Uudised ja reisilood

Bai rahva külades Yunnani provintsis Erhai järve ääres on kõik leebem kui Hiina suurlinnades: inimesed, politseinikud, vihm, päike, hääled, tempo, naeratused.

Meid nähes valgus naeratus üle kogu Zhao täiusliku maadlejanäo. Tema tiritud olemisega kõrvad, tähelepanelikud silmad, lühike kael ja perfektselt paljas pealagi särasid valge hammasteriviga kaasa, nagu oleks maadlus äsja olümpiaalade hulka tagasi pääsenud ja tema kulla võitnud.

Zhao polnud tegelikult maadleja, ta müüs Xizhou tänavaturul sibulaid. Erhai ääres oli iga päev kusagil mõni turg ning kogu inimeste aeg näis kuluvat köögiviljade kasvatamisele, müümisele ja söömisele, seda üsna võrdsetes osades.
Itsitavate vanaprouade ring meie ümber tõmbus koomale, nagu ei tahaks nad kaotsi lasta ühtegi sõna meie vestlusest. Ehkki inglise keelt ei rääkinud neist keegi peale Zhao, kes oli meid tervitanud küll väga konarlikus, aga kahtlemata inglise keeles.

“Kuhu te lähete?” uuris ta pärast viisakusi ja enda tutvustamist. Nagu oleks turistil seal kandis mingi muu plaan kui järve äärde minna!

“Me tahaksime minna vaatama neid kalamehi, kes siin kormoranidega kala püüavad.”

Zhao ilmest oli näha, kuidas need sõnad ta peas mingit tähendust püüdsid omandada.

“Kala?” küsis ta mitu tooni asjalikumalt, leides endale ilmselt siiski ühe tuttava sõna. “Mis aadress on?”

Saades ise oma missiooni lootusetusest täiesti hästi aru, püüdsin siiski selgitada, et kaladel ei ole aadresse, vähemalt meile teadaolevalt mitte, ning et rohkem huvitab meid tegelikult kalameeste leidmine. Minu ja mu reisikaaslase, poole aasta pikkusel Aasia-reisil oleva hispaanlase Hugo teed olid ristunud mõne päeva eest üsna juhuslikult ja plaan mõneks päevaks liituda ja koos ratastel ümber Erhai järve ja läbi seda ümbritseva katkematu küladerivi sõita oli ühtaegu nii spontaanne kui geniaalne, vähemalt meie arvates.

Erhai on oma nime saanud kuju järgi, seda võiks tõlkida kui kõrvakujulist merd. See “meri” asub 1972 meetri kõrgusel merepinnast. Järve kohta väike, kõrva kohta suur – et järvele tiir peale teha, tuleb läbida 116 km. Järve ääres elevad baid on Hiina kontekstis tilluke rahvas, neid on üldse kokku 1,8 miljonit ning umbes 43 000 peaks elama Erhai ääres, ja ega järve kaldale suurt rohkem rahvaid ei mahugi.

Asusime uljalt teele lähima linna Dali, Cangsheni mägede ja Erhai vahele surutud kunagise Nanzhao kuningriigi kauni pealinna poole, et rattad laenutada. Head sõitjad teevad rattaga tiiru järve ümber ära ühe päevaga, normaalsed inimesed kahega ja arvasime, et kolm päeva on meile mõistlik aeg.

Kolm naist trepil, koerast rääkimata: kui bai külade mehed veedavad päevi kaarte ja doominot mängides, töötavad naised täiskohaga inimeste vaatlejatena. Foto: Silvia Pärmann

Erhai järve üks huvitavamaid vaatepilte peaks olema kalapüük kormoranidega. Pärast pimeduse saabumist sõidavad kalurid bambuseparvedel järvele, kaasas kormoranid, kellel on kaelused ümber, et nad saaki alla neelata ei saaks. Parve küljes on tuluke, mille suunas linnud ujuvad. Kui kormoran on kala kätte saanud, tõmbab kalur linnu veest välja ja tema vaevaks jääb lihtsalt kala noka vahelt ära võtta.

Zhaoga kohtumise hetkeks oli selge, et meie kolme päeva plaan on haledalt läbi kukkunud, ja mitte ainult kalapüügi mõttes. Viimast polnud meil selleks ajaks veel kordagi õnnestunud näha, sest keeldusime liitumast arvukate turistidele mõeldud kalastusretkedega, mille osalejate seltskonna moodustasid Hiina suurlinnade sudusest ja külmast talvest maaelu eksootikat ja Yunnani päikese soojust otsima põgenenud hiinlased. Tahtsime päris kalameest ja Dalist üsna kaugel asuv Xizhou tundus paljutõotav.

Teekonna alguspunktist Dalist jõudsime esimesse külla kõigest kümne minutiga. Sellega meie edulood paraku piirdusid.

Piilusime seal algatuseks ühe templi hoovi, kus meie üllatuseks käis parasjagu külavanema isa mälestamiseks pidu. Baid on valdavalt budistid, aga igaks juhuks on olemas ka külajumal, keda templites samuti tänatakse. Et asi oleks värvikam, on nad üht-teist laenanud ka katoliiklastelt ning põhjus iga püha või aastapäeva lõunasöögiga tähistada on ilmselt geenidega kaasa saadud.

Muidugi pidime jääma pidusöögile ning pärast veel külavanemale külla ka minema, et tema kaunist kolmekorruselist villat imetleda. Õhtu jõudis täiesti märkamatult. Päeva läbisõiduks tuli 10 kilomeetrit.

