Uudised ja reisilood

Juba järgmisel aastal suunduvad Peterburi poole katkematud bussirivid eesti kooliõpilastega. Kas see mõnda aega unustuse hõlmas olnud metropol on tõepoolest üks suur muuseum või on tal midagi veel pakkuda? Estraveller uuris ja jõudis veendumusele, et tolles linnas võiks veeta mõnegi meeldiva nädalavahetuse.

Kummaline, aga Tallinnast Peterburi rongiga enam ei pääse. Kui ma seal viimati 90ndatel käisin, siis veel pääses. 1870. aastast toiminud raudteeühendus on otsa saanud. Muide, lennukiga ka ei saa. Üks tuttav, kellel on äriasjus tihedamini vaja sealpool käia, eelistab lennata ümberistumisega läbi Riia. Ainus otseühendus Tallinnast Peterburi on bussiliin – 330 km loksumist ja oletegi kohal.

Ilmselt mäletavad meist paljud kunagistest Peterburi-reisidest Nevski prospekti kui ainsat elusat tänavat. 90ndatel mõjus Peterburi tõepoolest külana, mille vähene rahanatuke oli pesa teinud peatänavale – sammuke kõrvale ja leidsid end hallis reaalsuses.

Kel viimasest Piiteri-käigust kauem aega möödas, peab nentima, et vahepeal on toimunud totaalne muutumine, mida ühelt poolt on kindlasti põhjustanud regiooni jõuline majanduskasv, teiselt poolt aga Venemaa praegune riigivõim, mis on vägagi Peterburi-sõbralik, on ju tegu president Putini kodulinnaga.

Oma roll on siin kindlasti ka 2003. aastal aset leidnud linna 300 aasta juubelipidustustel, mille käigus linn hoogsalt üles vuntsiti. Osalt oli tegu küll ühekordse pakazuuhaga, aga teisalt on märgata soovi linnale tõepoolest miskisugune ilme anda. Paljudele tänavatele on tekkinud jalakäijate tsoonid, mis Tallinna uues Citys vist unistuseks jäävadki.

Taas kord Nevskil

Linnaisade karm käsi valitseb ka tänavapilti Nevski prospektil. See, et ühe linna peatänavale pääseb miski odav äri, on välistatud. Suurlinn ei saa endale lubada apsakaid. Mäletate, kuidas hiljuti Pariisis ei lubatud Champs-Élysées’l H&Mi poodi avada? Samavõrd tähelepanelikud ollakse ka Peterburis. Et peente kohtade hulka kuulub ka näiteks stripiklubi Russian Dolls, on muidugi ajastu eripära, aga eks kallis koht on seegi.

Nevski pole aga sugugi nii postkaartlik, kui eelnevast võinuks oodata. Kui teilt rahakott ära varastatakse, siis tõenäoliselt just Nevskil, kus hajameelsed turistid on loomulik jahisaak. Ka loo autor sai õppetunni, seljakotist läks kaduma üks objektiiv.

Ja kui satute Gostinõi Dvori juurde, mille kunagisest putkamajandusest on saanud efektne kaubanduskeskus, siis ootavad teid eest uued üllatused. Tundub, et just siin on koht, kus erisugu äärmuslased oma olemasolu tavatsevad rõhutada. Näiteks on siin mutikesed isakese Stalini piltidega kurtmas suure kodumaa allakäigu üle. Kui neilt küsite, mitu miljonit inimest isake mättasse lõi, siis teenite ära füüsilise reaktsiooni. Mutikesed väga kiired ei ole ja pigem on nende püüd anda teile keretäis lihtsalt naljakas.

Vahetus läheduses oma väljaannet levitavate natsionaal-bolševike limonovlastega sellist eksperimenti korraldada ei tasu.

Jelissejevi kaubamaja. Nii nagu 20 aastat tagasi saab siit ka täna osta suurepäraseid vene maiustusi.

Pööranud Nevskilt kõrvale Vladimirski prospektile, avastate end ühtäkki tänaval, mis palistatud kingapoodidega. Hea õnne korral leiate mõnes neist ka nõukogudeaegse müüja, kes teie poodisattumise üle oma pahameelt väljendab. Turistid ei osta ju Venemaal valmistatud jalatseid…

Veel põnevamat tarbimiskeskkonda leiate äärelinna hüpermarketitest, nagu ka kaubanduse kultuurilisi iseärasusi – näiteks discounter’i ukselt sildi “Lapsevankriga sisenemine keelatud”.

