Uudised ja reisilood

Kui langetasime otsuse sõita puhkuse ajal Madeirale, teadsime sellest imepärasest saarest tegelikult üsna vähe. Et on üksik kaljune saar Atlandi ookeanis ja kuulub Portugalile, et aastaringne mahe kliima soodustab taimede lopsakat kasvu ja liikiderohkust, et seal kasvavad hiigelsuured asalead ja jõulutähed, et Madeiral valmivad pehmed veinid ja vesi voolab spetsiaalselt selleks ehitatud kanalites – levadades.

Kas lennuk leiab saare üles?

Ühel hallsombusel päeval novembrikuu istumegi Helsingis Finnairi lennukisse, silme ees sirendamas unistus kuumast päikesest troopikapalmide all. Kui nüüd väheke ette rutata, siis päike laseb päevitajatel end tol sügisel kiuslikult paar päeva oodata.

Hetk enne väljalendu asetub lennukis ühele istmele sildiga “Service” mugavalt raamatut lugema Finnairi vormis hallipäine härrasmees, kellel reisijate teenindamisega miskit pistmist ei paista olevat. Selgub, et tema lendab kaasa selleks, et isiklikult kontrollida lennuki tankimist tehnilisel vahemaandumisel Faros. Lennuk peab aga kaelani kütust täis olema, sest kui Madeirale lähenedes selgub, et muutlikud ilmastikuolud või mingi muu põhjus keset ookeani üksikult seisva saare ainsale maandumisrajale maanduda ei luba, tuleb lennata pikk tee Mandri-Portugalini tagasi.

Milline rendiauto Madeiral kõige parem?

Reisi plaanides ei kavatsenud me terve nädal päikese käes pleekida, vaid silm langes kohe Fritidsresori autopaketile. Selle hind polnud praktiliselt kallim puhtast päikesepaketist, kuid sisaldas neli päeva autorenti ehk võimalust mööda põnevat saart vabalt ringi sõita ja veeta lisaks pealinnale kokku neli ööd kahes erinevas hotellis väljaspool Funchalit.

Meie neljarattaline reisikaaslane ootabki meid lennujaamas ja on kuuma päikese käes muutunud praeahjuks. Punane Nissan Micra ja tiival juba mõlk. Rendifirma esindaja seletab, et mõlke pole mõtet välja taguda, kuna kohe järgmine kasutaja kohtub käänulistel mägiteedel taas mõne kaljunukiga. Seetõttu on autol täiskindlustus ja iga kriipsu üle arvet ei peetagi.

Hiljem selgub, et Micra hobujõududest piisab täiesti ka järsemate mägede vallutamiseks, kuid suurem auto jääks jänni mägiteede järskude kurvidega.

Kuhu küll see päike jäi?

Madeira põhjarannikule meie esimesse ööbimiskohta, väiksesse kalurikülla Sao Vicentesse jõudmiseks tuleb esmalt kihutada piki lõunarannikut kiirteel pealinnast Funchalist mööda ning seejärel keerata otse põhja. See tähendab mäkke ja kilomeetrikõrgusele mäekurule.

Esialgu kulgeb tee piki jõeorgu ja on suhteliselt sirge, kuid mida ülespoole, seda järsemaks kurvid muutuvad – ikka vasakule ja siis paremale ja jälle vasakule ja jälle paremale, nii et südame alt õõnsaks läheb! Pooled kurvid on loomulikult pimedad, kus siis iga autojuht peamiselt enda lõbustamiseks signaalitörtsu peab laskma.

Maantee kõrgeim punkt Encumeada mäekuru 1007 meetri kõrgusel merepinnast tähistab siirdumist uttu. Auto jaoks ei muutu mäest allasõidul eriti miskit – sama teine käik, millega suur osa teest mäest üles roomatud, osutub nüüd käänulisel ja märjal teel hädavajalikuks pidurdamisel.

Hotell Estalagem do Mar on mugav hotell püstloodis taevasse kerkiva kaljuseina ja kivise ranna vahel. Kuid oodatud päikese asemel sajab vihma ja paar päeva enne meie saabumist on rannikut rünnanud koguni orkaan. Osa puidki hotelliaias koos juurtega uppi kistud! Esimesed ujumisvajadused tuleb rahuldada sisebasseinis ja mullivannis.

