nüüd Euroopa Liidu institutsioonide töötajaid.

Üle suurhertsoginna Charlotte’i nimelise grandioosse terasest silla mineja ees kõrgub Kirchberg’il eurolinnak, kus paiknevad Euroopa Kohus ja Audiitorite Koda, samuti Euroopa Komisjoni ja Euroopa Parlamendi asutused.
Luksemburglased ise on võõraste eest pisut peitu pugenud, letseburgi keelt kuuleb teiste kõrval harva ning Luxsembourg on eelkõige prantsuskeelne koht. Koerad on siin prantsuse kultuuriruumile kohaselt ühiskonna täisväärtuslikud liikmed ning sestap ei maksa imestada, kui avalikus kohas mõni nuustik nina alla surutakse, huvi tundmata, ega te allergiline pole ja kas lõrisev elukas ei sega.

Väljaspool pealinna muutub Luksemburg aga veelgi rohelisemaks ja ilusamaks. Seal on Moseli jõgi ja muinasjutukülakesed. Kuid see on juba teine lugu.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober-november 2006.