Uudised ja reisilood

Jaltat peetakse mitteametlikult metsiku ida kauboikultuuri kandjaks ja see määratlus sobib talle väga hästi. Päris piraate René Pere Jaltas ei kohanud, kuigi neid tänapäevalgi meredel seilab ja linnakõrtsides laamendab.

Simferopoli lennujaam võtab oma külalisi vastu lahkelt pakutavate immigratsioonilipakatega, mis tuleb täita topelt ja kindlasti märkida oma peatuspaik. Hästi läheb peale hotell Jalta, mis tuli meil hetkel lihtsalt lambist pähe.

Deklareeritavat kaupa pole – dobro požalovat! Kohe pagasilindi otsas ootab reisijaid trobikond tõuklevaid ja ülimalt abivalmis taksojuhte, kes on valmis teid kas või maailma otsa viima. Nad on kõik loomult psühholoogid ja oskavad kannatanu abitut seisundit hästi ära kasutada, st räägivad teile augu pähe, et te peate Jaltasse sõitma just nende taksoga ja mitte mingi umbse teosammul liikuva trolliga.

Sellest et ka marsruuttakso käigus on, ei kõssa loomulikult keegi. Kui mõni taksistidest hakkab teile meeldima, võite ta valida, aga kordi odavam on siiski sõita marsaga. Jalta kuulub Ukraina koosseisu, siin maksab grivna ja viisat pole vaja, kuid ajalooliselt on see siiski olnud Venemaa kuurort ja tsaaride resideerumispaik. Sildid ja reklaamid on väljas põhiliselt ukraina keeles, kuid nii elanikkond kui turistid on valdavalt venekeelsed.

Meie otsustasime kasutada sanatooriumi või hotelli asemel kodumajutust. Kortereid ja tube rendib siin suvel välja pea iga kohalik ja kesklinna tänavad ning bussipeatused on tihedalt palistatud taburettidel istuvate inimestega, käes sildid telefoninumbriga. Pärast kontakti saavutamist minnakse korterit vaatama. Tihtipeale aga tuleb enne sobiva leidmist läbi käia mitu korterit, mis kuuma ilma ja seljakottidega pole just kõige värskendavam tegevus.

Kas Jaltas süüa ka saab?

Ikka saab, kuid väljas olevale hinnakirjale tuleb tavaliselt lisada näiteks salati, kartuli, kastme ja leiva hind. Ka on portsjonid kaalu järgi, st ettekandja ei tea, kui suure lihatüki kokk suvatseb valmis küpsetada.

Tuleb täheldada, et Jaltas käib kogu orienteerumine Lenini kuju järgi. Nii et kui tahate mõne söögikoha järele küsida, siis juhatatakse teid kas Leninist vasakule või paremale, aga üldiselt paiknevad need kõik rannapromenaadil või selle vahetus läheduses. Meie esimene söögikoht kohe promenaadi ääres oli Gruusia restoran, üks väheseid kohti, kus menüü hinnakirjas olev summa vastab ka tegelikkuses küsitule.

Stolovaja on alati kindel linn ja varjupaik. Minule kui nõukaajast läbiimbunud küünilisele ellujääjale ei pakkunud see küll erilist nostalgiat, aga mõnele nooremale reisihimulisele võib see kogemus täitsa põnev tunduda. Igatahes oli olukord parem kui endises Võidu sööklas Vabaduse platsi lähistel. Hinnad on kehtivad, söök lahja ja õhtu edenedes saavad pooled asjad otsa. Supimaja-nimeline asutus promenaadil on suht mõttetu koht – söök nagu sööklas, hinnad nagu restoranis, iga väiksemgi liigutus maksab lisaraha. Algne menüüs olev hinnasumma korrutage julgelt kolmega. Soe söök oli külm ja mahlad külmkapis soojad, õlu mitu korda kallim kui mujal.

Türgi kohvik nimega Voshod (sic!) on lahe veinijoomise koht, hinnad ja valik on päris head ning ettekandjad hoolitsevad igati teie heaolu ja mugavuse eest. Praadi ei tellinud, aga juustuvõileivad olid tõsiselt rammusad. Darõ Morja asub Voshodi vahetus naabruses ja on oma mereandide ja veinidega üks kena kingitus näljasele turistile.