Külavanema kolmekorruseline villa. Foto: Silvia Pärmann,

Ka järgmised kaks päeva olid umbes samamoodi kulgenud, ehkki olime hoolega hakanud valima kodusid, kuhu sööma jääda – raske on ühte rahvast üldistada, kuid keskmine bai tundub elavat veendumusega, et turist on veetnud oma senise elu näljas ja ta tuleb kohe lauda tirida –, ja viisakate vabanduste saatel lahkunud aega raiskamata kohtadest, kus söögilaual tundus olevat peamiselt tofu. Jäi mulje, et vähemalt valgel ajal on igas majas laud alati kaetud riisi ja hulga erinevate köögiviljadega, mõned marineeritud ja külmad, mõned soojad ja tšilliga veel tulisemaks tuunitud.

Ehkki kahju oli ei öelda iga kord, olgu laual kasvõi tofu, sest baide kodused eined on mõeldud nautimiseks. Lõunasöögilauas on kõigil hea tuju ja lõputult aega ning kausikeste kõrval pole kunagi interaktiivse leivataldrikuna mõjuvat nutitelefoni, mis on kohustuslik element Hiina suurlinnades. damatult kõige ilusam.

Teine päev viis Erhai ümbrusesse

Teise päeva lõpks uurisime võimalusi rentida mootorratas, millega arvasime end vähem peatusi viitsivat teha. Erhai ümbrus võib ju olla lihtne küla, kus pisike põld tähistab ühe asula lõppemist ja teise algust, aga turistidele on seal mõeldud. Isegi nii palju, et üks koht oleks meile ka ilma kohaliku juhiloata tsikli laenutanud – välismaalaste jaoks on rendivõimalus piiratud sellega, et võimud ei tunnusta rahvusvahelisi autojuhilube ja ajutise loa saamiseks tuleb uuesti sooritada eksam, mis mulle kindlasti jõukohane ei ole –, ent pantomiim teemal “Kohtumine politseiga” pani meid selles küsimuses ringi mõtlema ja rattaga teekonda jätkama.

Peamiselt kulus aeg pildistamisele ja inimestega niisama lobisemisele ja ei saa öelda, et keeleoskamatus siin üleliia suureks takistuseks oleks olnud.

Ehkki iga Dali linna jõudev turist sõidab ka järve äärde, olime kaugemates külades keset talve ilmselgelt oodatud meelelahutuseks nii kohalikele kui ka seal arvukates “merevaatega” hotellides igavlevatele suurlinnahiinlastele.

Seesama Xizhou oli sellistest küladest vaieldamatult kõige ilusam. Bai külades on kõikide majade fassaadid värvitud valgeks ning seintele maalitud mustvalgeid loodusvaateid ja kirjutatud hulk kahjuks arusaamatuks jäänud luuletusi.

Väravast sisse astudes avaneb hulga värvikam pilt. Sisehoovis, mis päevasel ajal toimib korraga söögitoa, doominosaali, käsitööringi ja linnuaedikuna, pole värvidega koonerdatud. Hoovides käis ka alati värvikam elu kui tänavatel või järvel, ehkki väidetavalt pidid mehed oma päevad veetma ikkagi kala püüdes, mitte suitsetades ning kaarte ja doominot mängides.

Kala saime grillrestoranis

Kala saime esimest korda alles reisi lõppu tähistama minnes ühes grillrestoranis, kus ühtlasi leidis aset ka meie esimene kohtumine politseiga. Tiir ümber järve võttis aega kõigest viis päeva ja lõpp läks ikkagi nii kiireks, et viimasel päeval võtsime vastu ainult ühe lõunasöögikutse.

Hiina külas on grillrestoran koht, kus õhtusöögiks mõeldud kalad pimedas tagahoovis suures ämbris elujanuliselt ringi ujuvad ja menüüst näpuga mõnele toidule näitamise asemel peab osutama ühele kalale. Kui ei jõua piisavalt kiiresti kõrvale vaadata – ma ei jõudnud –, saad ka näha, kuidas kalal kõri läbi lõigatakse.

Kokk ootab restorani ukse all tänaval ja grillib kala ära, keegi toob kusagilt teed ja riisi ja laud ongi kaetud. Kõrvallauas istus üks vormis politseinik oma sõpradega. Nad jõid kohalikku vägijooki, mille värvikalt sildilt oli ainus arusaadav asi number 42. Muidugi pidid nad jooma ka meie laua terviseks, siis juba ka meie lauda klaasid korraldama ja kui see õhtu siis ükskord lõppes ning me natuke pärast politseiniku seltskonna lahkumist arvet küsisime, siis selgus, et see on ka makstud.

Tagasiteel Dali rattalaenutuse poole püsis meie nägudel naeratus, mis arvatavasti vägagi Zhao oma meenutas.

Tai naeratuste maaks nimetanud inimene käis ilmselt inspiratsioonireisil baide juures. Foto: Silvia Pärmann

Lennunõu

Selle provintsi suurim lennujaam asub Kunmingis, kuhu reisimiseks on erilise konkurentsita soodsaim, kiireim ja mõttekaim variant Finnairi ühendused Helsingi kaudu Pekingisse, Shanghaisse, Chongqingi või Hongkongi ja sealt Hiina siselennuga (valida on paljude lennufirmade vahel) edasi. Kunmingist edasi saab kiire, mugava ja odava bussiga.

Muidugi pääseb Hiina suurematesse lennujaamadesse ka soodsamalt kohale ja variante on lisaks Finnairile teisigi. Ent siselendude pileti eraldi ette ostmine sööb enamasti kogu hinnavõidu ära, kui reisiplaan ei luba just otsida kohapeal hiinakeelsetelt veebilehtedelt olematu hinnaga viimase hetke pakkumisi. Niisugustega saab lennata näiteks järvele olulisemalt lähemale Dali lennujaama.

MAURI SAAREND, Estraveli lennupiletite ja reisikindlusetuse müügidirektor