Uudised ja reisilood

Filmides kihutavad Las Vegasesse abielluma need, kel on hästi kiire – liit sõlmitakse seal minutitega ning tihti rutatakse juba järgmisel hommikul, kaineks saanult, lahutama. Miks aga 11 aastat koos olnud eestlased peaksid järsku Las Vegases pulmi pidama?

Avis Eesti direktor Mati Annus ning tema klaasikunstnikust naine Agnes Torm

püüavad seletada.

Agnes: Kui üksteist aastat tagasi käima hakkasime, panime varakult paika – kui üldse abielluda, siis Las Vegases. See peab ikka sisemine tahtmine olema, kui soovid just sellist pulma.

Mati: Kes tahab üksildast kohta, võib Bahamal või Mauritiusel palmi all paari minna. Või kenas Itaalia kabelis. Kui aga tahad kõige tuntumaid kohti, näiteks käia kõige kuulsamas restoranis ja kõige kuulsamas teatris, siis on Las Vegas sinu pulmakoht.

A: Ostsime Eestist ühe pulmaajakirja, kus on ära toodud maailma mõnusaimad paarimineku kohad. Vegas on muidugi esirinnas, aga väga palju on teisigi paiku, kus käiaksegi just nimelt abiellumas.

M: No kujuta ette, et pärast ühtteist aastat koos kutsuksid sugulased Õnnepaleesse, sõidaksid limusiiniga mingisse Õismäe restorani ja teeksid pulmanalja! Sugulastele ütlesin ka, kui siiski väikese vastuvõtu tegime: tahtsime, et abiellumine oleks meie, mitte külaliste üritus.

A: Pulmi korraldades oled ju justnagu ise tööl… Alguses üritati meiega ka Vegasesse kaasa kippuda, aga raputasime nad maha. Meil oli küll väga fun, saime maailma näha ja nautida.

M: Vaata noorpaari suurtes pulmades, nad ei võta seda ju nii vabalt. Samas oleksime Vegase-reisile kulutatud raha eest saanud korraldada kahesajale sugulasele kolm ööd-päeva prassimist. Aga meie tahtsime lihtsalt midagi ebatavalist. Eks oleme mõnes asjas ka maksimalistid, et kui midagi teha, siis kas kõik või mitte midagi.

A: Algus oli muidugi pikantne ja Mati peaaegu ei saanudki Ameerikasse, vaid oli väga lähedal moslemi pähe kinniminemisele.

M: Mu passis olid jah Egiptuse ja Lõuna-Aafrika Vabariigi viisad ning tükk aega uuriti, mida ma neis riikides tegin ja kaua peatusin. Minu vastused ei olnud esimese venna jaoks ammendavad ning pidin minema tagaruumi, kus käisid põhjalikumad intervjuud.

Lisaks Eiffelile paistab pildi pealt peamiselt arusaamatu tuledesära ja kirevus. Aga selline Vegas ju ongi.

Igasugused “turbanid” ootasid seal oma järjekorda ning minult küsiti, mis usku rahvas Eestis on, palju on moslemeid, millised mošeed jne. Salgasin kõike, mille peale küsiti: kas ma üldse tean, mis moslem on?

Ega nad ei mõistnud lõpuni, kuidas saab nii olla, et moslemeid pole, mošeesid pole ja ise pole ka moslem. Jõudsin juba naljaga pooleks mõelda, et kui mind tõesti ei peaks maale lastama – kõik ju ette ära makstud – siis kellega Agnes nüüd need pulmad ära teeb.

A: Turva oli igal pool presidendivalimiste tõttu muidugi vägev ja lahtiriietumist jagus. Kingad, vööd, kõik. Kingi ei valgustatud läbi, vaid kaaluti, kas on üheraskused.

Mida mõtleb Agnes Hollywoodi kuulsa filmistuudio väravas? Küsiks tööd?

Matile oli pulmareis kuues kord USAs, Agnesele neljas. Nii et mitte esmakordne vaimustus kogu Las Vegase tuledesärast ja kvaliteetkitšist. Agnes nimetab end “lihtsalt täielikuks optimistiks”, kes ei lähe kusagile eelarvamusega.

M: Esmakordselt Ameerikasse mineja võib paraja šoki saada küll, või pettudagi. Ehkki tavaline Ameerika linn näeb välja pigem räpane ja vaene. Seal on hea olla ilma igasuguse kriitikameeleta.

