Uudised ja reisilood

Tuhandeid aastaid elavat ajalugu, sadu kloostreid ning keskaegseid templeid, uskumatud ostuelamused, maailma kõrgeimad mäetipud, muretu hipihõng linnas ja masendav vaesus maal – need on vaid mõned valikud, mis ootavad külalist India ja Tiibeti vahel asuvas Nepali kuningriigis.

Külaliste rahast ja nende heaoluks ligi 25 miljoni elanikuga Nepal paljus tuksubki. Kes riigi võlusid vähegi tunneb, ei hakka nädalasele reisile mõtlemagi. Isegi kuu aega tundub raharaiskamisena.

Nii tasub reis planeerida kindlasti põhjalikult ja pikemaks, kuna nuttu ja hala tuleb lahkudes palju. Võimalusi tsivilisatsioon unustada Nepalis juba jagub ja vähemaga ei tasu kellelgi leppida.

Nepali sõitjaid on raske turistideks nimetada, kuna juhuslikult sinna ei satuta ja teadlikumad on ikka millelegi pühendunud – alpinismile, mediteerimisele, vabatahtlikule tööle või pikkadele jalgsimatkadele.

Õige rändur võtab Nepali üldse vaid ühe otsa pileti – eks kohapeal selgub, kaua läheb või kuhu sealt edasi. Uued saapad saab ka kohapealt osta, kui tekib tahtmine põigata Indiasse või naabruses asuvasse tiibetlaste asupaika Sikkimisse.

Linn nagu linn ikka

Pealinnale kohaselt on kogu sära ja saast koondunud Katmandu orgu. Kuigi lennukiga maandumisel tundub, et kohe purunete vastu mägesid, saabub siiski korralik asfalt turvaliseks maandumiseks.

Nii on enam-vähem kõigega ja kogu riigis – kui sa oled parajasti tõdenud, et nüüd oled küll lootusetult eksinud, elu jookseb silme eest läbi, buss ei jõua kunagi kohale (kui ta üldse saabuski), näed lõpuks, et kõik laabub, aga võtab Nepalis lihtsalt pisut rohkem aega.

Katmandu hotelli- ja restoranipiirkonna Thameli tänavate peal, ääres, kohal ja all käib varavalgest hilisööni vilgas kaubandus ning osta saab absoluutselt kõike uuemast elektroonikast kuni kaasaegsete matkatarvete, riiete-sallide, traditsiooniliste vaipade, Tiibeti thankamaalide, Buddha kujukeste või kasvõi piraatplaatideni.

Hämaruse saabudes kuuled vaheldumisi hüüdeid “rikša” ja veidi vaiksemalt “hašiš”. Kanepikasvatus on muidugi ebaseaduslik, aga selle ekspordimaht aastas ületab väidetavalt miljardi Eesti krooni piiri ja vahel lähevad isegi riiklikud subsiidiumid kanepifarmeritele. Aga nii palju sellest.

Kuidas liikuda linnas, kus pole tänavanimesid või sama kohta kutsutakse nepali, hindi kui sanskriti keeles? Ära eksite nagunii, aga naturaalseim transpordivahend on ikka rikša – kas jalgratturiga või pisike mootoriga skuuter (mida kutsutakse ka tempoks), snoobidele taksod.

Kunagi ei saa kindel olla, et just soovitud punkti jõuad. Taksojuht noogutab küll arusaavalt aga ei pruugi kliendi soovi üldsegi mõista. Ebaviisakas on seda välja näidata ja nii lähebki sõit lahti vahel üsna suvalises suunas. Pideva signaaliandmise, totaalse liikluskaose ja olematu piki- ning külgvahega harjub julgem hunt kiiresti.

Ja kui teele jääb jalutav või pikutav lehm, ei kipu keegi teda ära ajama – lojus on Nepalis püha. Hulkuvate koerte-kasside vahel kohtab nii katuseservadel kui prügihunnikute veeres kanu või väikseid musti kitsekesi, kelluke kaelas.

Kohalikud on õnneks igati abivalmid, kuigi näevad turistis enamasti potentsiaalset klienti. Kui keegi kutsub sind teed jooma, pole ettevaatus kunagi liiast, sest linnas lõpeb see ikka katsega midagi müüa. Lihtsameelsematel saabki eelarve vahel enne läbi, kui nad asjade tegelikud hinnad ära õpivad…

Ära kiika kööki!

Hotelli valimine on Katmandus väljakutse nagu igas kolmanda maailma riigis. Et pealinn kubiseb internetipunktidest, on paljud ärid omale ka kodulehekülje valmis pusinud. Odavaid hotelle tutvustavaid fotosid ei tasu aga liiga tõsiselt võtta, sest kui nad ei pärine ka hoopis teisest hotellist, ilustavad pildid tegelikkust päris kõvasti. Soe vesi pole madalama klassi hotellides garanteeritud (kuigi lubatakse), aga tekke ja telekanaleid jagub tavaliselt küllaga, et end hästi tunda.

Ehkki Katmandu pakub lugematu hulga riikide kööke, on suur osa sellest üsna kahtlase kvaliteediga. Köögipoolele ei maksa isu säilitamiseks parem piiluda. See muidugi ei tähenda, et toit maitsev poleks ja enamasti ei juhtu ka tervisega eriti midagi. Kraanivee joomine lõpeb turistidele aga mitmepäevase võimalusega nautida vaateid vaid WC aknast.
Vesi on puhtam kõrgel mägedes ja näiteks puuvilju on pesemata isegi tervislikum süüa kui selleks kohalikku vett kasutada. Tee seevastu on kõikjal värske, pärinedes sageli Nepali külje all asuvast kuulsast India Darjeelingi piirkonnast. Kõige ehedam tee valmib loomulikult piimaga keedetuna.

Templid ja muuseumid

Ametlikult hinduistliku riigina majutab Nepal päris mitmeid usundeid ja filosoofiaid. Kõrvaltvaatajale peegeldub see eredaimalt vanades hindu templites ja kirevate palvelippudega ehitud Tiibeti pühapaikades. Hindu omadesse võõras eriti sisse ei pääse, kuhu saab, seal tuleb reeglina jalatsid ära võtta, vahel ei tohi siseneda ka nahast kottide või vöödega.

Katmandu südames Durbari väljakul laiub kunagine kuningalossi kompleks ning kümneid võimsaid erinevatele hindu jumalatele pühendatud templeid. Et durbar tähendab nepali keeles paleed, siis on sama nimega kohad ka kahes teises lähedalasuvas linnas Patanis ja Bhaktapuris.
Suured ja võimsad on kõik kolm ning lisaks tõsistele muuseumidele leiab avatum ajaloosõber templikaunistustel ka hulka erootilisi stseene. Põnevatest nikerdustest leiab aegade hämaruses loodud poosides nii inimfiguure kui ka elevantide arusaama kamasuutrast.

Tiibeti budism on koondunud kahte suuremasse paika – esimene neist on Katmandu keskuse lähedal mäetipus asuva Swayambhunathi stuupa (teatud pühamu) ümber, mille omapäraks on sadakond vabalt jooksvat ahvipärdikut.

Sellest mitte kaugel, püha Bagmati jõe ääres Pashupatinathis kõrgub vaata et kogu mandri silmapaistvaim Šiva tempel. Paik on populaarne ka surnute põletamistseremooniateks, mis toimuvad otse jõekaldal ja värisevatest turistidest kohalikud muidugi ei hooli – kohendavad vaid rahulikult tuld, kui mõni surnu kehaosa järsku riidast välja peaks pudenema. Jäänused pühitakse jõkke. Seal võib kohata ka paljajalgseid ja tolmuseid või värvilistes hõlstides ja lillevanikutega, aga igal juhul väga tüütuid erakuid sadhusid. Enamasti tahavad nad turistidelt loomulikult raha, kui on sind mingi rituaalse mögaga kokku pläkerdanud.

Teist budismikeskust kutsutaks Bodhnathiks, kus tohutu suurt ümmargust stuupat ääristavad ringiratast sadakond poekest kõikvõimalike vidinate ja raamatutega. Väga oluline on stuupade ümber päripäeva kõndida. Bodhnathis elab ka palju ehtsaid tiibetlasi või nende vabaduspüüdluste toetajaid. Seal korraldatakse palju palveüritusi, igaüks võib osaleda lühematel või pikematel kursustel, õppides joogat, keeli, ravitsemist või massaazhi.

Mäed

Kui stuupade ümber tiirutamisest pea ringi hakkab käima, on edasi vaid üks võimalus – kus peapööritus ka seda väärt – mäkkeminek! Kõiki siseturismi teenuseid saab osta Katmandus sadadelt pisifirmadelt, kes üritavad esmalt ikka mitu korda kõrgemat hinda kasseerida, seda isegi tavaliste bussipiletite eest. Ehkki kauplemispiirid on mõnekümnest protsendist mitmekordsete vahedeni, tasub reisijuhtidest reaalsed hinnavahemikud üles otsida.

Alt orust ei saa Himaalajatest mingit pilti ja natuke ronimist on kõigile kohustuslik. Kellele Annapurna nimi midagi ei ütle, sel ei tasu ka põhjalikumat mägimatka ilmselt planeerida, aga jalgsi või ratastega saab paar lähemat mäetippu ikka ära vallutada ja heita läbi hõreda õhu pilgu Tiibeti lumistele harjadele ning Dzhomolungmalegi.
Mägedesse pääsemine kujutab endast sisuliselt piiriületusele lähedast protsessi – ilma loata mõnda kohta ei lastagi, sageli tuleb selle eest ka maksta. Relvastatud sõdureid kõigele vaatamata karta ei maksa, neid näeb Nepalis igal pool.

Majutustingimused on mägedes veel ärevamad kui linnades, aga eks sel kõigel on oma võlu ja kuhu kliente võib juhtuda, küll seal ka üks suursugune ja kallis hotell püsti pannakse. Elektrit üleval naljalt ei leia, vesi soojendatakse päeval katusel seisvates tünnides või päikesepatareide abil.

Ka menüü kahaneb pöördvõrdeliselt merepinnast kaugenemisega. Peale riisi ja läätseleeme dal bhat’i mägedest suurt ei leia, liha ammugi mitte – nii et kõik maitseeelistused ja väärtushinnangud tasub alla orgu jätta ning võtta iga kogemust just sellisena nagu ta on. Kindlasti leiab kohalikelt aga riisi- või hirsipuskarit rokšit või lahjemat sooja tšangi. Nendeta ei ole kogemus kindlasti täiuslik.
Mägedest ei pruugi alati leida ka tualettpaberit. Kohalikud seda ei kasuta ja ajavad vanal moel läbi veetopsiku ning vasaku käega. Neile loomuliku, aga meile ikka üpris võika protseduuriga harjumine sõltub vaid reisija kohanemisvõimest. Kui see õnnestub, võib katsumuseks kujuneda hoopis taas linnaeluga harjumine.

Kõik muu

Sooja kliima tõttu võib Nepali külastada aastaringi, vaid suvisel vihmaperioodil on reisimine kaunis tülikas. Parim aeg saabub vihmade lõppedes oktoobrikuus või siis märtsis-aprillis, mil metsades õitsevad mitme meetri kõrgused rododendronid ja mitusada orhideeliiki.

Juba lennukites jagatavad infomaterjalid tõestavad, et vähemalt formaalselt tegeldakse looduse kaitsmisega Nepalis tõsiselt. Vaatamata keerulisele ligipääsetavusele puutumatuid alasid riigis peagu enam polegi.

Kaheksasse rahvusparki ja neljale looduskaitsealale on kogutud pea kõik ümbruskonna floora ja fauna. Sissepääs neisse on riigi madala hinnatasemega võrreldes päris kallis ja hinnad tõusevad sageli. Katmandust mõne kilomeetri kaugusel Patanis paikneb ka kuningriigi ainus loomaaed.
Mingi piirini sõidavad üles mägedesse ka bussid, aga nõrganärvilistele seda kihutamist eriti ei soovita, kus ühel pool kitsast teed kulgeb kuristik, teisel kaljusein. Ülerahvastatud bussidega, kus osa reisijatest ripub külgedel või magab katusel kottide vahel, võtab juba 100 km läbimine neli tundi.
Kui õnnestub saada istekoht, jagate seda kindlasti mitme valget inimest näppiva kohaliku, koti aedviljade, väiksema puuriida ja kahe kitsetallega. Pikemaid vahemaid ongi mõttekas läbida kohalike lennukitega. Need püsivad isegi kenasti õhus.

Aga kui ka sellest kõigest veel aega ja energiat üle jääb, ootavad teid Nepalis veel parve- või süstasõidud, safarid ja õhupallireisid.

Mida teha Nepalis

Mägikuurordid – Lisaks Nagarkotile on toredamad mägikuurordid veel Dhulikhel, eriti kevadises ilus tasub külastada Tatopani ning leida metsaradu Pulchowkis. Jalgratastega tuleb ronimas käia sellistes kohtades nagu Chapagaon ja Bungamati.

Royal Chitwan rahvuspark – See, üks Nepali võimsamatest vaatamisväärsustest asub Terais. Kunagi pidasid seal kohalikud ja briti aristokraadid jahti, nüüd kaitstakse piirkonnas loomi. Kui elevantidega saab seal ka ringi ratsutada, võiks tiigrite ja ninasarvikute osas huvi platooniliseks jääda. Teraisse ja selles asuvasse India palveränduritest kubisevasse linna Janakpuri saab Katmandust ka lennukitega.

Pokhara – Pärast väsitavat mägironimist pakub probleemivaba lõõgastust järvekaldal asuv Pokhara oma väga kvaliteetsete hotellide ja restoranidega.
Kui igavaks läheb, ootab mäe otsas vaatamist tiibeti klooster või Devi juga (muidugi siis vihmaperioodi järel). Viimane olla oma nime saanud seal saladuslikult kaduma läinud mehe järgi.

Daman – Kui Katmandu org liiga udune peaks olema, lahendab mäevaate mured paaritunnine sõit 2,3 km kõrgusel asuvasse Damani. Mägijalgrattad on sealgi omal kohal.

– – –

Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris jaanuar – märts 2004.