Tango kohvikut Puškini tänaval võib soovitada kõikidele unetutele või neile, kel ööbimiskoht puudub. Osaliselt aeglase teeninduse, aga osaliselt ka selle pärast, et koht on ööpäev läbi lahti (Eestis vist on need söögipaigad juba ajalukku läinud).

Ettekandja oli siiralt üllatunud sellest, et soovisime tellida külma valget veini. Naeratades meile, umbusklikele naiivikutele, selgitas neiu, et valget veini on alati serveeritud soojalt, küll aga õlut ja mahla külmalt. Hea, et pärast sellist jutuajamist meile vähemalt külma ei tehtud.

Boom Bastik on täitsa normaalne söögiasutus promenaadil ja üks kindlaid kohti, kus sa oma raha peale viha ei pea kandma. Teine mõnus paigake asub kohe siinsamas ja kannab nime Celentano ning on Jaltas sama kuulus nagu see laulev näitleja omal ajal Itaalias.

Kindlasti tasub ka siin küsida Massandra veine; istmed ei ole just kõige pehmemad ja jalgu lauale visata ei saa, aga jooginauding ei jää seepärast saamata. Interneti-foorumis reklaamitud Van Gogh on mõttetult kallis ning sama laiatarbemenüüd võib leida igalt poolt üle Euroopa.

Jaltas tasub ikka otsida originaalsust ja leida huvitavaid kohti.

Kuidas Jaltas käituda?

Üldiselt kehtib Jaltas kõikjal traditsioon, et teie rahakotti kergendatakse tunduvalt rohkem, kui hinnakiri ette näeb. Kuulsasse Pääsupesa lossi ekskursiooni tellides arvestage, et olles tasu juba eelnevalt büroosse maksnud, tuleb teil rahakoti rauad uuesti avada, kui olete pärast pikka ronimist peaaegu eesmärgini jõudnud. Kaks tumedate päikeseprillide ja tõsise olemisega kutti tõkestavad teie teed viimasel trepiastmel ja nõuavad kolm grivnat.

Lapsed, kes olid algul innukalt üles jooksnud, seisid nõutult trobikonnas nende ees ja ootasid oma all suveniirileti ees sisseoste tegevaid vanemaid. Kehtiv reegel on, et kõige eest tuleb maksta, ka põhjaeurooplasele harjumatult tavalise suhtlemise või pildistamise eest. Keegi võib näiteks arvata, et just teda fotokale jäädvustati ja tulla teie käest raha nõutama. Kui ma vaevalt turvameestest mööda pääsenuna eemalt pildistasin loomadega (maod, kotkad, ahvid jne) poseerivaid inimesi, jooksis mu juurde noormees, kes hakkas lausa ähvardavalt mu käest raha välja pressima. Kuidagi iseenesest kerkis huulile juba unustatud vene sõjaväe žargoon, kuid surusin selle alla ja vastasin külmalt: „No money”. Maffiaga peavad kohalikud ikka ise hakkama saama.

Jaltas on kõik müügiks. Nagu Ameerikaski saab Jaltas tegelikult kõike, mida hing iganes igatseb, tuleb vaid mõne tegevusetult jõlkuva tüübi juurde minna ja küsida, aga tavaliselt leiavad nemad teid enne. Raha küsitakse siin näiteks ka autole hääletaja käest.

Kuulsat pioneerilaagrit Artekki ärge mõtelgegi ilma linnavalitsuse loata külastada. Jääb mulje, et tegemist on vanglaga eriti ohtlike kurjategijate jaoks, miilits on väravas ja kontrollib lube. Kui te aga hakkate end laagri poole asutama, on juba tee otsas ootamas mees, kes on nõus teid väikese tasu eest autoga laagrisse viima. Tõsi küll, laagris edaspidi juhtuva eest ta ei vastuta, näiteks kui teid seal kinni peetakse ja kontrollima hakatakse.

