Uudised ja reisilood

Meie Lääne-Eesti müügijuht Pille käis kevadel Gruusias ja vaimustus sellest täielikult. Allpool jagab ta oma muljeid, mis on täis päikesesoojust, parajalt nostalgiat ja sõbralikke inimesi.

Lugesin enne Gruusiasse minekut, et selle maaga tasub tutvust teha kas kevadel, kui loodus tärkab, või siis sügisel viinamarjade valmimise ja veinitegemise ajal. Minu esimene kohtumine Gruusiaga leidis aset just kevadel.

Aprilli keskpaigas pidanuks Gruusias olema parajalt soe ja päikseline. Arvasin, et sõidan kevadele vastu! Juhtus aga teisiti: õues oli üsna jahe, tuuline ja vihmane. Kes seda ilma ette teab!

Pealinn Tbilisi

Tbilisisse saabusin Air Balticuga pärast südaööd. Millegipärast on just nii, et enamik lende jõuab kohale kas kesköö paiku või siis varahommikul.

Transfeer lennujaamast linna võtab olenevalt liiklusest 20–40 minutit, tee on hea! Kes soovib nostalgiat kohe esimesest hetkest, saab lennujaamast linna näiteks Nivaga! :)

Kuna ilm on külm ja meil on seljas kerged kevadriided, on nii-öelda vana kooli bussijuht oma elutarkusega asendamatu. Tema teab, mida teha! Otsib bussi panipaigast suure kanistri ja kallab kõigile väikese topsi kohalikku cha-cha’t (viinamarjapuskarit), mis teeb olemise veidi soojemaks. Kell on 11 hommikul! Hea on see, et bussijuht ise ei lonksa:)

Tbilisi vanalinnas on hästi palju huvitava arhitektuuriga maju – tüüpilised on puurõduga majad. Osal väsinud majadel on küll rõdu küljest kukkunud, kuid osa on juba kenasti üles vuntsitud.

Kohvikuid-restorane on igal sammul, samuti erinevaid väikeseid poekesi. Veini saab valida vastavalt oma maitsele, ikka degusteerides. Minu üllatuseks ei puudu veinipoest meile tuttava etiketiga pudel – sinine poiss sarve puhumas. Jah, tõesti, Viru Valge on olemas! Ja kui juba alkoholile jutt läks, siis kohalikud ei paku oma külalistele kunagi õlut – nende meelest ei ole see jook kuidagi sündmuse vääriline.

“Banja nr 5” ja õunaäädikapesu

Kuna Tbilisi on rajatud nii-öelda kuumade väävlijõgede peale, otsustasime ühel õhtul väävlisaunas lõõgastuda. Valisime lukspaketi „banjas nr 5”. Paketi hind tunniks oli 80 kohalikku raha, mis teeb umbes 34 eurot. Kolmekesi sai selle raha ja aja eest piisavalt saunamõnusid nautida!

Kui olime oma luud-liikmed väävlihaisuses vannis soojaks leotanud, kõlas uksele kõva koputus ja sisse astus meie pesija – tugev grusiinlanna. Kiirelt heitis ta kitli seljast ja sammus oma töövahenditega (ämber, kinnas, šampoon) lavatsi suunas.

Kordamööda saime tunda karedakindalist „seitsme naha” koorimist. Protseduur vägagi omapärane, õunaäädikapesu polnud ma varem kogenud. Koorimisele järgnes mõnusalt pehme šampoonipesu, mis oli eelnevaga võrreldes nagu hell paitus.

Kohalikega saab suhelda vene keeles, räägitakse ka inglise keelt. Taksojuhtidega oli lihtne jutule saada, sest peaaegu iga taksojuht või tema vend või sõber oli kunagi Eestis aega teeninud. Eestit mäletati suure heldimusega!

Kui taksojuht ise ei osanudki meid soovitud aadressile viia, siis ta vähemalt küsis, kas me oskame teda juhatada. No kes siis ei oskaks, olime juba teist päeva Tbilisis! Nii saimegi n-ö kopikate eest taksosõitu iseenda juhatamise järgi. Läks õnneks, ei eksinud ära:)

Maaelu kontrastid

Maaelu on Gruusias lihtne. Osad väikelinnad on juba riigi toetusel korrastatud, osa aga alles vaeslapse osas. Teeolud Tbilisist kaugemal ei ole kõige paremad, tuleb ette „auk augus” maanteelõike. Kuna oli vihmane aeg, siis oli tükk tegemist, et aru saada – kas keset teed laiutab lihtsalt väike veelombike või suur ja sügav ehmatis.

Tänavapildis silma päris palju kerjuseid – lapsed teenivad kerjamisega peredele ülapidamist. Rahaga on Gruusias tõesti kitsas käes, keskmine kuupalk on vaid 200 eurot. Seepärast on mõistetav, et ka turul kaubeldakse kõikvõimalike hoidistega-soustidega, mis on väga maitsvad ja soodsad. Aeg kulgeb sel maal omasoodu…

Pisikestest küladest läbi sõites võib näha, kuidas külarahvas koguneb õhtutunnil oma maja aia taha pinkidele istuma ja päevauudiseid vahetama. Mõnes seltskonnas tundus terav teema päevakorral olema, sest kätega vehkimist oli omajagu.