A: Eelarvamustega minnes ei saa elust rõõmu tunda, ning eestlane ei jõua kusagile oma hoiakuga, et kõik on jama ja kõik on nii ameerika. Seda on ju näha, et nad on paksud ja söövad rämpsu, aga kui see häirib, miks siis üldse sinna minna? Võta oma reisist parimad detailid ja naudi seda!

M: Ameerikas on kõik muidugi butafooria. Ka ameeriklased ise ütlevad, et ongi Las Vegasest teinud võltskoha ja kõige õigem ongi sellesse nii suhtudagi. Tegelikult on kogu Las Vegas ise üks suur kasiino – mitte et sa saaksid valida, kas käid või ei käi kasiinos, vaid sa lihtsalt oled seal.

A: Vegases jääb mulje, et kohalikke elanikke seal polegi, kõik on turistide jaoks kunstlikult üles ehitatud. No ja kui sa hakkad Eiffeli torni kujulist hotelli päris Pariisiga võrdlema, on see sinu probleem.

Mäletad, üks ameeriklane meie selja taga ütleski, et näe, see on nagu Euroopas? Ei saa end sellest lollitada lasta.

Aga Ameerikas on nii palju ilusat loodust, lihtne reisida ja lihtsalt super teeninduskultuur.

M: Isegi suuremates poodides tervitavad müüjad sind kättpidi ja ütlevad oma nime. See käib lääneranniku kohta, idarannikul pole seda küll kohanud.

A: Idarannik ja New York on hoopis teise fiilinguga. Võitlejate linn, inimesed ja atmosfäär on teistsugused, kuigi me oleme ka täielikud NYCi fännid. Kui nüüd kritiseerida, siis asi on hullem – viie aastaga on ameeriklased veel paksemaks läinud.

Mati hakkab veel olukorda võrdlema kümne aasta taguse ajaga. Aga me pidime ju pulmadest rääkima. Laulatuse formaadi valimise juures paistab jälle sama uskumatu hulk jaburaid võimalusi kui mujal Vegases – klassikalisest kirikust kuni drive-in kabelini, kus paaripanek käib läbi luugi nagu kiirsöögikohas. Raha kulub aga igal sammul sama kiiresti.

Helikopteriga üle Suure Kanjoni lennanud, ootas noorpaari lihtne varjualune vahuveini ja suupistetega.

M: Las Vegases saab abielluda odavamalt ja saab ka kallimalt. Ei pea ju tingimata võtma hotelli peatänava ehk Stripi ääres, kus on need “kuulsad” – püramiidikujuline, “Eiffeli torn”, kõigi New Yorki tuntumate hoonete kolmandikused koopiad, “Veneetsia” ning maailma suurim hotell Bellagio. Meie olime küll maailma suuruselt neljandas, 5000 toaga hotellis.

A: Oi, seal all olid jalutustänavad ja restoranid ning hommikusöögile minnes eksisime pidevalt ära, sest ei saanud aru, kus tänaval see toimub. Hästi grandioosne. Aga nagu lennukilt maha astud – kõik maksab. Koti taksosse panemise eest annad raha.

Hotelli ees ei saa muidu taksosse, kui portjeele raha andes. Talle ütled aadressi ja tema ütleb selle taksojuhile. Kolmeminutine telefonikõne hotellist Eestisse maksis üle tuhande krooni, samas lennukist saime satelliittelefoniga kolm korda odavamalt.

Minnes kohale, alumine pilt näpus, tunnete Vegases ära hoone, kust neid koptereid ise rentida saab.

M: Niiöelda mõtlemisaeg enne abielu registreerimist on osariigiti erinev. Mõnes tuleb ka näiteks veretestid teha, aga Vegases võivad kõik abielluda, kes on kaugemalt sugulased kui second cousin. Nii saabki 55 dollari eest abiellumise litsentsi ning odavaim paaripanija maksab ka 50 dollarit.

A: Ega sugulus ausalt öeldes ei huvitanudki neid. Eestis öeldi, et peab võtma tõendi abiellumise takistuse puudumise kohta, lasime selle siseministeeriumis isegi apostillida, aga lõpuks ei küsinud seda keegi.

M: Väikseid kabeleid on meeletult palju. Saad valida, millises stiilis tüüp sind paari paneb, näiteks kas ilmalik või vaimulik talitus. Hästi levinud on Elvise riietuses vaimulik, abielluda saab ka helikopteris öise linna kohal jne. Meid paari pannud mees oli hästi avatud ja tore inimene ning kui kuulis, et eestlasi on üks miljon, siis arvas, et need mahuks kõik ühte Vegase hotelli…

Vegases sõlmitakse aastas umbes 200 000 abielu ja nagu meie limojuht rääkis, on enamus abiellujatest välismaalased. Tema sõidutada oli sellel päeval abiellujaid Jaapanist, Inglismaalt ja Saksamaalt, eestlasi transportis ta siiski esimest korda.