Tegelikult on nõukogude teeninduskultuuri pärand siiski suuresti unustatud. Uued söögikohad on vägagi euroopalikud ning lounge, kus DJ kohvi ja koogi saateks plaati keerutab, pole miski haruldus. Hoopis põnevam on seal viibivate noorte lauapealne, kus olulisel kohal ongi kook ja kohv, sekka klaas konjakit. Keegi ei telli moodsaid kokteile, mille leidumisele menüüs ülitrendikas interjöör vihjab.

Kui aega vähegi rohkem, siis tasuks sisse põigata ka mõnda kultuuriasutusse, näiteks teatrisse.

Põgus pilk kultuurile

Maria teater pakub asjatundjatele balletielamusi, mille kõrval muu maailma lavadel leiduv kahvatub. Ja kui te nii asjatundlik ei ole, võite vähemalt öelda, et olete heatasemelist balletti näinud. Lisaks balletile on Maria teatris põnev ka külastajaskond, näiteks noored kahekesi balletietendusel õhtut veetmas. Tundub, et intellektuaalne ajaviide on Peterburi noorte osas rohkem teema kui siin Eestis. Muide, möödunud aastal linastus ETVs vägagi põnev dokfilm vanematest Peterburi balletifännidest, võib-olla sattusite vaatama?

Külastamist tasuvad ka muuseumid, eriti muidugi Ermitaazh, kuigi sel korral ma sinna ei läinud. Eks kunagi on ikka käidud ka ja nagu enamik suuri muuseume on ka Ermitaazh üks väga väsitav koht. Ausalt öeldes on muuseumipohmelus vastikuim asi maailmas ülesöömispohmeluse järel.

Jõulumeeleolu Talvepalee juures. Plastmassist dedmarooz domineerib kogu linna väljakuid ning porno-lilla tõld tunneb end Rastrelli arhitektuuri kõrval julgelt.

Läksin hoopis Vene muuseumi, kus märtsi lõpuni on eksponeeritud Vrubeli retrospektiiv. Kes on Vrubel? Banaalselt väljendudes hiljuti müüdud maailma kalleima maali autori Gustav Klimti vene analoog. Tegelikult vägagi põnev juugendkunstnik, kes oma esteetika kehtestas nii teatrikunstniku, tarbekunstniku, oma glamuurse abikaasa kleitide autori kui ka muidugi maalikunstnikuna. Vrubeli looming on Klimti omast süngem, mõtlikum, sügavam ja elulugu paraku õnnetum, nagu see paraku Venemaal ikka kombeks kipub olema.

Lisaks soovitaks Vene muuseumis heita pilgu Petrov-Vodkinile, kelle maalidest on paljudele kunagistest ajalooõpikutest tuttav “Komissari surm”, seal eksponeeritu annab selle imelise kunstniku loomingust muidugi hoopis avarama ettekujutuse. Kindlasti tasuks heita pilk ka Malevitšile – mis te arvate, kas ta peale musta ruudu joonistamise valgele taustale midagi veel oskas teha? Ja kui suurus oluline on, siis paelub teid kindlasti Aivazovski. Šiškini karupilti te siit ei leia, see on Moskva Tretjakovi galeriis.

Kiievi kotlet

Nagu igale turismikeskkonnale on ka Peterburile omased mõned ekstra külalistele mõeldud lõksud. Katsuge hoiduda sellest, et reisikorraldaja suunab teid suurepärasesse rahvusrestorani, kus esinevad ka rahvamuusikud. Sel juhul on garanteeritud Kiievi kotlet ja plastmassist tamburiini pläristavad halturtšikud ning saate end mõnusasti soome vodkaturistina tunda. Kõik see rahvuslikkus on muidugi aga sama ehe kui need “Faberge munad”, luksuseseme arhetüübi loonud peterburlasest juveliiri taiestest inspireeritud jõledused, mida igas võimalikus suveniiriurkas müüakse ja mille eest rumal turist saab ka üksjagu raha maha jätta.

Kui aga kõht ikka tühjaks läheb ja ainsaks lahenduseks on rahvuslikud road, siis leiate ka sellise koha. Kuuldavasti on nende seas perekondlikult peetav Staraya Derevnya täiesti arvestatav, hoolimata oma veidi ebamugavast asukohast. Muide, nagu alati on söögikohtade leidmise osas suurepäraseks abimeheks Lonely Planet. Mis puutub kohalikesse trendidesse, siis sushikohad näikse väga teema olevat ning leidub ka heatasemelist fusion-kööki.

Proovida tasub ka uusi kiirsöögikette, milledest näiteks Tshainaja Loshka (teelusikas) pakub ehmatavalt moodsas interjööris täiesti klassikalisi ja suurepäraseid pliine ning muudki soodsat head ja paremat.

