Kuhu ja kuidas saab praegu reisida? »
Rohkelt suvepuhkuse ideid Eestis ja lähiriikides! »
24/7 klienditeenindus
(+372) 6 266 266

Mööda merepiiri: Akvitaania kohtub Atlandiga

25.11.2013
Tekst Liina Karron, pildid Kalle Karron / Estraveller

Viinistu restorani perenaise Liina Karroni kirg ja kutsumus on toit ning see mõjutab alati ka reisiplaane. Ikka kipub ta sinna, kus toit ei ole olme, vaid kunst. Sinna, kus turg on linna süda, kus inimesed veedavad söögimajades oma parima aja. Seekord viis tee Edela-Prantsusmaale.

Nimetan end vähimagi häbita kulinaarseks šovinistiks ja jätan rahumeeli proovimata pardilooted ja toored tõugud. Toit ei pea olema huvitav, toit peab olema hea! Lihtne rusikareegel hea toidu hindamiseks on tema sobivus veiniga – kultuursel toidul tekib veiniga kooskõla, metsarahva ellujäämisroogadel mitte. Niisiis, hea toit käib minu jaoks alati käsikäes sama hea veiniga ning see muudab reisisihtide ringi veelgi väiksemaks. Ning kui juba minna, siis ikka nii, et elamusi, neid toiduseid ja veiniseid, ei peaks Tootsi kombel saiast noaotsaga taga ajama.

Prantsuse kulinaaria

Prantsusmaa kulinaaria on vaieldamatult üle ilma kuulus, vahetugu globaalsed toidutrendid kui tahes kiiresti. Võrratu riik, kus ühe kulunud väljendi kohaselt on üksi juustusorte enam kui aastas päevi. Kuhu siis veel, mõtlen järgmist reisi planeerides, ja timmin sihtpunktiks mulle eriti südamelähedase kulinaarpiirkonna: Akvitaania, täpsemalt vahemaa Bordeaux` veiniküladest kuni Prantsuse Baskimaa lõunapiirini, sissepõikega Hispaania Baskimaale San Sebastiani.

Plaanitava gastronoomiareisi märksõnadeks saavad Saint-Émilioni veinid, Arcachoni austrikasvandused, Gaskoonia haned-pardid, Ageni mustad ploomid, Püreneede jalamil toituvate lammaste piimast valmivad imelise pähklimekiga juustud ja musta kirsi keedis, mis nimetet juustu juurde käib. Kümme päeva, kümnekordselt avastamist, maitsmist, ägamist!

Tõuseme Tallinnast, jättes selja taha ootamatult kõleda septembri oma kolme soojakraadi ja rahega, ning pärast põgusat vahepeatust maandume Biarritzis. Linn võtab meid vastu südasuvise soojuse ja päikesepaistega, kohalikud käivad paljasääri ja plätudes. Tore, jälle kohvritäis kasutult kaasaveetud kampsuneid, tõden ja tuletan endale meelde, et Biarritz omal ajal just kuurortlinnana kuulsaks saigi.

biarriz_kalle karron_estraveller

Rannajoonele laotunud Biarritz pakub iga ilmaga imelisi panoraame. Foto: Kalle Karron

Biarritz – surfarid ja kuurordihuvilised

Biarritzil tundubki esmapilgul olevat kaks vastandlikku poolust – omaaegse kuurordi hõng tõmbab ligi eakaid puhkajaid, kes naudivad päikest rahulikumates abajates, samal ajal kui laiema rannajoone on vallutanud pronkspruunid surfarid. Siiski torkab enam silma ikka lainelaualembus, seda nii tihedalt esinevates surfivarustuse ja -moe poekestes kui ka tänavatel laudu ranna poole kandvates surfarites. Kes vaid lainemöllu ja surfarite imetlemisega piirduda ei malda, võib valida mõne kümnetest surfikoolitustest – flaiereid jagatakse tänaval ja Côte Basque’i rannal võib külg külje kõrval seisvatesse putkadesse lihtsalt sisse astuda, varustuse üürida ja end õpetada lasta. Kes aga nii hakkaja ei ole, võib end Grand Plage’i äärde pingile unustada ning fotoka mälukaardi teiste trikkidest ääreni täis klõpsida.