A: Valisime väikese armsa laulatuse Stripi juures asuvas tillukeses kabelis ja pärast tseremooniat sõitsime kopteriga Suurde Kanjonisse. See oli hea valik: ilus ilm ja vaid pool tundi lennata. Tseremoonia kestis kuus minutit. Kordad lause-lauselt teksti, süütate koos küünla, kuulate Elton Johni muusikat. Kiire, pidulik ja armas.

Tüüpiline San Francisco linnatuuri bussike, millega mööda künkaid üles-alla põristada.

M: Mina arvasin, et “Yes I do” tuleb öelda ainult…

A: Aga Suur Kanjon oli tõesti võimas. Hästi tähtis asi seal oli pruudikimbu kanjonisse viskamine.

M: Kopter maandus kusagile ääre peale, mitte päris põhja, aga vaheplatoole. All oli veel kuristik.

A: Ja siis tõi kopterijuht väikesed kohvrikesed šampuse ja suupistetega. Istusime pool tundi, kõndisime ja pildistasime. Niivõrd võimas vaade oli, ning piloot tegi kanjonis sõites veel ka napikaid – sõitis meelega kiviseina poole ja pööras järsku ära.

Sinul aga on klapid peas, kuulad muusikat või juttu kanjonist. Tagasi jõudes ootas uus kihvt vanahärra uue limoga, läksime hotelli õhtust sööma, kus laulis seekord päris Elton John. Õhtul olime emotsioonidest nii väsinud, et ööklubisse ei jõudnudki. Jalutasime mööda linna ringi, mis oli ju ka ise ikka nii väsitav oma sära ja glamuuriga.

M: Glamuuri jagub küll jah. Järgmisel hommikul lahkusimegi Las Vegasest.

Edasi läks reis erinevatesse paikadesse Ameerikas – Houston, San Francisco, Los Angeles. Ehkki tegelikult sai Houstonis käidud enne Las Vegast. Elamusi kogunes juba esimesest teele jäänud lennujaamast.

Maailmakuulsa klaasikunstiku Dale Chihuly klaaslilled Bellagio hotelli fuajees. Kontrollige ise, kas on ikka 2000 tükki.

M: See oli kaks nädalat enne presidendivalimisi, kui terrorijutt käis ikka igal pool. Estravelist olime ostnud lennupiletid Pariis-Houston-Las Vegas. Aga lennujaamade nimed olid ainult piletite peal kirjas ning Texases ootas meid George Bushi nimeline lennujaam.

A: Palju õnne.

M: No pani mõtlema, et selline terroriohuga aeg enne valimisi ja me läheme otse niisuguse nimega lennujaama. Veel rohkem pani mõtlema, kui piloot ütles: “Mina olen kapten Reagan ja me sõidame George Bushi lennuväljale”. Eks ole…

A: Lend Vegasesse hilines mõne tunni, kuna mingil absurdsel moel sadas seal vihma. Las Vegases ei saja vihma!

M: Ja siis hakkas lennukitäis ootavaid inimesi vaatama, mis meil kilekotis riidepuu peal kaasas on ja küsisid, ega see äkki kleit ei ole…

A: … ja siis hakkas kogu rahvas rääkima. Kes on ise Vegases abiellunud, kes jagas soovitusi, kommenteeris meie hotelli jne. Uskumatu! Tegime üksjagu siselende ja lennujaamades oli aega inimesi vaadata. Parasjagu olid jalgpallivõistlused… räägi sina.

Ei ole Juhan Parts riigiviisidi ajal turvameeste käest põgenenud – värske abielumees Mati hoopis!

M: Ameerika jalgpall ja pesapall on ameeriklastele nii maast madalast sisse kasvatatud, et kõik räägivad sellest. Osariikide vaheline mäng on päevateema ning meie lennu ajal oli New York Bostoni vastu. Selle tulemus selgus lennu ajal…

A: … lennuki kapten ise kommenteeris vahepeal seisu, rahvas möirgas tulemuste peale. Kõik peale meie.

M: Houston on muidu tüüpiline Ameerika linn, sõbralike inimeste ja teenindusega.

