Malaisia tänavatoit
“Malaisia – tõeliselt Aasia!” (“Malaysia – Truly Asia!”) kõlab turismireklaam. Ehkki võib arutleda, mis teeb ühe Aasia riigi teisest tõelisemaks, peab Helle-Mai Pedastsaar Malaisiat teiste seas eriliseks – olgugi see riik pakendatud jõukamasse ja moodsamasse ümbrispaberisse kui enamus naabreid. Milline on aga Malaisia tänavatoit?
Kindlasti on Malaisia koht, kus saab proovida parimaid sööke üle kogu Aasia. Riigi elanikkond on kirju – tuleb vaid vaadata tänavapilti, kus kõrvuti ajavad asju lillelistes batikkostüümides mosleminaised, läikivates sarides indialannad ja miniseelikutes hiinlannad, et saada aimu selle riigi mitmekesisest toiduvalikust.
India, malai ja hiina köögid on aga vaid maitseelamuste jäämäe veepealne osa. Malaisias need kolm erinevat toidutraditsiooni kohtuvad, ühinevad ja muunduvad, laenates lisaks ideid nii Taist, Indoneesiast, Jaapanist kui ka läänemaailmast.
Tulemus ootab teid eht-aasialikult otse tänaval – väikestes ja odavates söögikohtades ning suuremates toiduõuedes. Ideaalne testimispaik.
Lendavast vaibast tõmmatud teeni
Vaatan, kuidas mu roti canai valmib. Tõmmunahaline indialane võtab väikese taignapalli, pritsib peale mõne tilga õli ja asub seda vaheldumisi lauale põrgatades ja õhus keerutades laiali lööma.
Naljatamisi kutsutakse rotisid “lendavateks leibadeks”. Koka osavate sõrmede all järjest suurenevaid ringe võttes lebab taigen viimaks paberõhukesena laual.
Nüüd on aeg see kokku voltida ja ülikuumal plaadil kuldpruuniks kihiliseks koogiks praadida. Rotit serveeritakse teravamaitselise karrikastmega ja üks Malaisia populaarsemaid hommikusööke – kuigi pärit Indiast – on valmis.
Kui roti sisse panna muna, hakitud juurvilju või liha, saab sellest martabak. Magus martabak aga sisaldab banaane ja kondenspiima.
Selle maiuse jätame õhtuks, aga praegu tellin kaks teed. Malaisias joodav tee on minu arvates Aasia paremaid. Ja ehkki valmistamise alged on taas pärit Indiast, on see midagi märksa maitsvamat kui India piima-suhkru-tee keedus.
Malaisia tee valmib, segades kokku kondenspiima ja suure klaasitäie kanget teed. Taas on omal kohal lendav element – teed kallatakse hoogsalt ühest klaasist teise (joogi nimi ongi teh tarik ehk tõlkes “tõmmatud tee”).
Tulemuseks on imehea oranžikas jook, magusa vahu kord peal. Küllap käivad sellise valmistamise juurde oma ametisaladused, sest kodus järele proovides ei tule see tee nii maitsev ühti.
Nasi lemak ehk kiirtoit riisist, anšoovistest ja munast.
Minu sõbra hommikueine kõrvalputkas valmib mõnevõrra kiiremini: kausike kookospiimas keedetud riisi lüüakse palmilehele, otsa visatakse praetud anšooviseid tomatikastmes ja pool keedetud muna. See tõeliselt Malaisia päritolu roog nasi lemak pakitakse väikeseks püramiidiks kokku. Tööle tõttavad inimesed haaravad neid kaasa – üks ringgit tükk.
Lõunaks suundume hiina nuudlisuppi sööma. Väikest kärarikast hoovi ümbritseb pool tosinat toidukioskit. Sildid on enamasti hieroglüüfides, aga eks parem ongi vaadata ja näpuga näidata, mida süüa soovitakse.
Klaasvitriinis lesivad erinevat sorti nuudlid, hakitud juurviljad ja maitseroheline, kanakoivad ja loomalihatükid. Kõike seda pole muidugi kerge identifitseerida, aga meile selgitatakse, et valged pallikesed on kalast, hallikad aga kanast.
Maitseid on igasuguseid ja nii võib suppe tellida kõigest – praetud seakamarast kuni kanapugudeni. Lõpuks valin hallikirjud pallid ja olen valikuga rahul: selgub, et need sisaldavad krevette.
Ka suppi tuleb süüa pulkadega
Supisöömine pole nii lihtne ühti. Samal ajal tuleb opereerida nii söögipulkade kui ka väikese kulbikesega. Kohalikud õngitsevad pikad lintnuudlid oskuslikult pulkadega välja ja ahmivad need suhu, kulbikesega kaasa aidates ja leent peale rüübates. Mõned päevad harjutamist ja saan minagi tehnika kätte.
Aasia kombe kohaselt saabub suurim söömiselamus aga õhtupimeduses. Igas linnas on mõni piirkond, kus avaneb ööturg. Neil tänavatel autoliiklus peatub, kohale vurisevad ja üles reastuvad erinevad söögikärud.
Veeretatakse välja ratastel liikuvad köögid, pannid-potid seatakse paika. Plastiklaudadest ja -toolidest saavad improviseeritud restoranid ning tõeliselt aasialik toidunauding algab.