Teed ei sobi nõrganärvilistele

Teisel päeval on pilt õnneks teine. Kuigi kõrged mäed ja udu varjavad varahommikul suurt osa rannikust päikese eest ja tugev tuul tõstab mereveepritsmeid ka mitukümmend meetrit mere kohal kõrguvale autoteele, muutuvad vaated päikese kõrgemale tõustes üha maalilisemaks. Kohati võib põhjaranniku loodusel täheldada sügise märke, kuna kõik paha – külmad tuuled ja vihmad – saabub Madeirale just põhjast.

Saar on piisavalt väike, et igast majutuskohast ükskõik kuhu saarele päevaga kohale jõuda ning nelja autopäevaga kõik kitsad rannikuteed ja -külad läbi sõita. Rannik on järsk ja tee mäekülge raiutud raske tööga. Mööda järske serpentiine roolimine nõuab parasjagu külma närvi. Kohati ahenevad käänulised teed nii kitsaks, et sõitma mahub vaid üks auto. Teatud vahemaade tagant on teele ehitatud taskud, kus vastutulijast mööda pääseb. Kui nähtavus piiratud ja vastassuunas sõitjad kohtuvad kahe sellise tasku vahel, on üks autodest sunnitud lähima taskuni tagurdama.

Kõrgemal mägedes on märksa jahedam kui merepinnal ning tuulejope või mõni muu soojem riie on autost väljumisel hädavajalik.

Loodus on fantastiline

Ükskõik kuhu Madeiral suundud, ikka satud vaatele, mis igava tasase maastikuga harjunud eestlasel hinge kinni lööb.

Loodenurgas asuvast Porto Monizist leiame omapärased, miljoneid aastaid tagasi moodustunud looduslikud mereveebasseinid. Nende kõrvale on ehitatud supelkeskus, mis küll merevee jaheduse tõttu sügiseks juba suletud.

Madeira läänetippu tähistava Ponta da Pargo tuletorni läheduses, paar kilomeetrit rannikust eemal, üllatab põlismets uskumatult jämedate ja kõrgete puude ning lopsaka alustaimestikuga. Merepinnale lähemal kasvavad lõunarannikul lausa troopilised taimed – mimoosid ja jõulutähed, oleandrid ja asalead ja paljud muud. Milline vapustav värvikirevus valitseb siin kevadel ja suvel!

Kõrgemale mäkke ja keskplatoole Paul da Serrale tõustes muutub loodus põhjalikult – puud ja lopsakas loodus kaovad ning asenduvad kivise välja, rohu- ja kaktusetuustidega. Ning pilved jäävad ujuma mäetippudest ja autost allapoole – sellist pilti juba Eestis näha ei õnnestu!

Saare idakolmandiku tasasele kõrgplatoole on enam kui kilomeetri kõrgusele merepinnast püstitatud terve tuulefarm – kümneid tuulegeneraatoreid, mille tiivikud ei peatu hetkekski.

Ponta de Sao Lourenco säär Madeira idatipus üllatab aga oma kuumaastiku ja hiiglaslike saare küljest merre murdunud laavalahmakatega.

Levada: Madeira suurim omapära

Levada on Madeira püha lehm, millest turist kuidagi mööda ei saa. Umbes nagu roundabout autoturistile Inglismaal. Põhjast puhuvad tuuled tühjendavad oma vihmavarud vastu põhjarannikut ja keskmägesid ning ainult tänu levadadele saab vajaliku vee ka lõunarannik, kus kohati ei saja pool aastat. Mägedest vett koguvaid ning alla küladesse ja põldudele juhtivaid kanaleid on ilmselt mujalgi kui Madeiral, kuid kusagil pole neid nii palju ja kusagil pole need nii hõlpsalt juurdepääsetavad. Ükskõik millist väiksemat mägiteed pidi saare keskosa suunas tõusta, jõuab turist varem või hiljem mõne levadani. Levadadevõrk on tihe, kanalid – mõnel vanust 100, mõnel 30 aastat – on reeglina heas seisukorras, ümbritsetud kaunist maastikust ja lopsakast taimestikust ning piki levadasid kulgeb alati matkajale sobiv jalgtee. Seda tihti isegi tunnelis.