Vahetult enne laagrit kohtasime üht kavala näoga koristajamutti, kes teadis mingit salateed ja oli nõus meid samuti väikese papi eest teenindama. Kuna käidud oli üksjagu ja kuumus käis pinda, otsustasime raha hoopis läheduses asuvasse kõrtsi viia ja ohverdada see õlle ja sakuska jaoks.

Ringtee peal tegutsev söögikoht on täitsa võetav – hinnad ja kvaliteet heas vahekorras. Meid teenindasid küll koolivaheajal lisa teenivad koolinoored – ilmselt kolm venda, kuid probleeme polnud ja pärast mõningast juhendamist said nad oma ülesannetega hiilgavalt hakkama. Artekis liigub üles-alla ka mingi bussitaoline olend, aga kirjasolevast sõidugraafikust ei tasu end eriti häirida lasta.

Linna taga

Jalta agulipiirkonnad erinevad tunduvalt Eesti armsatest puitlinnaosadest. Pigem seondub nähtu kas India või mõne Ida-Euroopa kommunismist ruineeritud piirkonnaga. Siin näeb tõelisi slumme ja getosid, kus aga püsiasukateks on kohalikud, mitte sisserännanud neegrid või araablased.

Plekk-kuurid ja -garaažid, keset tühermaad kõrguvad laguneva fassaadiga monstrum-kõrghooned, totaalne infrastruktuuri ja planeeringu puudumine, sõiduteel pori sees mängivad lapsed – selline on Jalta äärelinn, mida naljalt ei kajastata üheski turismiprospektis.

Kui aga tahta linna taga kõrguvatesse mägedesse ja vaateplatoole jõuda, siis on selline marsruut vältimatu. Platoole mäetippu (ca 1500 meetrit merepinnast) viib täitsa korralik tee, kuhu sõideti vanasti ilmselt hobuse ja vankriga ja tänapäeval saaks sinna ka ATVga (õnneks ei näinud veel ühtegi sarnast looma sealkandis). Ülesronimine tasus vaeva, vaade pilvepiirilt alla linnale ja selle kohale moodustunud vikerkaarele oli lauskmaa mehe jaoks lummav.

Kirikud on linnas vaatamis- ja külastamisväärsed. Seal võib pilti teha, aga enne tuleb oma patud lunastada ja mõni küünal või ikoon osta. Alati peab seks puhuks peenraha varuma, nii nagu igal pool mujalgi Jaltas, et jagada almust kas väravas kükitavatele kerjustele või kirikutädile. Kindlasti tasub külastada Armeenia kirikut, mille trepistik viib teid pea pilvedeni küündivatesse kõrgustesse läbi maalilise lõunamaise aia.

Kõige vaatamisväärsem…

… on Jaltas muidugi rannapromenaad. Siin käib elu pea 24 tundi päevas ja see elu koosneb lõputust sagimisest, poodide ja kohvikute külastamisest ja üldse igasugusest äritegevusest. Peamine on aga promeneerimine, edasi-tagasi jõlkumine ja enda näitamine.

Eksponeeritakse nii ennast kui kõikvõimalikke frisuure ja fassonge ning võib tunda end kui hiiglaslikul moeetendusel. Meie Stockmannis pakutavaga siin laineid ei löö ja pikad püksid tuleb naistel kohe ära unustada.

Nõuka-aegseid privilegeeritud vanamutte näeb haruharva, nüüd pakutakse siin noorust ja ilu eri variantides. Õlu on vabalt müügil iga 10 meetri tagant olevas putkas, seda joovad kõik ja kõikjal, kaasa arvatud alaealised, ega tunne seepärast mingit liigset häbi. Muidugi tarbitakse õlut ikkagi peamiselt kuumatunde leevendamiseks ja tavaliselt on see õlu ka külm. Purjus inimesi nägime ainult üks kord ja see oli ka laupäeva hommikul.

Suvel on muidugi tänavad täidetud valdavalt suvitajate ja turistidega, kuid vähemalt mulle jäi mulje, et kohalikud võtavad elu sama vabalt. Minult küsiti pärast Eestisse naasmist tihti, kas meil toimuva kohta ka päriti või kas oli tunda mingit negatiivsust. Ausalt öeldes olin ma jõudnud seal olles meie aprillisündmused juba ära unustada.