Toiduelamused

Mereõhk teeb näljaseks ning Biarritz nõuab tühja kõhtu. Tänu oma piiriäärsele asukohale (18 km Hispaaniast) ning paiknemisele Atlandi ääres, olles samas tugevalt mõjutatud sisemaa toidukultuurist, pakub Biarritz söögisõbrale rikkalikku rõõmu. Juhata oma mereandide isu sisse poole tosina austriga. Karge mere hõnguga, selgeveelised ja sõna otseses mõttes suus õrnalt sulavad austrid saab alla loputada txakoli’ga – kergelt kihiseva Hispaania Baskimaalt pärit veiniga (tuletan meelde, et Prantsuse ja Hispaania Baskimaa vaheline riigipiir on siin üsna ähmaselt tajutav). Txakoli pakub austritele palju värskendavamat seltsi kui kohalik Gascogne´i valge vein Irouléguy, mis kipub olema üsna jämedakoeline ja kerge vihjega oksüdeerumisele.

Jätka viilu hanemaksaga, mis tuleb Gascogne’i pikkade traditsioonidega hane- ja pardifarmidest. Kui rammus hanemaks keelel sulanud, hellita end grillitud pardi rinnafileega (unusta Eesti kaubandusvõrgu lamedad pardirinnad ja naudi Prantsuse linnukeste lopsakat partiid!). Punaveiniks valib uudishimulik kulinaarturist pardi kõrvale lähikandi Madirani piirkonna toeka neste, konservatiivsem veinisõber tutvub veinikaardi bordoodega.

Kel pärast säärast prassimist veel mahtu ja mahti on, jätkab juusturingiga, valides Püreneede jalamil toitunud lammaste piimast valmistet Ossau-Iraty juustu. Delikaatselt pähklise mekiga juust sobib ideaalselt musta kirsi keedisega, mida kohapeal igalt turult osta saab. Kes aga pärast õrnu austreid ja rammusat pardiliha kergemat finaali eelistab, viilutab endale paar üliküpset viigimarja, et nautida neid koos värske kitsejuustu ja akaatsiameega.

Mida Biarrizis veel teha?

Kuigi küll Biskaia lahe nime all, loksub Biarritzi (ja kogu Akvitaania) rannikul siiski Atlandi ookean. Ookeani pehmemat poolt esindavad Biarritzi rohked rannad, ohtlikumat külge meenutab linna tuletorn, mis suudab ööpimeduses valgusvihu heita ka linna teise otsa, peegeldudes tagasi majaseintelt ja akendest. Ookeani mõistatustele pakub aga vastuseid Cité de la Océan et la Surf – omalaadne teabekeskus, mis jutustab ookeani lugu nii merehuvilistele kui ka surfaritele, keda ju lainte tekkimine, jõud ja iseloom huvitada võiks. Isegi arhitektuurihuvilisele on hoone avastamist väärt, sest elegantse lainena väljapeetud hooneks kaarduv arhitektuur on nautimist väärt nii seest kui ka väljast.

Lastel ja muidu magusalembestel tasub aga külastada Biarritzi šokolaadimuuseumi, kus saab tutvuda šokolaadi looga ammustest aegadest tänapäevani ning kakaooast šokolaaditahvlini. Nimelt toodetakse Biarritzi naaberlinnas Bayonne’is väidetavalt Prantsusmaa parimat šokolaadi ning šokolaadimeistreid, kellest kirglikumad on nimetet šokolaadimuuseumi rajanud, jagub Biarritzigi.