Matkamine piki levadasid on aktiivse puhkuse armastajale tõeliselt nauditav ettevõtmine. Mitukümmend matkarada on tähistatud numbrite ja viitadega ning eriti autoga liikuv turist saab neid omavahel ka kombineerida. Loomulikult tuleb ka levadamatkadel mõelda tavalistele (mägi)matkaohutusreeglitele: ei tohi rännakule asuda üksi ega oma võimeid üle hinnata, vajalikud on mugavad mittelibisevad jalanõud ja soojemad riided. Laisemgi autoturist leiab mitmeid selliseid kohti, kus teega ristuvat levadat pidi kümmekond meetrit jalutada, end fotografeerida ja seejärel autoga edasi sõita.

Vanima küla hotell täis seeniorkodanikke

Põhjarannikul asuva Santana küla väikesed õlgkatusega majad on nagu vabaõhumuuseumist või postkaardilt. Lõunasöök kohalikus tavernis on aga üks maitsvamaid terve nädalase reisi jooksul.

Saare vanimas külas Machicos idarannikul ööbime kaks ööd hotellis Dom Pedro. Pealelõunal kohale jõudes pole märgata miskit erilist, aga hommikusöögilaud viib meid sügavasse hämmingusse. Mitte see, mis laual on, vaid einet nautivad inimesed meie ümber: hotell pakub eriti soodsat hinda briti pensionäridele ja meie oma keskeaga oleme selles seltskonnas suure edumaaga kõige nooremad.

Omapärase kolmnurkse kujuga Machico kindlust ümbritsevad vanad puud on püsivate meretuulte mõjul üksmeelselt kaldu sisemaa poole. Rand on kaetud miljonite ümarate kividega ja merre ujuma pääseb vaid sandaalides.

Funchalis võib rahulikult päikest nautida

Viienda reisipäeva õhtul jõuame Funchali hotelli Casino Park, kus seisab ees kaks ja pool päeva kiiret päikesevõttu. Oma Micra jätame hotelli ette ja autovõtmed retseptsiooni. Igal pool mujal oleks porine miniauto 5-tärnihotelli ees kohatu, kuid mitte Madeiral – siinsetel teedel suuremaga sõitmine oleks väga ebamugav.

Funchal on mõnus ja rahulik linn. Valdav osa saarele saabuvatest turistidest elab pealinnas või selle külje all. Ilmad on siin enamasti päikesepaistelised, kuna saare kõrge mägine keskosa püüab põhjast tulevad pilved ja vihmad kinni. Pea igal hotellil on päevitusaiakesega ujumisbassein, kas kohe hotellihoone kõrval või natuke allpool merekaldal. Avarate basseinidega korvatakse suuremate liivarandade puudumine.

Õhtul suunduvad Funchali näljased turistidehordid laiali linna restoranidesse. Ning häid sööke ja maitsvaid jooke leiab Madeiralt rohkesti, mistõttu kaalujälgimise alustamiseks pole see just sobivaim koht. Eriti tähtis on suuta eristada sõnad “espetada” ja “espada”: esimene neist tähistab mahlakat grillitud liha- ja küüslauguvarrast, teine kohalikku hõrgutist süvamerekala. Ja kõik see loputatakse loomulikult alla kuiva või magusa kohaliku madeira veiniga.

Madeiral leiab igaüks enda jaoks midagi põnevat: kes tahab päikest, püsib lõunarannikul, keda huvitab loodus ja matkamine, läheb mäkke, keda ihkab häid veine, siirdub veinikeldrisse. Otsus veeta puhkus sellel väikesel saarel ei tule alati kergelt – on ju sihtkohti maailmas nii palju – kuid reisi endaga jäädakse kindlasti alati rahule.

Mälupilte oma nädalasest puhkusest Madeira käänulistel teedel meenutas reisibüroo Estonian Holidays giid ja sünkroontõlk Vivian Rennel.

Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris aprill/juuni 2002