München, küla mägede vahel
“Kunsti ja õlle vahel asub München, küla mägede vahel,” kõlab vabatõlge 150 aastat vanast Heinrich Heine ütlusest.
Kunagisest mungakloostrist aeglaselt, ent kindlalt välja kasvanud Münchenis elab 1,3 miljonit elanikku, nädalavahetustel aga oma veerand miljonit vähem. Suvemajade omanikud suunduvad loodusse, teised aga hoopis lähedalasuvat Euroopat vallutama. Itaalia, Prantsusmaa, Austria – kõik on käegakatsutavas läheduses ja München nimetabki end meelsasti põhjapoolseimaks Itaalia linnaks.
Komme saksapärase “Tschüss’i” asemel “Ciao!” öelda on aastatega süvenenud ja kohalikud selle peale enam kulmu ei kergita. Ei mingit preisi mentaliteeti, lõunas valitseb üksainus voogav la dolce vita, vanalinnas sõbralik itaaliapärane rüselus.
Naljakas fakt on see, et kui tavaturistile tundub München kui rikas metropol, peavad kohalikud elanikud linna hoopis külaks ning hoiavad au sees talupojatraditsioone. See seletab osaliselt ka näiteks maipuud linna väljakutel, nii Marienplatzil kui Viktualienmarktil.
Kui esimene on linna süda, siis teist võib nimetada linna köögiks, kust leiab igasugust söögikraami, olgu selleks siis kohalikud veinid ja praevorstikesed või eksootilised delikatessid. Turu ümbrus on palistatud itaaliapäraste kohvikutega, kus saab mõnusalt aega maha võtta näiteks käsitööna valminud jäätist süües.
Maailmakuulsaid Saksa klišeesid kohtab Münchenis igal sammul: hiigelsuured õllekannud, praevorstikesed sajas variandis, Lederhosen (nahkpüksid), teenindajad rahvarõivais. Ent see kõik on kohalikuks tarbimiseks mõeldud, siin ei tegelda Disneylandi-laadsete etendustega.
Viimase aastasaja jooksul ei ole Baierimaa elanikud kunagi olnud nii uhked oma päritolu üle kui praegu – nii suuremates kaubamajades kui väiksemates butiikides on vaateakendel väljas kohalik rahvarõivas või selle stiliseeritud variandid.
Kultuuri leiab linna 58st teatri- ja kontserdisaalist ning 58st muuseumist. Operett ja ooper on linnas ülipopulaarsed. Linnaelanikud ei jaksa ära kiruda oma kunagisi esiisasid, kes lükkasid tagasi Mozarti Münchenisse tööle tuleku taotluse. “Vabu kohti ei ole,” kuulis too vastuseks.
“Essen und Trinken hält Leib und Seele zusammen,” kõlab Baieri vanasõna. Ehk teisisõnu, söömine ja joomine hoiab keha ja hinge koos. Veini antakse, nagu õlutki, kapaga, praed on hiigelsuured ja linna kuulsates õllerestoranides näeb tihti pilti, kus kohalikud ärimehed pakuvad oma Aasia kolleegidele baieripärast einet.
Väikest kasvu aasialaste silmad muutuvad hetkega tõllaratasteks, kui nad taipavad, et neil tuleb tühjendada kaheliitrised tuubil täis toobid, mida on maa alt välja ilmuval kelneril õnnestunud oma kämblasse suruda koguni viis.
Kes napsutamisega liiale läinud ning hommikuse hammastekrigistamise ja urina all kannatab, peaks suunduma Brotzeit’i võtma. See on pohmelliravim, mis koosneb keedetud Weisswurstist, magusast sinepist ja justnimelt, õllest!
Nii istub sadu inimesi restoranides ja kümned ootavad veel ukse taga, on paksult rahvast täis ka kallid disainerikauplused. Lisaks kohalikele käivad Maximilianstrassel meelsasti sisseoste tegemas nii ameeriklased, itaallased kui venelased. Kuigi, viimased ei osta kohapeal väidetavalt midagi, asjad lastakse oma hotellituppa tuua ja alles seejärel tehakse ostuotsus.
Theaterplatzilt leiab Müncheni ooperimaja ning endise kuningapalee, mille vastas seisev postkontor on üllatavalt Toskaana stiilis, sest toonane kuningas soovis lihtsalt oma lossi akendest kaunist vaadet nautida! Kuninglikku pärandit ja traditsioone hoiab München erinevalt ülejäänud Saksamaast siiani au sees.
Maailmakuulus on Müncheni iga-aastane Oktoberfest, ent vähesed teavad, et see sai alguse aastal 1810 kroonprints Ludwigi (hilisem kuningas Ludwig I) ja printsess Therese von Sachsen-Hildburghauseni pulmapeona.
Just Münchenis kohtus 1972. aasta olümpiamängude ajal tulevase Rootsi kuningaga ka tulevane kuninganna, tollal alles hostess Sylvia Sommerlath. Münchenist on pärit valitsev paavst, Richard Strauss ja Heinrich Himmler.
Hitler oli linna ilust koguni nii vaimustuses, et kuulutas Müncheni oma “uue riigi” keskuseks. Tema pärandatud kolossides Prinzregentenstrassel asub nüüd hiigelsuur muuseumide rajoon, mille esinumbriteks on Alte Pinakothek, Neue Pinakothek ja Pinakothek der Moderne. Selgelt võistlevad klassikalise iluga ka kontorikolossid Altstadtis, linnas on endale koha leidnud “vaid” 169 eri panga kontorid, Siemensi peakontor ja Bayerische Motoren Werke ehk BMW.
Omaette vaatamisväärsus on teatud kellaajal Marienplatzil Neues Rathaus’i ees valitsev turistidemass, kõigil käes pildistamisvalmis fotoaparaadid, kaelad õieli nagu lindudel, kelle maailm on sel hetkel pisenenud kellamänguks, mis tuleb kindlasti mälestusena Münchenist koju viia.
Münchenis ei saa kiirustades käia – ainuüksi visiit imetabase ajalooga kunagisse kunigate suveresidentsi Nymphenburgi lossi (selle muudest osadest rääkimata) kestab vähemalt pool päeva, rääkimata ümber linna kerkivate hingematvalt kauniste Baieri Alpide külastamisest.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja EStraveller numbris oktoober-november 2006.