Kuigi pea kõik eestlased teavad, et Jalta konverentsil mängiti maha Kesk- ja Ida-Euroopa rahvaste vabadus ja kogu maailm on tänaseks kuulnud Eesti isepäisest ajalookäsitlusest, pole Jaltas poliitikast tavaks rääkida.

Tuleb meeles pidada, et Jalta on eelkõige kuurortlinn, inimesed tulevad siia puhkama, suhteid looma ja igatpidi end mõnusalt tundma. Mina vähemalt sain komplimente hea vene keele oskuse pärast, mida siin paratamatult lihvida tuli, sest inglise keelega just kaugele ei jõua.

Inimesed Jaltas on väärikad, positiivse ellusuhtumisega ja suhtlevad täitsa vabalt.

Mida Jalta kandis veel vaadata?

Livadia palee on üks silmapaistvamaid Krimmi lõunarannikul. See oli viimase Venemaa keisri Nikolai II residents ja 1945. aastal peeti siin Jalta konverents, kus maailma vägevad jagasid Euroopat. Praegu lummavad aga loss ja park vaatajaid siin oma värvikontrastidega.

Paljud on kindlasti kuulnud linnast nimega Bahtšisarai. Mitmesaja aasta vältel oli see linn ümberkaudse piirkonna kaubanduskeskus. Kaasaegse tsivilisatsiooni mõjusid on siia vähe ulatunud ning külastaja saab vaid siin kogeda keskaegse tatari linna hõngu.

Linna tähtsaimaks keskuseks on 16. sajandil ehitatud Krimmi-Tatari khaani residents, mille suursugusust rõhutavad kaugele paistvad mošee minaretid. Siin asub ka Puškini poolt kuulsaks kirjutatud „pisarate purskkaev”, pühendatud khaani varakult surnud armastatud naisele.

Mitte kaugel Bahtšisaraist asuvad kaks koobaslinna – Tšufut-Kale ja Tepe-Kermen. Need omalaadsed asumid on asustatud olnud alates 6. sajandist. Koopad on tavaliselt väikeste urgude moodi, ühe- või mitmetoalised, moodustades hiigelsuure kärje. Vaid ülikud said endale lubada luksust ehitada maju, ka kogu mööbel ehitati või siis uuristati kivist. Siin saab hea ülevaate endisest mägilaste linnast tänavate, kvartalite ja kindlustustega. Pehme kivi sisse oli hea endale elamist uuristada, samuti kaitsti end nii rohkete vaenlaste vastu.

Vorontsovi loss on pärit 19. sajandist ja ehitatud Tudori stiilis, mis ühendab keskaegse rüütliromantika ja inglise luksusliku mitmetasandilise pargi. Mauri stiilis terrassid laskuvad mööda lõunakülge mere äärde, avades kauni vaate kaljusele rannikule.

Massandra loss on alates ehitamisest 19. sajandi alguses olnud tihedalt seotud tsaariperega, kuigi ükski neist seal ööbinud ei ole. Rikkalikult kaunistatud palee põrandad on hoolikalt valitud kivimi abil loodud päikeselisteks ning valgusküllasteks. Nikolai II ajal muudeti loss turismikeskuseks ning Massandrast sai Krimmi poolsaare viinamarjaistanduste keskus. Ilmakuulsaks ongi see paik saanud ainulaadsete veinide poolest.

Pariisi maailmanäituse ajal 1898. aastal pälvisid Massandra veinid mitu kuldmedalit, luues niimoodi tõelise sensatsiooni, sest sinnamaani ei peetud Venemaad mingiks veinitootjaks. Tänapäeval toodetakse siin peamiselt dessertveine ning teisi tugevamaitselisi sorte. Veinikeldrites säilitatakse hindamatut kollektsiooni viimase 200 aasta parimatest aastakäikudest. Kokku umbes miljon eksemplari, millest vanim „De la Frontera” pärineb aastast 1775.

Nikita botaanikaaed pakub oma eksootiliste puude alleedega mõnusat vaheldust kuumaksköetud peale.

– – –

Arikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris oktoober-november 2007.