Kõige muljetavaldavamat ööturgu nägime Kota Bharus, Tai piiri ääres asuvas linnakeses. Selle keskne parkimisplats, kus kogu päeva jooksul söögihõngugi pole, muundub igal õhtul sõna otsese mõttes toiduparadiisiks.
Söögivankreid on kümneid. Auravad potid riisi ja nuudlitega ootavad, kuni õhtustaja teeb valiku paarikümne erineva kastme vahel. Aga esmalt tuleb ju valida vanker, kust toitu tellida! Nii kõnnimegi edasi-tagasi, suutmata otsustada.
Siin terendavad kalmaarid vürtsikas karrikastmes, teisal on nad praetud erinevate juurviljade keskel. Kalu on kümneid sorte – praetud, grillitud, keedetud või ükskõik mil viisil mooritud.
Tükkidena ja tervetena, kollastes, punastes, rohelistes või pruunikates kastmetes. Kanakoivad ootavad kõrvalliudadel. Või soovite röstitud veiseliha mee- ja sojakastmes? Krevette, tigusid või konni?
Kel isu õige teravamaitselise toidu järele, see võiks proovida daging redangi (loomaliha tumepruunis kookosekastmes). Retsept on laenatud Indoneesiast. Sütel levitab meeldivat lõhna sate – tikkude otsas küpsetatavad väikesed marineeritud kana- või lambalihatükid. Valmides valatakse nad üle paksu maapähklisoustiga. Jah, valikut siin jagub.
Kokkasid igalt poolt
Suurtel wok-pannidel praevad laiad lintnuudlid sojakastmes ja erinevate mereandidega, tai kokad keeravad kokku phat thaid. India kokad on platsis oma “lendavate leibadega” ja kuldkollase biryaniga.
Saab ka burgereid, mis ei valmi aga kahtlases mikrolaineahjus, vaid kotletid praetakse ja saiad soojendatakse kuumal plaadil ootaja silme all.
Ümber toidukärude on seatud lauad ja toolid. Istu kuhu tahad – lauad pole seotud söögikohtadega. Laudade omanikud teenivad raha joogipoolist pakkudes, toidu vaatab aga igaüks ise, kust saab. Nii saavad ka kõige erinevamate maitsetega inimesed ühe laua taga oma lemmikroogasid nautida.
Malaisialased on harjunud väljas sööma, mis pole ka ime, sest hinnad on nii soodsad ja valik nii suur. Ning päevadest nii mõnusamalt jahedamad õhtud on nagu loodud selleks, et teha trett turumelus või kohtuda sõpradega toidulaua taga.
Probleemi pole ka neil, kes koju kiirustavad: kõike saab kaasa osta. Supp või soust kallatakse kilekotti, riis mässitakse paberisse või palmilehte ja juurde visatakse pisikesed kotikesed tšilli- ja sojakastmega.
Peale põhisööki on aeg teha tiir magusakärude juurde. Värvilised tarretiskoogid on Malaisia spetsialiteet. Nendega on aga pidev äraarvamismäng, sest nagu kogemus näitas, on mõned neist õige head, teised aga käivad suus ringi ega taha alla minna.
Kleepuvast riisist (see on eraldi riisisort!) valmistatud maiused on vähemasti mulle suupärasemad – pätsikesed segatud kookose või puuviljatükikestega. Kui riisist on selleks korraks isu otsas, siis alati jäävad ju puuviljad.
Malaisia võib uhkustada ühe laiema puuviljavalikuga Aasias. Aastaringselt valmivad kõikvõimalikud troopilised viljad ja mida parasjagu Malaisia poolsaarel ei leidu, seda tuuakse Borneo saarel paiknevatest osariikidest Sabahist ja Sarawakist või naaberriikidest.
Hommikused turud on parimad paigad nägemaks kuninglikku valikut. Unustage banaanid ja apelsinid (kuigi leidub ka neid), sest enamusele viljadest ei oska te nimegi anda!
Ära lange toidu lõksu!
Kõrgetes kuhjades turritavad durianid – kõige kurikuulsamad kõigist viljadest. Duriani haistmismeelt solvava lõhna tõttu on bussides, rendiautodes ja hotellides selle viljaga sisenemist keelavad sildid. Karmi rohelise koore all leiduvaid õrnkollaseid segmente müüakse hoolikalt kilesse pakitult.
Durian on suur delikatess, kuigi mina ei saanud küll selle lääge vilja saladuse jälile. Aga proovida tasub kõike – melonisuurusest puise tekstuuriga pomelost valge-mustatäpilise viljalihaga draakoniviljani.
Mõnusamaks suupisteks tasub aga suunduda mangostanide, longanite, kaneeliõunte või rambutanide kuhjade juurde. Rambutanid on eriti värskendavad ja hooajal väga odavad viljad. Nagalise punaka koore all on valge hõrk vili, kivi keskel.
Tuleb tunnistada, et maitseelamused Malaisias on igatpidi imelised. Aga ainult toidu lõksu ei tasu ka langeda. Jäävad ju veel palmisaared, kus korallvalgete randade ümber loksub erksinine meri, dzhungliretked iidses vihmametsas, roheliselt lainetavad teeistandused ja kaunid ajaloolised linnad. Malaisia on Aasia paradiis. Või vähemasti üks neist.
PuuviljaparadiisMalaisia puuviljavalikus on selliseid karvaseid ja sulelisi, mida võiks kasutada kas relvadena, uuristada neist väiksemat sorti kanuud või kaunistada tuba.
|