Juba eespool mainitud Hispaania piiri lähedus avaldub ka Biarritzi pintxo-lembuses. Pintxo on nimelt baski tapa, tapas omakorda tähendab üle Hispaania levinud mõnusaid suupistekesi, mida baarist baari käies veini või õlle kõrvale ampsatakse. Nii võib ka Biarritzis sattuda pintxo-baaridele, kus euro-paari eest saab suhu pista jupi kaheksajalga, tüki chorizo’t, soolatursaga täidet pipraid või hoopis purgikesest hanemaksa mekkida. Kui aga pintxo-himu on kõik meeled vallutanud, tuleb suunduda mõnikümmend kilomeetrit mööda rannajoont edasi ja ületada riigipiir, et jõuda San Sebastiani.

akvitaania_kalle_karron_estraveller

Teekonnal Prantsuse Baskimaalt Hispaania poolele tasub valida maaliline rannatee.

Teel San Sebastiani

Teekond Biatizzist San Sebastiani on enam kui maaliline. Või õigemini – sellise ilu maalimine on alati kahtlase väärtusega ettevõtmine, sest kaljusid lookleva rannatee, valged majakad, laugetel küngastel rohtu söövad lambad ning kaks politseinikku, kes sind ootamatult ühes pitoreskses rannikulinnakeses kinni peavad? Dokumente kontrollides soovitavad nad šarmantselt ookeanivaadet nautida ning avastades, et autojuht on pärit Eestist, uurib üks neist viisakalt, et kas teil seal Eestis ka merd on. Minu selgituse peale, et meil on Läänemeri ja Soome laht, viipab ta selja taha jäävale Suurele Hallile ja tögab sõbralikult, et eks see Läänemeri teil ikka lihtsalt üks suur järv ole.

Mainitud rannikulinnake ise on aga Saint Jean de Luz, viimane märkimisväärne peatuspaik enne Hispaania piiri ületamist. Vilgas kalasadam, elav turg, plaatanitega ääristet armsad tänavakesed ja ikka see kaunis rannajoon liivaribade ja taamal tõusvate kaljudega. Kui linna läbimine satub lõunaajale, tasub teha peatus kohaliku turuhoone juures. Turuhalli kalatiiva kõrvale pressitud Buvette des Halles on pisike rongipinkide sarnaste istmetega pugerik, kus kalasupi ja rannakarpide hõng seguneb ukse ees õue peal grillitavate sardiinide lõhnaga.

Nurga taga Kako juures, Chez Kako’s, saab aga taevalikku côte de boeuf’i ehk sütel grillitud veiseküljetükki. Seda pakutakse küll vahest igas teises prantsuse bistroos ka väljaspool Prantsusmaad, kuid see ei tähenda, et seda igas ettejuhtuvas kohas tellida tasub. Treenitud kõhutunne peab ütlema, et koht on õige, ja just seda Chez Kako ka oli – võimas viil pealt krõbepruuni, seest mahlast, rasvasilmaga pikitud veiseliha tasus pikemat ekspromptpeatust Saint Jean de Luzis.

Hispaania piiri ületamine saab märgitud arusaamatus keeles siltidega. Nimelt ei ole keeleteadlased tänaseni kokkuleppele ega arusaamisele jõudnud, kust baski keel tuli ja kas sel sugulaskeeli on. Hizkuntza bitxi – kummaline keel, tuleb tõdeda ning tunnustada baskide sõltumatuspüüet. Siiski naudivad silm ja kõrv Baskimaa veidrat kirjapilti ja kõneviisi ning lasevad arvata, kui imelis-imelikult võib me väike ja vähelevinud eesti keel mujal maailmas kõlada.

akvitaania_kalle_karron_estraveller

Eine kahele – mahlane käntsakas sütel röstitud veise küljetükki.

San Sebastiani maitseelamused

San Sebastian rõõmustab rannalembeseid jällegi kahe kauni ja laialt liivase linnarannaga. Linna tõmbejoonteks ongi rannad oma valgebalustraadiliste promenaadidega. Õhtuhämaruse saabudes tasub seisatada, et imetleda, kuidas loojuv päike ja süttivad linnatuled maalivad merelahed kulla-hõbedatriibulisteks. Kes aga säärast romantikahetke läilaks peavad, suundugu otseteed pintxo-baaridesse. Linna parimad on ikka need kitsad pugerikud vanalinnamajade tänavakorrustel. Ruume kogupikkuses poolitavad baariletid on sõna otseses mõttes kuhjas täis pintxo’sid – väikeseid ampse, mis koosnevad kõigest, mida oskad ja isegi ei oska ette kujutada.

