Uudised ja reisilood

Silvia Pärmann käis Makedoonia kõige raskemini ligipääsetavas, 1200 meetri kõrgusel asuvas Treskaveci mungakloostris, kuhu saab ainult jala.

Kolesinine Niva kihutas kitsal rajal ühe rattaga teeäärsele tubakapõllule kaldudes meist uljalt mööda, pritsides ei tea millest tekkinud lombist laias kaares porist vett. Vaevu oli aega märgata roolis istuva pika musta habemega mehe mungarüüd. Aga ma oleks valmis vanduma, et tema kaelas rippuv suur rist oli uljalt üle õla visatud.

“Не можам да,” (ma ei saa) laiutas meie auto roolis olnud kõhetu mees abitult käsi, ehkki oli sõnadetagi selge, et hetke eest kostnud krigin tähendas, et juba mitu korda kõhuga maad riivanud Volkswagen ennast sellest august kaugemale ei vea.

Meil oli isegi hästi läinud, juht oli lubanud meid tuua Prilepist, kloostrist kümne kilomeetri kaugusel asuvast Makedoonia tubakatööstuse pealinnast mõne kilomeetri kaugusel asuvasse Dabnica
külla. Sealt edasi sõiduautoga ei pääse, kinnitasid kõik. Meie olime jõudnud sellest punktist tublisti kaugemale, kui seljakotid pagasnikust välja tirisime ja pead kuklasse ajasime, et oma sihtkoht enne jalutama hakkamist kindlaks määrata.

“Tаму,” (seal) osutas taksojuht kuhugi ning pingsalt tema nimetissõrme osutatud suunda põrnitsedes õnnestus õhtupäikeses kuldsena kumavates mägedes eristada ühte tornidega täpikest. Treskaveci kloostrit.

Treskaveci mungaklooster

Treskaveci mungaklooster ehitati 13. sajandil varem samas kohas asunud ja 7. sajandil hävinud linna kohale. Raskesti ligipääsetavad mäed, kus segasel põhjusel ristus lausa kolm kaubateed, olid asustatud juba 2000 aastat eKr.

Sel ajal Osmani impeeriumi osaks olnud piirkonda ehitati Bütsantsi kooli parimaid traditsioone järgides kaunis väike punastest tellistest kirik, mille tornid on eri kõrgustega, olles otsekui teda ümbritsevate mägede peegelpildiks. Kiriku kaunid ja hästi säilinud freskod, mille autorid on siiani mõistatuseks, valmisid 14.-15. sajandil.

Ligi kaks tundi hiljem, kui päike oli mägede taha kadunud ja kuu polnud veel Zlatovrvi mäetipu
tagant välja volpsanud, tipust alla sööstvate lumeja vihmavete (Treskavec võiks tõlkes külada umbes nagu koht, kus on alati äike) uuristatud vagude vahel teed otsides ei olnud mulle enam kuigi oluline, kas ma neid freskosid üldse näen. Ma tahtsin näha meest, kes sellest teest autoga üles sõidab.

Klooster, kuhu me kuu ja järjest eredamalt säravate tähtede valguses tsikaadide tunnustavate hüüete saatel jõudsime, on üsna väike. Tugevate müüride vahel, mis pimedas oma asukohta väljapoole ühegi valguskiirega ei reeda, on puitrõdudega kahekorruseline U-kujuline hoone, kunagised munkade eluruumid, praegu paarkümmend palverändurite ja matkajate külalistetuba. U haarade vahel seisab kirik, linnakirikutega võrreldes nii madal, et oleks ma taibanud mäele kontsadega kingad kaasa võtta, oleksin ulatunud selle madalama torni risti puudutama.

Kiriku freskod on pärit 14.-15. sajandist, nende autorite nimed on saladuseks siiani, küll aga teavad ajaloolased, et need on serblaste ja kreeklaste imperaatori Dušani kingitus.

Kloostri ainus elanik

Ülemistel rõdudel istus sumedas valguses õhtust süües ja veini juues paar seltskonda, munk Kalistil oli sel õhtul koos meiega kümme külalist. Treskaveci kohta oleks tõepoolest õigem kirjutada munga klooster – Kalist on selle kloostri ainus elanik. Suved on üksikul mehel suures majapidamises väga kiired – lisaks juhuslikele külalistele veedab seal juba mitmendat suve üks arheoloog, kes uurib kloostri asukohas olnud iidset linna ja kellele Kalist ka jõudumööda abiks on, tassides linnast alles jäänud marmorplaate ja mosaiigikilde röövarheoloogide eest varjule.

Ehkki juriidiliselt pole see tema maja – ja teoorias on võimalus, et piiskop saadab ta ühel heal päeval lihtsalt mõnda teise kloostrisse –, võib kindlasti üsna kummaline tunne olla hommikuti paarituhande ruutmeetri suuruses hoones ärgata, ringutada,astuda välja rõdule ning vaadata alla vaiksel tärkavale Pelagonia orule, kauneimale Makedoonias. Suvel on Kalistil selliseid hetki arvatust palju vähem – päevad nii kiired ja majas ikka mõni külaline. Talved on teistsugused.

