Rooma: Duce jälgedes
Kersti Rea on Itaalia fänn, kõik tema puhkusereiside plaanid viivad lõpuks ikka kusagile saapamaa pinnale. Selle üldise ja sõgeda armastuse südameks on suur ja võimas, liiga aromaatne ja liiga maitsev Rooma. Tänu mitmele puhkusele seal tekib temas igal sügisel kurblik kutse, koduigatsust meenutav tunne. Ja jälle ta lähebki, jalutab antiikajas või, nagu seekord, milleski väga moodsas.
Eelnevatel reisidel oleme teel randa korduvalt mööda sõitnud ühest kaugelt vaadatuna tondilossina mõjuvast kiviehitisest. Seekord otsustame minna hoonet lähemalt uudistama. Sõidame metroojaamast Piramide peatusse EUR Magliana ja seal ta juba kõrgubki: veidi õõvastavat tunnet tekitav iludus Palazzo della Civiltà väikesel mäeveerul, kus võimas valgest marmorist trepp päädib taevasinasse ulatuva maja-monumendiga.
Arkaadide kaarte arv 54 (6 korda 9) vastab igas ilmakaares ülalt alla nimele Benito ning vasakult
paremale Mussolini. On see nüüd väljamõeldis või taotluslik, ei julge enam keegi kinnitada, kuid üks mööduv kohalik nimetab hoonet justnimelt Il Duce monumendiks. Alumiste võlvide all seisab uhkelt 28 kuju (muusika, kunst, põllumajandus, õigus, töö, poliitika jt), mis kujutavad allegooriliselt inimlikke voorusi ja tegevusvaldkondi.
Maja tervikuna asetseb justkui pjedestaalil, mille igas nurgas seisab omakorda neli suurt valgest marmorist ratsanikuskulptuuri.
Itaalia tsivilisatsiooni palee, tõeline fašistliku arhitektuuri pärl pidi valmima fašismi 20. aastapäevaks. Praegu EURi nime kandev linnaosa plaaniti majutama 1942. aasta maailmanäitust Esposizione Universale Roma (ehk EUR). 400-hektarisest alast kavandati uue Rooma keskust; travertiinist ja marmorist kolosseum (üks selle hüüdnimesid ongi Colosseo Quadrato) olnuks uhke sissejuhatus tervele linnakule. Näitus jäi aga ära, kuna puhkes teine ilmasõda, ja ehitis seisab praegu traataia taga. Isegi igivana kepiga mees, kellelt infot välja meelitame, ütleb, et sinna ei ole tema jalg kunagi sisse astuda saanud. Maja pidavat olema remondis ja on seisnud kõik need aastakümned tühjalt. Vaid üksikuid üritusi on seal läbi aegade toimunud. Nii ta seisab seal sinise taeva taustal ja valgus paistab ta kaaristutest läbi.
Palazzo della Civiltà tagant avaneb sirgelt justkui mööda kesktelge kulgev majesteetlike ning massiivsete hoonete plejaad. Kandilised, võimsate sammastega, hiiglaslikud marmorpaleed asuvad sümmeetriliselt kahel pool peatänavat: kui ühel pool asub kaarjas hoone, siis täpselt samasugune on ka teisel pool. Sealt leiame postimaja, kongresside palee, Püha Peetruse ja Pauluse basiilika ning paljud büroohooned, kõik äratuntavalt tolleaegsesse kompleksi kuuluvad.
Kõrgete sammastega hooned mõjuvad niisama vägevalt kui rooma vanas osas ringi jalutades. Jämedad marmorsambad, laiad trepid, siledad ja läikivad seinapinnad on segu fašistlikust ideoloogiast ja Vana-Rooma arhitektuurist. Tulemus on mõjus, neoklassitsistlik ning veidi metafüüsiline.
Selle linnaosa tänavatel käivad ringi ainult väga hästi istuvate ülikondadega härrasmehed. Tumehallid ülikonnad, helesinised triiksärgid, mõned on lipsustatud, mõned mitte – Itaalia ärimeestel on kui üks vormiriietus. Siin on tunda raha lõhna ja pole ühtki turisti peale meie ega ühtki värvilise nahaga inimest. Parkimisplatsidel seisavad oluliselt suuremad sõiduautod kui siinmaal kombeks.