A: Aga keel… sa arvad, et valdad inglise keelt ja siis jõuad Texasesse…

M: … no kui lainele saad, tabad ka lõunaosariikide keele ära.

A: Houstonis oli igatahes naljakaid seikasid: tuleb kohalik must inimene, hakkab sinuga samas rütmis käima, saab kohe aru, et turist ning küsib, kust oled. Seepeale kiidab Euroopat, et seal pole rassiste. Ma tegin kiiresti ühest möödasõitvast trollist pilti, must mees haaras ka oma fotoka, tegi sama pildi ja kiitis, et sai parema pildi kui mina. No miks ta kohalikuna üldse selle pildi tegi? Ameeriklased on ikka huvitavad…

M: Houstoni hotelliga oli andmebaasis küll midagi valesti läinud, sest “centrally located” hotell asus keskusest tegelikult väga kaugel. Pilvelõhkujad jäid selja taha, arvasime juba, et taksojuht petab. Maja ise oli vist 60ndatel ehitatud ja remontimata, haises nafta järgi nagu Texases ikka ning nõud olid ühekordsed.

A: Hommikusöögil olid ainult neegrid, koht ise ka nii pime, et ma ei näinudki neid. Pärast läks kõik heaks.

Väike hüpe ajas ja ruumis ning järgmised muljed tulevad juba Los Angelesest, kuhu viis tee rendiautoga Las Vegasest. 500 kilomeetrit sirget kõrbeteed. Ja sealt mööda kuristikuserva San Franciscosse.

A: Los Angelese peamine mulje on tohutu suurus ja räpasus. Esmamulje pole üldse hea. Isegi downtown pilvelõhkujatega jätab mahajäetud tunde, ei ole sellist glamuuri.

M: Suur hullumaja.

A: Ainus, mida vaadata, on Beverly Hills, Hollywood ja Santa Monica. Seal sõitsime oma kabrioga ringi. Naljakas, et kui sõidad kuulsuste elurajoonis mööda Sunset Boulevardi, arvatakse, et oled ise üks neist.

Äge tunne oli, kuidas autosse piiluti kogu aeg. Kuulsuste elupaikadest oli neil isegi kaart, kus keegi elab. See on nii kreisi tegelikult, kui näed, et mõni staar on kodus – maailm tundub sel hetkel nii väike.

See seal Agnese taga ongi Kevin Costneri maja. Mati siiski ei usu, et Agnes Kevinit ennast nägi.

M: Siin on Tom Cruise’i maja, mida ta üürib, kui järgmisest naisest on lahku läinud ja ukse taha tõstetakse (näitab pilti).

A: Costneri maja ees tegime pilti lausa. Kevin tuli välja ja lehvitas!

M: Tuli-tuli (muigab).

A: No Kevin oli raudselt kodus, nii palju autosid oli maja ees… Okei. Igatahes paar sellist kogemust oli, kus ütlesime “täpselt nagu filmis”. Nagu siis kui enne südaööd sööma tahtsime minna. Portjee juhatas meid aga meie viisaka riietuse tõttu millegipärast räigesse ööklubisse, kus süüa ei saanud.

Hakkasime omal käel inimtühjas downtown’is söögikohta otsima. Lõpuks märkasime paari inimest, kes teadsid ühte paika. Ja avastasime 50ndate restorani, kus keegi ei üritanud isegi seda meeleolu luua, vaid see oli lihtsalt nii ehedalt retro.

Igatahes nii stiilipuhas Ameerika filmi moment. Olime ju nii ilusasti riides, ehk nagu uppunud kuked, kes absoluutselt sinna ei kuulunud. Aga nii nauditavalt kreisi.

M: Restoran oli ka paksult rahvast täis, vanad põlledega kelnerid, vanad seinad, toolid, plaadid. Vanainimesed söövad pool üks öösel oma suuri steike mingis lobudikus pilvelõhkujate vahel.

Küllap on sellelgi inimesel Ameerikas oma missioon. Igal juhul on ta efektsema varustusega kui Eesti kolleegid.

A: Kui Los Angelesest San Franciscosse sõitsime, soovitasid kõik mitte valida kiirteed. Ahmisime ainult õhku, et sellised vaated, Vaikne ookean ja mäed. Keegi oli kaardilt näidanud üht eriti ilusat osa. Ja ilu väljendus selles, et 200 kilomeetrit lookles tee kaljuserval, all ookean. See oli päris-päris hirmutav, aga muidugi väga ilus.