Novembris langeb kloostrile tavaliselt esimene kerge lumi, mis vahepeal lörtsiga asendudes püsib enamasti märtsini, peletades eemale kõik rändurid ning muutes tee kloostrisse läbimatuks isegi Kalisti Nivale.

“Siis proovin ma tõesti munk olla,” ütles Kalist ja naeratas viimasele talvele mõeldes nii, nagu ma viimati nägin naeratamas üht ammust sõpra, kes meenutas, kuidas me lastena suudlema õppisime. Aga ma ei ole kunagi näinud kelleski nii suurt rahu. Ma ei tea mungaks olemisest üleliia palju, aga Treskavec tundub selleks ideaalne koht olevat. Ainult Kalisti päralt on kogu maailma vaikus ja rahu ja aeg ja üks Makedoonia kauneimaid kirikuid.

Püha jumalaema kirik

Sveta Bogorodica ehk Püha Jumalaema kirikus ei ole regulaarseid jumalateenistusi. Vaid suve lõpus, 28. augustil, mis on neitsi Maarja uinumise ja taevasseminemise päev, koguneb suurem
seltskond palverändureid. Rahvarohkel aastal võib neid isegi üle kolmekümne olla.

Treskavecis asub ilmselt üks maailma parema vaatega kasvuhooneid. Novembrist märtsini ei pääse isegi munk Kalist oma Nivaga alla linna poodi ning suvel kasvatab ja tassib ta oma keldri – see on muljetavaldavalt suur – kõikvõimalikku toidukraami täis. Lisaks kasvuhoonele on tal ka kanad ja kukk. Foto: Silvia Pärmann

Talvel saab Kalist jumalaga kahekesi olla

Välja arvatud nendel päevadel, kui ta peab alla Prilepisse jalutama. “Bürokraatia,” väristas ta õlgu. Tema kauni kiriku vastu ei tunne huvi mitte vaid kristlik maailm, ka Prilepi muuseum teeb katseid anda oma panus selle kunstiteose säilimisse.

Klooster, millele kuulus 14. sajandil kakskümmend ümbruskonna küla ning kust astus läbi mitu kuningat, peab olema õnnelik, et seda on viimastel aastatel õnneks toetanud ka Makedoonia riik. Keerulises asukohas iidvana maja ning freskode ja puunikerduste taastamine- hoidmine käiks nii kirikul kui Prilepi muuseumil üle jõu.

Nii et Kalist ronib hea meelega kloostri heaks mööda auklikku ja libedat mägiteed alla ja pärast jälle üles. Lõppude lõpuks on see ju tema kodu.

Kuidas minna ja olla

Treskaveci kloostrile lähim linn on 10 kilomeetri kaugusel asuv Prilep, kuhu Makedoonia pealinnast Skopjest viib kolm rongi (graafiku järgi 2 h 45 minutit, tegelikult kauem) ja kümmekond bussi (umbes 3,5 tundi) päevas.

Jaamast leiab alati takso, mis on nõus viima Dabnica külani, vahel ka kaugemale. Sõit maksab 3-4 eurot. Peab arvestama, et 4-6 kilomeetrit tuleb jalutada. Teel on mõned viidad, aga klooster on tegelikult kogu aeg näha ja eksimisvõimalus olematu. Võimalus on mäkke sõiduks (ja ka tagasiteeks) tellida džiip, üks ots maksab 50 eurot. Pole garantiid, et see džiip ühe hooga kohale jõuab ning et mingit osa ikkagi jalutama ei pea. Kloostrisse tasuks oma tulekust kindlasti ette teatada, ehkki vaba toa või vähemalt voodi peaks alati leidma. Kloostri telefon on +389 7091 8339 ja munk Kalist oskab ka transpordi tellimise kohta infot anda.

Oma toit ja jook oleks hea kaasa võtta, kindlasti vett tee peale. Kloostris on piisavalt joogivett ning alati saab midagi süüa ka Kalisti köögist, ent tema külmiku ja keldri täitmine on talle üsna vaevaline ettevõtmine, millega oleks kena arvestada.

Külalistetoad on lihtsad, mahutades reformvooditele ja diivanitele just nii palju inimesi, kui on vaja. Soojadel suveöödel on väga mõnus magada tegelikult hoopis rõdul.

Elekter, külalistele kasutamiseks mõeldud köök pliidi ning sooja ja külma kraaniveega on olemas. Dušši ei ole, internetiühendust ka mitte, mobiililevi on.

Majutuse eest tuleb tasuda oma võimaluste ja südametunnistuse järgi kirikus asuvasse annetuskasti.