Mereannid alates rannakarpidest, kammkarpidest kuni habemenoakarpide ja kaheksajalgadeni. Txangurru ehk taskukrabi. Jamon’i ehk singi sisse mässitud terav chorizo-vorst. Saiaviilu ja jamon’i peale tõstetud hanemaksalaast. Marineeritud angerjamaimud. Peterselliga hautatud tursapõsed. Suitsutatud seakõrvad. Ja kogu see ilu vaid euro-paar tükist. Peale tuleb rüübata kohalikku õlut või ülalmainitud txakoli’t – karget ja värskendavat kohalikku veini, mille kihin tuleb esile, kui seda kõrges kaares klaasi valatakse, valamise ajal turistide klõpsimist kannatades.

Elu ja melu kihab iga pintxo-baari eest,  taldrikutäied suupisteid tuuakse õue ja neid nauditakse koos kaaslastega, et siis paar maja edasi jalutada ja järgmises baaris sama rituaali korrata. Poole ööni kestvat jalutamist soosib pehmelt soe ööõhk, mis eestlastele keset oktoobrit ikka nii uskumatu näib.

Mida Baskimaa veel pakub?

Kui tahad Baskimaad veel sügavamalt avastada, tasub sõita veel edasi, Bilbao ja Vitoria-Gasteizi poole. Kunstisõpradele Guggenheimi kunstimuuseum, kulinaarsetele seiklejatele mitme Michelini tärniga pärjatud molekulaargastronoomilised restoranid – avastamist oleks veel küll ja küll, kuid meie tulime Baskimaale ja San Sebastiani vaid üheks õhtuks end pintxo-kultuuriga kostitama. Tuldud sai mööda aeglasemat ja maalilisemat rannateed, tagasi Prantsusmaale liigume mööda kiirteed, sest peale Biarritzi ja Atlandi Püreneede piirkonda on eesmärgiks Akvitaania järgmine departemang Landes.

Landes’i piirkond

Omal ajal oli Landes’i piirkond oma ääretute rabade, soode ja lõputute männiväljadega postitõldades reisijatele tõeline peavalu. Võrreldes ümbritsevate departemangudega ei ole siin tänagi teab mida avastamisväärset, üht-teist aga siiski välja nopib.

Arcachoni teatakse üle Prantsusmaa ja teispool piiregi kui kuulsaimat austrikasvatuspiirkonda ning sel on oma põhjus. Muidu nii sirgel rannajoonel teeb Akvitaania rannik siin terava sisselõike ning pakub sellega Arcachoni linnakesele suurepärase loodusliku eelise austrikasvanduste rajamiseks. Kiviviske kaugusel on aga pisike Pyla, mille lähedalt algavad Pyla düünid – Euroopa pikimad ja kõrgemad liivaluited, mille tipult ookeanile ja sisemaale sirutuvatele männimetsadele avanevad vaated on väärt lõputut ronimist mööda liivadüünidele asetet treppe.

Teisel pool arcachoni laiuvatel rannaluhtadel ning linnusaarel ehk Île aux Oiseaux’l peab aga oma iga-aastast kogunemist kirev seltskond rändlinde, külalisdelegaatideks ornitoloogid ja muidu linnuhuvilised üle Euroopa. Le Teich ja selle ümbruskond on nimelt üks väheseid puutumatu loodusega nurgakesi Prantsusmaal, kus rändlinnud oma teekonnal peatuse teevad.

Landes’i männisaludega kaetud inimtühjad lauskmaad lõpevad kusagil enne Bordeaux’ linna, mille eel lõuna poolt lähenev veinisõber peab otsustama, kas pöörata vasemale ja avastada Medoci veinipiirkonda või keerata paremale,et jõuda Pomeroli. Meie hoiame paremale, et lisaks eelmistel reisidel juba väisatud Bordeaux’ vasakkalda veinidele ka parema kaldaga tutvust teha.

akvitaania_Kalle Karron_Estraveller

Töö ja vile koos – viinamarjakorjajate töötuju on oluliselt ülemeelikum kui meie kartulinoppijatel.