M: San Franciscos autoga sõita on tõeline kogemus, teed jooksevad ju kogu aeg mäest üles-alla. Kõndidagi tuleb kogu aeg kaldus.

A: Kõrge kontsaga kukud lihtsalt pikali ning valgusfoori ees oled autos sisuliselt selili ja vaatad taevasse. Inimesed hüppavad püstiloodis sõitvale liikuvale trammile… Pärast eemaletõukavat LAd lihtsalt selline kontrast, kus tekib linna terviku tunne, kus on vaadata ja teha. Aga sinna tahaks küll tagasi, kenad majad, isegi euroopalikku hõngu natuke ja kõik need kalarestoranid mere ääres.

M: Texases otsisime mehhikopäraseid söögikohti, San Franciscos kalarestorane, Las Vegases itaalia kööki.

A: Otsisime ikka natuke paremaid kohti, kus portsud tohutult suured pole. Aga kokkuvõttes nautisime täpselt seda, mida tahtsime ja kuidas tahtsime. Ühel järgmisel reisil kavatsen taas kultuuriprogrammi teha, kuna Ameerikas on ka väga head muuseumid, kus mul kunstnikuna väga palju vaadata. Kogu seda poolt on ju Ameerikas ka palju, mitte ainult burgereid ja friikartuleid. Pead oskama lihtsalt rämpsust mööda näha ja end mitte häirida lasta.

M: Aga seal elamine ei tuleks kõne allagi. Inimesed on siin ka õnnelikud.

—-

Las Vegas filmides

Keset kõrbe pesitsev hasartmängupealinn punub lahutamatult kokku sularahal põhineva kurikaeltele meelepärase äri ning vanimate Bondi-lugudeni ulatuva kasiinoglamuuri. Oodatult on see osutunud Hollywoodile üliatraktiivseks keskkonnaks. Allpool on kirjas viis eredat filmi, mis Las Vegase kujutluste loomisel kindlasti olulise töö on teinud.

Ehedaim kasiinomaailma olemust näitav film kannab tabavat pealkirja “Kasiino”. Lavastajaks Martin Scorsese, on see lugu nii pikk, et isegi Eesti kinod tegid seanssidel poole peal pausi, aga see-eest saab ühes komplektis korraga kätte nii Robert De Niro, Joe Pesci kui ka Sharon Stone’i. Ühtlasi on see film suurepärane 1970ndate USA glamuursema elustiili ülevaade.

“Oceani 11” ehk äsja väärilise järje saanud meistervargafilm räägib loo sellest, kuidas viia Las Vegase kolmest uhkeimast kasiinost (üks neist muidugi Bellagio) minema 160 miljonit. Sarnaselt Scorsese filmile saab näha ohtralt põnevat kasiinosisest peenmehaanikat, stiilselt riietatud ilusaid inimesi, head muusikat ja võrratuid dialooge.

Loomulikult ei pääse siinne nimekiri filmita, mis räägib levinud müüdi kohaselt gängsterist, kes lõi kogu Vegase kasiinopealinna kontseptsiooni – Benjamin Siegelist.

“Bugsy” kaldub küll asjade tegelikust käigust kõrvale, kuid on sellest hoolimata täiesti vaadatav pseudoajalooline gängsterifilm.

Samas on kaks ehk tuntuimatki viimase kümnendi Las Vegase filmi suutnud maffiat pea täielikult vältida.

“Lahkudes Las Vegasest” on Nicolas Cage’ile Oscari toonud romantiline draama, mille lõpus peavad ühel korralikul vaatajal pisarad silma tulema. Vähemkorralik võib aga arutleda, mida kurvastavat on ses filmis ohtrast alkoholist, kenast libust (Elisabeth Shue!) ja Las Vegasest.

“Kasiinoga” samaväärselt vaimustav on Terry Gilliami “Fear and Loathing in Las Vegas”. Irooniline film räägib autori ja tema 150kilose samoalasest advokaadi reisist “ameerika unelma südamesse”. Johnny Depp ja Benicio Del Toro pistavad ses ülimalt säravas stiilis kuvatud loos kinni huvitava koguse veidraid narkootikume ja alkoholi ning keeravad nelja päeva ja kolme ööga segi kaks edevamat hotellisviiti.

Turistile peaks soovitama filmides nähtut Las Vegases kodus mitte järele proovida. Aga Vegasesse minnes võtke igaks juhuks lapsed ja vanaemad kaasa ning olge korralikud!

—

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris veebruar-märts 2005.