Patt pole ka sisse astuda näiteks kohalikku saksa õllekasse Grifon Nevski vahetus läheduses Gribojedovi kanali ääres. Õlut on siin joonud ka Putin koos sõbra Schröderiga. Kodanik riidehoius mäletab neid mõlemaid kenasti ja räägib teilegi meeleldi, kui meeldivad külalised nad olid.

Minu jaoks on siiski Peterburi suurim võlu selle linna ajalugu ühelt poolt kunagise olulise Eesti kultuurikeskusena ja teisalt muidugi linna ja tema elanike kunagine meeletu luksusejanu, mille jäljed tänagi silmarõõmu pakuvad. Peterburisse tulekski ehk suhtuda nagu vanasse raamatusse, mida üle lugedes ja millesse süvenedes üha uusi detaile märkab.

Üks keskmine Eesti linn

Kunagi elas selles linnas umbes 16 000 eestlast ja toonase kultuurielu olulisemateks keskusteks olid kirikud. Teame kõik Peterburi Jaani kirikut, kus Jakob Hurt pikka aega töötas, aga vähem on tuntud kirik, mille rajas esimene Eestimaa õigeusukiriku piiskop Platon, kodanikunimega Paul Kulbush. Tegu on samavõrd patriootliku mehega kui Hurt, aga paraku on vist väga religioosne (ja ebamugavalt õigeusklik) foon meie ajalookirjutajaid sundinud seda kommunistide poolt Vabadussõjas hukatud märtrit unustuse hõlma jätma.

Tema rajatud kirik seisab Jekaterina kanali kaldapealse ja Jekaterinhofi prospekti ristumiskohal tänaseni, selles piirkonnas elas omal ajal päris palju eestlasi. Samasse kanti jääb ka äsja Theatrumis lavastatud Dostojevski “Valgete ööde” tegevus.

Kõneldes Peterburist ja luksusest, tuleb aga eestlased ehk unustada. Prassivasse tsaariõukonda polnud meie esiisadel ülearu asja.

Mastaapne prassimine

Minu jaoks uskumatuim tsaariperekonna luksusejanu valdkonda kuuluv objekt on “Lunastaja kirik valatud verel”, mis püstitati Gribojedovi kanali kaldal 1855 mõrvatud tsaar Aleksander II mälestuseks. 1883-1907 ehitatud piparkoogimajalik kirik, mille kupleid ehivad glasuurplaadid ja välisseinu mosaiigid, peidab eneses midagi uskumatut.

Kogu kiriku sisemus on üks suur mosaiik, pilt, mis võtab ausalt öeldes keeletuks. I-le paneb täpi teadmine, et sellesse kirikusse lihtsurelikud ei pääsenud – tegu oli vaid tsaari perekonnale mõeldud mediteerimispaigaga. Miks see nii imelik on? Kirik kui selline on reeglina vägagi demokraatlik hoone, mille läve ületamisel seisus ja positsioon suurema osa oma tähendusest kaotavad, küll aga mitte siis selles kirikus ja mitte Venemaal.

Rahakulutamisega ei paistnud muidugi silma vaid kroonitud pead. Kui jalutate Nevskil, siis jääb teile kindlasti silma kaks kaunist juugendhoonet. Esimene neist, Singeri hoone, on lihtsalt kaunis, aga teist, Jelissejevi kaubamaja, seob Eestiga midagi enamat. Kunagi ostsid Peterburis komandirovkas viibinud pereisad siit majast oma lapsukestele kaasa komme, kuid mitte nõukogude nostalgiat ei tahtnud ma tegelikult teis äratada. Kaubamaja kuulus samale Jelissejevile, kes pärast revolutsiooni Prantsusmaale pagedes müüs maha oma Eestis asunud kinnisvara.

“Detski domik” (lastemajake) – ütles ta selle uhke lossikese kohta, sedavõrd pisike ja tagasihoidlik oli Venemaa mastaabis see Toilas kauni pargi keskel asunud hoone. Lossi ostsid eesti ärimehed ja kinkisid maja president Pätsile suveresidentsiks. Väikeriigi presidendilossiks sobis lastemajake suurepäraselt.

Ka tänased venelased on tuntud laia joone poolest ning anekdoodid uusrikastest pole kellelegi võõrad, ent tegelikult on sellisel jabural tarbimismentaliteedil oma selge ajalugu, Venemaal ongi kõik suurem, läikivam ja edevam.

Mastaapsest elunautimisest annavad parima ettekujutuse muidugi Peterburi ümbruse lossid, aga see on juba üks teine lugu ja teine reis. Oleks ju tore suvel laevaga Peterburi sõita ja ning seejärel teha linnast väljasõite suvistesse lossidesse?

– – –

Täispikk artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris veebruar-märts 2007.
Taustapilt: Shutterstock