Uudised ja reisilood

Milline Kariibi mere saartest on kõige ilusam? Evelin Bötker on käinud neist enamikul, aga vastust ikka ei tea. Igal saarel on midagi täiesti ainulaadset: vihmametsad või kaktuseväljad, kasiinod või puutumatud rannaribad.

Enne viimast reisi Kariibidele oli minu vaieldamatuks lemmikuks Grenadiinide saarestikus asuv Canouan. Seekordse reisi sihiks oli lisaks St. Luciale ka imepisike Petit St. Vincent, mis asub Canouanist vaid mõnekümne meremiili kaugusel.

Riik nimega Saint Vincent ja Grenadiinid ühendab endas 33 saart, millest Petit St. Vincent (ehk PSV, nagu teda kutsutakse) on kindlasti üks maailma eksklusiivsemaid puhkusepaiku.

Saare 22 luksusvillat, moodustavad saarenimelise puhkusekompleksi  (www.psvresort.com) ja osa Leading Hotels of the World nimelisest hotelliketist.

Nagu nimigi ütleb, valib viimane liikmeteks vaid parimatest parimaid, seega on külastajal puhkuse õnnestumiseks teatud eelnev garantii olemas.

Saarest lähemalt. Seal pole lennujaama ega -radagi, seega algab külaskäik PSVle enamasti naabersaare Union Islandi imepisikeses lennujaamahoones.

Eesti passe vaatasid kohalikud ametnikud suure huviga, kutsudes uurima kõik tol momendil ametis olnud kolleegid.

Kuigi ilma check-in’i, võtmete, televiisorite-telefonideta, ei tohiks saarel siiski igav hakata. Saab purjetada ja surfata, kala püüda või niisama klaaspõhjaga paatidega sõita, sukelduda või tennist mängida. Aga ka puutumatus dzhunglis matkata! Või lihtsalt niisama palmide all uidata. Kui ei viitsi, viskad selili ja lähed edasi siis, kui enam lösutada ka ei viitsi. Nagunii kisub ühel hetkel saare võrratute toitude poole.

Sellisest riigist polnud keegi veel midagi kuulnud. Suhtumine oli aga väga sõbralik, sest väikesaarte elanikud teavad: turistid on neile oluliseks sissetulekuallikaks. Suurematel saartel kipub bürokraatia kahjuks võimust võtma, nagu meiegi reisi jooksul Barbadosel tunda saime.

Lennujaama ukse taga oodanud transfeerbuss kujutas endast elektrilist golfiautot koos taha haagitud samalaadsete vagunitega. Teekond jahisadamasse kestis kümmekond minutit ja kaile jõudes oli meile vastu tulnud kaater just saabumas.

Teel PSVle näeb kõiki ümbritsevaid saari – eraomanduses olevat Palm Islandit, samale riigile kuuluvaid Canouani ja Mayreau’d ning Grenadale kuuluvaid Carriacou’d ja Petit Martinique’i – viimane neist  Petit St. Vincentile kõige lähemal.

Samuti paistavad asustamata saared Tobago Cays, mis ümbritsevad samanimelist maailmakuulsat sukeldumispaika. 15 minutit meresõitu ja oleme kohal. Paadisillal ootab saare perenaine Lynn tervitusjookidega.

Kohvrid laotakse elektriautosse ja sõit läheb pikemate formaalsusteta meile määratud villa suunas. Teel möödume peahoonest, tenniseväljakust ja külalisjahtidele mõeldud paadisillast.

Kõrgel neeme tipus asuvast villast avaneb miljoni dollari vaade saarele, seda ümbritsevale pimestavalt hele-helesinisele merele ja väikesele liivarannale otse neeme all.

Villa ise on ruumika magamistoa, elutoa ja suure verandaga. Eriliseks teeb sealse elukorralduse võtmete ja telefonide puudumine. Suhtlemine vastuvõtu ja restoraniga toimub kirja teel.

Villa ukse kõrval on varras kollase ja punase lipuga ning bambusest postitoru. Kui on teade edasi anda, tõmbad kollase lipu üles ja mõne aja möödudes (meie kogemuses ca 15 minutit) sõidab mööda töötaja, kes teate ära võtab.

Kui tõmbate üles punase lipu, võite täiesti omaette ja segamata aega veeta. Kuna kõik toidukorrad (kaasa arvatud pealelõunatee) on toa hinna sees, siis toimib ka toateenindus sama süsteemi järgi.

Külalise ülesanne on vaid valmismenüüs ristid õigetesse kastidesse tõmmata, kuigi valiku tegemine on väga raske, sest peaaegu kõik mõeldavad asjad on olemas.

Hommikusöögiks võid valida kümne erineva mahla ja viie kohvisordi seast, rääkimata müslidest, omlettidest, putrudest ja jogurtitest.

Söök tuleb sinu juurde, mitte vastupidi

Kõiki söögikordasid serveeritakse ka restoranis, kuid enamasti kasutavad külalised seda vaid õhtusöögiks. Siis kogunevad saareelanikud baari koos külastavate jahtide omanikega, et enne lauda istumist järjekordse ilusa päeva muljeid vahetada.

Õhtusöögil pakutakse laias valikus värskelt püütud mereande, aga ka parimat USAst imporditud loomaliha ja muid hõrgutisi ka kõige nõudlikumale gurmaanimaitsele.

Lõunasöök serveeritakse aga otse randa. Rannast eemal asuvatele villadele on rajatud mere äärde privaatsed päikesevõtukohad võrkkiikede ja lamamistoolidega.

Ka seal kehtib tellimuste edastamiseks lipusüsteem. Täidad paberi ja nagu võluväel on veerandtunni jooksul auto koos tellituga kohal.

Lõunapiknikuks võid minna ka saarest kilomeetri kaugusel asuvale liivasaarekesele. Lisaks ametlikule nimetusele Sandy Island kutsutakse seda PSV peremehe järgi ka Petit St. Richardsoniks. Kohale viiakse väikese kaatriga, kaasa antakse pakitud piknikukorv koos kõige vajalikuga ja võidki end tunda Robinsonina.

Saarekest ümbritsevad imeilusad rifid, nii et maskiga allveeujumiseks (snorgeldamiseks) oli see koht parim. Juba põlvekõrguses vees tulid erivärvilised kalad uudishimulikult järjekordseid uustulnukaid vaatama. Meie pere noorim sai just seal snorgeldamise selgeks, sest oli turvaliselt madal ja juba madalas oli rohkesti vaadata.

Kui tavaliselt on luksushotellidel ja kuurortidel omanikeks meretagused korporatsioonid, siis PSV erineb siingi teistest. Saare omanikud on ameeriklastest abielupaar Lynn ja Haze Richardson.

Nemad on ühtlasi ka hotelli mänedzherid ja saare ainsad püsielanikud koos oma viie kuldse labradori koeraga. Nende arvele võib panna saare taasasustamise, sest 1962. aastal, kui Haze oma kompanjoniga saare “avastas”, olid selle elanikeks vaid mõned kitsed. Inimesed elasid saarel viimati enne 1918. aastat.

Tollal otsisid nad saart oma kliendile, kes soovis ehitada väikest hotelli. Haze pidi aitama seda käivitada ja sobiva mänedzheri leidma.

Läks aga teisiti ja ligi nelikümmend aastat hiljem on nad ikka õnnelikult seal, nüüd juba saare ainuomanikena.

Euroopast tulijad on harulduseks

Vestlesime Haze’iga nii mõnedki korrad, sest olime seal esimesed eestlased. Isegi külalised Skandinaaviast on haruharvad, Haze’i meenutusel käisid rootslased või soomlased saarel viimati kolm-neli aastat tagasi.

Meie sealoleku ajal külastasid saart nii Taani kui Soome lipu all seilavad purjejahid. Enamus külalisi on ameeriklased, siis juba kaugete järgmistena britid, sakslased, itaallased jt.

Enamus on korduvkülastajad, mille üle on saare peremees eriti uhke. Aastast aastasse kogunevad ühed ja samad perekonnad jõuludeks ja uue aasta vastuvõtuks koos Haze’i ja Lynniga PSVle. Tullakse kaheks või kolmeks nädalaks, et veeta puhkust selle sõna otseseimas ja parimas mõttes.

Tegevust jätkub nii sportlike elamuste otsijaile kui ka päikesenautlejatele. Kasutada on purjelauad, väikesed purjekad, vesijalgrattad, kanuud, tenniseväljak.

Võib üürida kaatri või jahi sukeldumisretkeks, naabersaarte külastamiseks või lihtsalt riffide vahel sõitmiseks. Isegi massaazhi oma villa verandal saab tellida.

Lähed ära – tahad kohe tagasi!

Igal juhul – kas olete Petit St. Vincenti paradiisis veetnud päeva, nädala või kuu, on lahkumise hetkel pisar silmanurgas. Niivõrd hästi võtavad oma külalisi vastu Lynn ja Haze, et ka peale esmakülastust on tunne, et lahkud vanade ja väga heade sõprade juurest.

Ainus lohutus on paadisillalt nende poolt hüütud “See you here next time!” – kohtume järgmisel korral siin! Kindlasti kohtume!

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris august-september 2005.