Saint-Émilioni veinilinnake

Saint-Émilioni saabume aasta parimal, kuid kiireimal ajal, kui viinamarjade korjamine on täies hoos. Vilkast tööst annavad märku külavaheteil liikuvad traktorid, vedamas kastitäit viinamarju, millest igaühest läheb viimane kui tilk jumaliku Saint-Émilioni apellatsiooni veini valmistamiseks. Ma ei liialda, kui ütlen jumaliku, sest olles ammutanud nii mõndagi väärt veini Vana Maailma väärt piirkondade väärt mõisates, tuleb tunnistada, et vana ja väärika bordooga ei ole mõtet võistelda.

Saint-Émilion on veinilinn ja seda juba inglaste valitsemisaegadest. Just britid panid 12. sajandil paika sealsed jõujooned, kindlustades Saint-Émilionile tänaseni püsinud piirid. Nii ongi muidu nii lameda ümbruskonna keskel trooniva mäe tipul seisev linnake täis 12. sajandist pärit arhitektuuri ning ümbritsetud rohetriibuliste viinaväljade ning veinimõisadega nende keskel.

Sügisene viinamarjakorjeaeg hõivab kõik kohalikud noppijatest, sorteerijatest ja veinimeistritest kuni hotellipidajate ja restaurateur’ideni. Linnakese majutusasutused on täis turiste, kuid õnneks mitte neid šortside ja plätudega isendeid, vaid valdavalt väärikaid veininautlejaid. Väidetavalt olla linnas iga kolmas maja kas vinoteek või muidu veinikaubandusega seotud ja nii jagub veinivarude täiendajaid igale pakkujale.

On high-end butiike, kus topeltklaasi taga lamavad tolmunud pudelid aastakümnetevanust Château Petrusi, Cheval Blanci ja Le Pini. Aga kõrvaltänavast leiab ka n-ö garaažipoode, kus asjatundlikud kommersandid pakuvad sealse piirkonna mõistes mõistlikuma hinnaga hulga huvitavamat veinikraami. Nii või naa on iga kaupmees väikese lisatasu valmis eest ostjale kaubad üle ilma koju saatma.

Näiteks Eestisse saab veinipudelid saadetud vaid euro-paarise lisatasu eest pudeli kohta, kusjuures kohapeal saab oma lemmikud degusteerimise käigus välja valida. Tavaline praktika muidugi igas veinipiirkonnas, mitte ainult nimetet linnakeses.

Saint-Émilion kinnitab reeglit, et kus on väärt vein, ei saa olla kehv toit (ja vastupidi). See kitsale mäenõlvale pressitud linn lihtsalt ei saa endale lubada mittemidagiütlevat toitu (ja peavarju). Hotellid ja muud majutuspaigad on silmatorkavalt ühtlasel heal tasemel elegantsed, restoranide tase on samuti kontsentreeritult kõrge. Nii väikeses kohas läheks kahtlase väärtusega öömaja või söögituba lihtsalt kiirelt põhja, ütleb loogika, mis sest, et turiste jagub.

Seeläbi ei toimi üldjuhul mujal turistikates piirkondades kehtiv reegel, et kohalik köök tähendab tihtipeale vastutulekut turisti soovidele, mis omakorda võrdub vaimuvaese tõlgendusega regionaalsetest roogadest. Saint-Émilion on õige koht proovida Bordeaux’ klassikuid, nagu pošeeritud munad punaveinikastmes või siis röstitud luuüdi lähikandist pärit meresoolaga. Pearoogades prevaleerivad ikka Gascogne’i kandi pardirind ja veiseküljesteigid, aga ka mereäärsetel rohumaadel soolase meki saanud pré-salé lambaliha. Veinikaardist ei maksa rääkidagi, sest iga pudel on huvitav ja piiri pidada nii raske …

Saint-Émilionist sai väärikas punkt meie Akvitaania avastusretkele. Seekord sai sihiks võetud piirkonna mereäärne pool, tulevikus väärib veel avastamist Périgueux’ piirkond oma trühvlivõsade ja metsadesse varjunud kindlustega ning Gascogne’i sisemaa oma hane- ja pardifarmide, armanjakitünnide ja pipraküladega.