Uurime huviga kuldseid tahvleid paraadustel ning saame teada, et siia on end sisse seadnud paljud pangad, rahvusvahelised ettevõtted, ministeeriumid ja avalikud asutused. Nende vahele on end sättinud ka muuseumid – kultuuri, keskaja, etnograafia ja astroloogia teemalisi väljapanekuid peitvad hiigelhooned; samuti planetaarium. Tänasel nädalapäeval on kõik muuseumid suletud, aga meil polegi sellest kahju, sest linnaosa ise mõjub kui hiiglaslik arhitektuuriväljapanek. Jalutame, imetleme ja oleme lummatud! Paleed ja väljakud, purskkaevud, kaunid rohealad …
Meie ette kerkivad äkki hiiglaslikud sammastega väravad, millest läbi vaadates näeme kauguses järgmisi. Vahepeale jäävad identsed sammastatud hooned kahel pool ääres ja haljasalad või kivisillutisega terrassid keskel. Kõik vaated on kui välja timmitud – isegi elupuud ja küpressid kasvavad nii, et vaade oleks täiuslik. Läbi väravate jälle midagi uut silmates viib uudishimu meid aina edasi.
Viimaste muuseume ühendavate sammaste tagant algab kõrge platoo all elamute rajoon. Seda silmitsedes on ilmselge, et siin elavad vaid väga rikkad inimesed. Villad ja isegi kortermajad – suurte rõdude ja hiiglaslike terrassidega – lõhnavad jõukuse järgi. Siinsamas, puude taga on koolimaja, otsustame laste kisa ja väravast väljuvate Vuittoni kottidega elegantsete emade ja nahkseid koolikotte järel lohistavate laste järgi. Loomulikult istutakse uhketesse autodesse.
Kui Palazzo della Civiltà Italiana meenutab Colosseumi, siis eemal mäeveerul paistev kuppel Palazzo dello Sport Pantheoni. 1960. aasta Rooma olümpiamängudeks valminud ümara maja all mäeveerul kulgeb veetrepp jällegi sümmeetrilise purskkaevude riviga. All on suur, järve meenutav tiik ning kaunis roheala, kus inimesed joostes tervist taga ajavad ning süstadega veesporti harrastavad. Imeilus park, veepiiri tagant kõrguva liivakarva kupliga. Kõik selles linnakus on hooldatud ja korras. Muru on just-just niidetud, põõsad äsja pügatud. Sellist ornungit ei näe Itaalias just igal pool, nagu pole me Itaalias varem näinud nii moodsat ja kindlast stiilist hoolikalt kinni pidavat linnaruumi.
Mussolini-aegne ja uus on harmooniliselt kokku sobitatud ning linnaosa on täiuslik just oma stiilis püsimisega. Kahelt ärimehelt infot pärides, sest kusagil pole ühtki viidet, räägivad nad, et enamik sellest modernsest linnaruumist pärineb siiski kuuekümnendatest. Pool sajandit vanad büroomajad mõjuvad aga kui äsja projekteeritud, kuigi mõnes leiame ka tolleaegset tuttavat, näiteks Tallinna raadiomaja ja rahandusministeeriumi.
Sööme nurgapealses tavola caldos koos kohalike ärihaidega lõunat. Leiame vabad kohad tänavaäärse laua taga ja uurime ümber valitsevat üsnagi ametlikku õhkkonda. Härrad on enesestlugupidava olekuga ja lõhnavad hästi ning lõunalauas aetakse asjalikku tööjuttu. Menüüs on ikka mitu käiku koos klaasi veini või õllega ja naisi pole kusagil, nemad kulgevad keskpäeval teistel radadel.
Pärast veel üht pikka jalutuskäiku võtame kohvi kongresside palee esise väljaku ääres, kus silman kõrvallauas ärimeest hästiistuvas pruunis ülikonnas, jalas käsitsi valmistatud pruunid kingad. Mis tüüp see küll on, kes valitsevast vormiriietusest nii julgelt välja on astunud, juurdlen väsinud jalgu kõlgutades ja imemaitsvat kohvi nautides.
Märkamatult oleme veetnud kuus tundi ses linnaosas, mida turistidele ei reklaamita mitte kusagil. Igal juhul on siin viibides tunda, et tegu on itaallastele vägagi tähtsa paigaga. Kõik, kellega rääkima satume, rõhutavad linnaosa erakordsust ja ikka jõuab jutt Mussolinini.
Õhtul kodus maja kohta infot otsides leian suvisest leheartiklist teadaande, kus kirjutatakse EURi ja moekontserni Fendi vahel sõlmitud 15-aastasest üürilepingust. Firma juht teatab, et Fendi plaanib auväärsesse hoonesse oma esindust ning alumisele korrusepinnale 1000-ruutmeetrist näitusepinda. Sarnaselt Fendiga Itaalia traditsioone ja modernsust esindavat maja lubatakse väärikalt esindada ja eksponeerida seda just kui Itaalia kultuuripärandit.
Lugu on ilmunud reisiajakirja Estraveller numbris 2/2014.