Üllatav oli veel see, et Kahheetias asuvad majad suhteliselt väikestel kruntidel. Kuskil eemal on aga pere suuremad maavaldused koos viinamarjaistandusega. Põldudel käiski juba vilgas tegutsemine – korrastati viinamarjavääte ja põletati kuivanud oksi. Kõik ikka selleks, et sügisel rohket saaki koguda ja maitsvat veini valmistada.

Gruusia veinist ei saa üle ega ümber

Kindlasti ei saa Gruusias käia ilma veinikeldrit külastamata. Meil vedas, külastasime perefirmat,  kus on oma istandus ja veini valmistatakse veel vanamoodi ehk see pannakse maa sisse asetatud anumatesse.

Veinikeldris saime osaliselt kogeda kohalike traditsioonidega söömaaega – suprat. Supra on rohke toidu ja veiniga söömaaeg, kus öeldakse ohtralt tooste. Toostide lausuja (tamada) valitakse enne söömist. Oluline on, et kõik jälgivad tamada korraldusi, st alles pärast toosti tohib veini rüübata.

Toostid on pikad ja emotsionaalsed, kiidetakse nii maad-naisi-lapsi kui ka rahu ja õnne! Ma kujutasin täitsa elavalt ette, milliseks pisaratevalamiseks läheb pärast mitmetunnist söömist-joomist-toostide ütlemist… Näiteks sõprade ülistuseks kuulsime toosti:

„Mees pole mitu päeva koju tulnud, naine mures. Naine saadab kümnele sõbrale kirja: „ Kas teate, kus mu mees on?” Läheb mitu päeva mööda, saabub esimene kiri: „Ära muretse, ta on meie juures!” Järgmisel päeval tuleb järgmine kiri, sama sisuga: „Ära muretse, ta on meie juures!” Ja nii kõik kümme päeva järjest! Vot selliste sõprade terviseks!”

Söök viib keele alla

Lõuna- ja õhtusöögid mööduvad kindlas rütmis ja taktis – külm laud (salatid ja suupisted, kana), sellele järgnevad ahjusoojad seened (või hautatud loomaliha vürtsikas kastmes), hadžapuri (n-ö juustupitsa), friikartul-šašlõkk (muide, šašlõkk on sealihast, mitte lambalihast!) ja magustoiduks alati puuvili.

Muidugi võib juhtuda ka nii, nagu esimesel õhtusöögil, kus kõik käigud serveeritakse vastavalt toidu valmimisele. Tol korral saimegi friikartulid alles pärast puuvilju… aga midagi ei jäetud pakkumata!

Gruusia toit on väga-väga maitsev! Korra saime proovida hinkaale (suured pelmeeenitaolised küpsetised, mis on täidetud lihaleeme ja lihaga). Neid tuleb süüa tagurpidi ehk hoida kuplit püsti, ja siis ettevaatlikult, et kuum leem peale ei pritsiks.

Õhtusöökide juurde kuulub elav muusika – olenevalt restoranist kas mitmehäälne meesansambel või klaver-viiul. Ühel õhtusöögil juhtuski nii, et keset söömaaega hakkas kõlama eestikeelne Saaremaa kalameeste laul, millele järgnes Eesti hümn! Tundus uskumatuna, ei või olla! Hiljem sain küll aru, et lood tellisid meie kõrvallauas õhtustanud Eesti ärimehed, aga üllatus oli siiski suur.

Kuurortlinn Batuumi

Gruusiast rääkides ei saa üle ega ümber Batuumist. Et kuurortlinna jõuda, tuli sõita kuus-seitse tundi bussiga. Kuna meie graafik oli tihe, siis ei jõudnud me tee peal sisse põigata Stalini sünnilinna Gorisse, turistidele aga soovitan sealt läbi sõita ja muuseumiga tutvust teha.

Kohalikud ise ei soovita rendiautoga maad avastama minna, vaid pigem võtta auto koos juhiga. Seda seepärast, et GPS-süsteem seal päris täiuslikult veel ei toimi ja teeviidad maapiirkondades on kohalikus keeles. Samuti ei oska külaelanikud muud keelt peale gruusia keele ja turist võib eksida.

Sissesõit kuurortlinna võib esmalt ehmatav olla – vanu pioneerilaagritaolisi ehitisi on mõlemal pool sissesõidutee ääres. Linnas sees aga asub kena mitmekilomeetrine promenaad, kus öisel ajal iga palm on eraldi valgustatud.

Ehitust jagub igale poole – nii kesklinna piirkonda kui ka randa. Kohale on saabunud Sheraton ja vilgas tegevus käis ka Kempinski ehitusplatsil. Batuumi kesklinna on üks kohalik rikkur rajanud itaaliapärase keskväljaku.

Rand on Batuumis kiviklibune. Ilma lamamistoolita ei kujuta päikesevõttu ettegi. Batuumist umbes 8 km kaugusel asub kuulus botaanikaaed, kuhu saab ekskursioonile minna. Suvel toimub kuurortlinnas palju kultuurisündmusi, nt sel aastal midagi džässfestivali sarnast, mille üks peaesinejatest on Sting.

Vihmale ja tuulele vaatamata on minu mälestused Gruusiast soojad ja päikselised. Muljet aitasid kujundada paras kogus nostalgiat ning ääretult lahke rahvas. Igal sammul võis juhtuda midagi uskumatut ja see paneb veel praegugi mõnusalt muigama. Järgmisel korral aga proovin minna sügisel – tahaksin nii väga ise viinamarju korjata ja veinitegemisel kaasa lüüa! :)