Loe lisaks: Biarritz

Kui 18. sajandi meedikud terveid eluviise, sealhulgas mereõhku propageerima hakkasid, algas kõrgklassi ja muidu jõukama elanikkonna palverännak mere äärde. Biarritzil, Prantsusmaa kõige edelapoolsemas nurgas asuval linnakesel, oli õnne jääda silma keisrinna Eugeniele, Napoleon III abikaasale, kes sealsele rannale palee rajada lasi. Algas lustielu, milleni igaüks ei küündinud, sest keisrinna Eugenie määratluse järgi sobis külla kutsuda vaid neid, kes öö läbi tantsida jaksavad.

Kes end keiserlikult kohelda soovib, saab rohke raha eest palees tänapäevalgi viibida, nimelt tegutseb seal nüüd luksuslik Hôtel du Palais. Omal ajal külastasid Biarritzi Euroopa kroonitud pead, nagu kuninganna Victoria ning Hispaania kuningas Alfonso XIII. Linn õitses, rajati kauneid kasiinoid ja villasid, kuni ajad pöördusid ja maailmasõjad ilmaelu tõsinema sundisid.

Biarritz sai uue hingamise eelmise sajandi viiekümnendate lõpuaastatel, kui surf üle maailma laineid lööma hakkas. Murdlainetega kaunistet liivarannad on Biarritzi tõstnud maailmatasemel surfisihtkohtade hulka, linnas korraldatakse mainekaid võistlusi ning peetakse festivali.

Loe lisaks: Akvitaania

Kui mõelda Prantsusmaa ja Suurbritannia seostele, tundub loogilisem suunata pilgud Normandia või Bretagne’i poole – nii geograafia kui kliima poolest. Akvitaania ei ole just esimene kant, mis uduse Albioniga suhestuks. Aga seosed on täiesti olemas – juba 12. sajandist, kui punapäine ja särtsakas Akvitaania Eleanor endast kümnendi võrra noorema Henry Plantagenetiga abiellus ning seeläbi tulevasele kuningale Henry II-le kaasavarana pea kogu Edela-Prantsusmaa tõi.

Nii loodi sidemed Inglismaa ja Akvitaania vahele, viimast saadeti valitsema inglise ametnikud, samas kui sealse kandi kaupmehed Inglismaale äri tegema seilasid. Põhiliseks kaubaartikliks sai vein, sest tänu brittide veiniarmastusele (vähemalt tollasele, olgu sellega täna kuidas on) sai hoo sisse elav veiniviljelus Bordeaux’st Püreneedeni. Vilka kaubasadamana kasvas Bordeaux linn jõudsalt, kuni tema rahvaarv juba Londoniga võrdsustus – fakt, mida tänapäeval raske hoomata on.

Teine samavõrd oluline kaubaartikkel, mida tollal Akvitaaniast Albionile veeti, oli meresool. Atlandi ranniku soolasood tootsid kuuma päikese käes piisavalt palju tolleaegset valget kulda, et seda kaubalaevadega põhja poole vedada. Britid omakorda varustasid oma asumaad soolakala ja villase kangaga.

Omal ajal kattis Akvitaania peaaegu kolmandiku sellest alast, mida me praegu Prantsusmaaks nimetame, piirnedes põhjas Loire’i jõega, lõunas Püreneedega. Tänapäeval on Akvitaania ala poole väiksem, koosnedes viiest departemangust: Lot-et-Garonne, Dordogne, Gironde, Landes ja Pyrénées Atlantiques.

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 5/2013. 

Kommentaarid: