Piirissaare staroveride pärand
Piirissaare aiamaad on erilised. Kõrged, sügavate vagudega peenrad ja lugematul arvul värvikirevaid õisi. Nähtu valmistas meeldiva üllatuse – meenus lapsepõlv Tallinnas Lillekülas, kus elas mu staroverist vanavanaema. Hoolimata sellest, et ta juba tsaariajal Tallinnasse kolis ja varase lapsepõlve Peipsi-äärse asemel Tartus veetis, oli vanavanaemal kombeks teha peenraid teisiti, kui naabrinaiste aiakultuuris kombeks oli.
Staroveeretsite ehk vanausuliste kultuuri ei pruugi Eestis enam kauaks olla – see 18. sajandil Peeter Suure reformide ja Vene riigi tagakiusamise eest Peipsi-äärsetesse inimtühjadesse piirkondadesse põgenenud ülikonservatiivne kogukond on jõudnud oma loojangufaasi ning noored kipuvad küladest kaotsi minema.
Kogukondade peamiseks sissetulekuks olnud sibulakasvatus ja kalapüük ei toida enam nii nagu vanasti – esimene neist ei taha suurtootmiste poolt domineeritud põllumajandusmaastikul vastu pidada ning teisele andis olulise löögi juba suurkolhooside teke 1960ndatel aastatel.
Ka vaimuelu keskuseks olnud kirikutes pole lood kiita – batjuška roll on tihti jäänud vanaprouade õlgadele ja tänu neile on kirikud siiski tänaseni tegevad.
Piirissaar on üks võluvamaid kohti staroveride pärandiga tutvumiseks. Mitte et siin oleks muuseum või keegi teid püüdlikult kättpidi kohaliku kultuuriga tutvuma viiks. Pigem jääb külaline rõhutatult kõrvaltvaatajaks – kogukond on üsna suletud ja sügavama pilguheidu võimaluse saavad vaid väga kannatlikud või järjekindlad huvilised. Seda suurem on avastamisrõõm.
Turism siin ei õitse. Tartust sõidab Piirissaarde mugav ja nobe tiiburlaev ja Laaksaarest suisa praam (möödunud aastal oli küll tiibur katki ja praamiliiklust takistas madal veeseis), aga kohapeal tegutseb vaid üks aktiivsem ekskursiooni ja toitlustusteenuseid pakkuv ettevõte ning ainus majutusteenust pakkuv pere kipub tihti eelistama turistidele oma sugulaste tasuta majutamist.
Raha pole Piirissaarel argument, selle kulutamiseks on siin üks kauplus, mille ainus konkurent pani mulluse raske suve järel pärast kolmeaastast tegutsemist uksed kinni. Tõtt-öelda ei suudagi napp turismihooaeg ja 101 kohalikku elanikku enamat ülal pidada ning lõpuks tulevad sibul ja muud köögiviljad niikuinii omalt peenralt. Kala eest hoolitsevad need, kel veel on jaksu järvel käia, ja heal juhul saate ka teie näiteks härra Kuznetsovi käest suurepäraseid suitsulatikaid osta, seda muidugi siis, kui parajasti on kala – alati ei pruugi olla.
Mida siin saarel vaadata? Eelkõige miljööd. Rohtunud külatänavad, mille servi palistavad lillerohkete aedadega tagasihoidlikud majad, on vaiksed ja kaunid ning täiesti erinevad sellest, millisena eestlased üht küla harilikult ette kujutavad. Piirissaarel on kaks tihedat vene küla, millesarnaseid olete harjunud ehk piiri taga nägema. Üks asi on siiski oluliselt teisiti – kõikvõimalikku läbu, reostust ja lohakust siin ei näe. Mitte et majad oleks perfektses korras, aga fassaadid on jõudumööda värvitud ja aiad hoolitsetud.
Piirissaar erineb ka Eesti muudest saarekeskkondadest – pilti, kus majaseinad koosneksid juhuslikest kättesaadavatest materjalidest, nagu näiteks Kihnus, siin ei kohta. Ka ei leidu stiililt sobimatuid uusehitisi, või siiski – üks mandrimees on suutnud soetada kalmistu vastas tüki maad (harilikult võõrastele maad ei müüda ja uue vabariigi ajal pole siia ka ühtegi maja kerkinud). Seal paiknev palkmajake meenutab paraku mujal Eestis aina levinumaid internatsionaalse ilmega puhkekeskkondasid. Omaniku auks tuleb küll öelda, et oma tõeliselt armsas väliköögis on ta omandanud suurepäraselt kohaliku uhhaa valmistamise kunsti.
Muide, korraarmastus on midagi, mis on staroveridele loomuomane ja seda pole muutnud tsaarivõim, vabariik ega ka kolhoos. Kohati väljendub see ka valusates paradoksides. Näiteks on kombeks ära põletada vanad paadid, milletaolisi Peipsil keegi enam valmistada ei oska, ning nõnda hävib see osa pärandist jäädavalt.
Saarel on koolimaja, mis viimati töötas 80ndatel. Väidetavalt on üritatud seda mandrilt ostma tulla – lootuses rajada sinna majutusasutus, mis saarelegi raha juurde tooks. Vald maja ei müü ja selles otsuses on kaunist ja ausat melanhooliat – on ju koolimajadel eriline vaimsus, kuhu pralletav turist tõepoolest ei klapi.
Lapsi saarele juurde tekkimas ei ole, kuna püsielanikkond on väga vana – suvel on külatänavatel laste rõõmsaid kilkeid ja nende vanemate saginat, aga mugavuste ahvatlus viib sügise saabudes nooremad põlvkonnad mandrile tagasi. Koolimajal helget tulevikku seega ei paista.
Sattusime vestlema ühe 72aastase prouaga, kes rääkis noorest saareelanikust, kellest sai kahe aastaga tõsiseltvõetav starover ja kogukonna liige. Küsimuse peale, kui noor ta siis on, tuli vastus, et vaid 60aastane.
Kuuldavasti nõutakse Piirissaare vallalt regionaalrahade saamiseks arengukava koostamist, aga seda nad pole teinud. Milleks, kui elu toetub sajanditevanustele traditsioonidele? Põgenesid ju staroverid Venemaalt just seepärast, et neilt eeldati muutumist, ja mõnedki kogukonnad, kes ei suutnud põgeneda, läksid oma traditsioonidest loobumisest keeldumise asemel 18. sajandil hoopis kollektiivselt vabasurma.
Saarel on kaks kirikut, õigeusu ja staroveride pühakoda. Õigeusu kirik seisab kurvas üksinduses, aga kogukonna palvemaja avab põgusalt uksed igal pühapäeval teenistuse tarbeks. Idee seda kohta kas või piletiraha eest ka turistidele näidata on saareelanikele võõras – kirik on siin kirik, mitte turismiobjekt.
Sellist radikaalsust kohtab saarel veel ja veel, mistõttu tasuks turistil tähelepanelik olla – silmapaistvalt lärmakas ja ebaadekvaatne käitumine toob kindlasti kaasa hukkamõistu, ilmselt karmimatel juhtudel ka füüsilise. Lõpuks siin siiski elatakse, mitte ei peeta muuseumi.
Saareelanikud on samas sõbralikud ning nendega vestlemine vägagi soovitatav. Küllap saate siinsete venelaste meelsusest ja maailmavaatest ka parema ettekujutuse. Kuulete neid tänulikkusega rääkimast sellest, kuidas 1920ndate hävitava tulekahju järel Eesti riik majapidamised taas üles ehitada aitas.
Sinimustvalge lehvib ka siin lipumastis sama uhkelt kui mandrilolevates eesti külades ja nõukogude aja suhtes silmapaistvat nostalgiat ei kohta. 1964. aastal suurematega liidetud kohaliku kolhoosi kadumine (too oli vähemalt kogukonnale oma”) on siiani valus mälestus. Või siis kuulete võluvalt ehitusinsenerist vanahärralt loo sellest, kuidas ta ligi pool sajandit tagasi üle Peipsi jää mandril asuvast staroveride külast saarele pruudi juurde 60kilomeetriseid suusaretki tegi.
Lõpuks on saarel olemas Leevi Sakk, kes teile 500 krooni eest ekskursiooni korraldab ja saare elu, olusid ja ajalugu puudutava põhjalikult selgeks teeb. Õigupoolest peaks Eesti Rahva Muuseum Leevi endale eksponaadiks kauplema, kuivõrd tema mälus leiduv on kaugelt mahukam kui Piirissaare kohta leiduv kirjalik materjal.
Enamgi, kui uurisime saareelanike pronkssõduriga seotud muljeid, siis teadis ta rääkida oma kunagise töökaaslase osalusest säilmete Tõnismäele matmisel – detaile, millest te ajakirjandusest pole lugenud. Mis nad siis arvavad? Laamendamist nad heaks ei kiida ja sellest, et inimesed peaksid puhkama pühitsetud mullas, saavad nad märksa paremini aru kui keskmine tallinlane. Aga sellest, miks Ansip ütles ühtesid asju ja valitsus tegi teisi, keelduvad nad aru saamast.
Millal oli saarel elu kõige parem? Kes teab, mõnigi vanem kogukonnaga seotud väljarännanu on pensionipõlveks saarele tagasi kolinud – siin olla parem elada. Tõde peitub vist siiski milleski, millest kunagi rääkis mulle vanavanaema, öeldes, et kõige parem oli elu ikka tsaariajal, tõsi küll – tema rääkis elust Tallinnas. Eks ta oli siis noor. Noorem oli toona ka Piirissaare kogukond ja nii oli ka elu parem kui praegu.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris august-september 2007.