Uudised ja reisilood

Üks maailma kuulsamaid maanteid, mis on jätnud jälje nii kirjandusse kui popkultuuri, suigub unustusehõlmas. Ometi leidis Priit Pullerits selle äärest nii jälgi endisaegsest hiilgusest, mis meelitas ligi Hollywoodi tegelasi kui ka kentsakaid üllatusi, mis pärit sootuks maailma teisest otsast.

Kes ihkab näha, kuidas sureb Ameerika, peab pöörama riigi kõige kuulsamale maanteele. See on tee, mis pärast tosina aasta pikkust ehitamist ühendas 1920. aastate keskel omavahel sajad väikelinnad ning sai seetõttu nimeks America’s Main Street, Ameerika peatänav.

See on tee, mille John Steinbeck ristis romaanis “Vihakobarad” Emateeks, Mother Roadiks, mida mööda pages ligi pool miljonit Oklahoma ja Texase vaesunud farmerit Suure Depressiooni aegu Californiasse õnne otsima.

Nüüdseks on nood poeetilised nimed vaid kauge mälestus. Kaheksakümnendate aastate algusest on 3941 km pikkune Ematee, ametliku nimetusega Route 66 ehk maantee 66, minetanud igasuguse tähtsuse.

Nimelt valmis aastal 1984 moodne neljarealiste kiirteede võrgustik, mis asendas Chicagost läbi kaheksa osariigi Los Angelesse ulatunud Ameerika peatänava. Kõik ida ja lääne vahel sõelunud sõidukid keerasid kohe sellele ning kitsa kaherealise Route 66 ääres õitsenud väikelinnad hakkasid üleöö välja surema.

Ometi on legendaarse maantee kuulsus, mida on aidanud põlistada näiteks Bobby Troupi ilmasõjajärgne poplaul “Route 66” ja 1960. aastate samanimeline telesari kahest lahtise Corvette’iga seiklevast noormehest, pidanud vankumatult vastu tänini.

Aastas keerab Ameerika kunagise peatänava üksikuile allesjäänud lõikudele ligi viis miljonit turisti. Neist vähestest linnadest Arizona osariigis, mis keelduvad kunagise Ematee ääres suremast, õhkab 1950. aastate kitšiga seotud nostalgiat vana hea Ameerika järele, kus kiirus ja suurus polnud peamiseks mõõdupuuks.

Kentsakas asula

Kui võtta keset Arizonat olles 40. maanteel suund Las Vegasele või Los Angelesele, saab esimese annuse kaduvast Ameerikast Williamsi linnakeses, kust vana aururong alustab oma 103 kilomeetri pikkust teekonda Suure kanjoni äärde.

Raudteejaama lähedal on heledate seintega Twistersi kohvik, mille ette on tavaliselt pargitud kaks-kolm läikima löödud, poole sajandi tagusele ajale iseloomulikku hiigelsuurt sõiduautot.

Kohvik ise meenutab pigem suveniirikauplust. Kruusid, klaasid, kandikud ning nokamütsid, T-särgid, mängukaardid – kõik kaunistatud kirjaga Route 66. Kohvikuruum valge-musta-ruudulise põranda, kroomitud baaripukkide ning valge-punase lihtsa metallmööbliga on ehedamaid pildikesi möödanikust, mida kuulsa maantee servas võib leida.

Maantee tekib ja kaob

Edasi lääne poole suundudes jääb vana Route 66 uue kiirtee alla, kuni ilmub Seligmanis taas välja. Just Seligmanis, kust uue 40. maantee üks esimesi lõike Arizonas 1978. aastal suure kaarega mööda keeras, sai alguse Route 66 comeback. Sealne juuksur Angel Delgadillo kogus kokku kohalikud entusiastid ja asus võitlema, et hüljatud maantee kuulutataks ajaloomälestiseks.

Võitlus kandis vilja ning nüüd on Seligman vana maantee ääres üks vitaalsemaid ja ühtlasi kentsakamaid asulaid. Pisikeste motellide ja suveniiripoodide esised on kujundatud justkui vabaõhumuuseumiks. Ühe kaupluse rõdule on seatud kümmekond elusuuruses kuju, mis meenutavad nii Metsiku Lääne kauboisid kui rock’n’rolli ajastu bändimehi ja Marilyn Monroe’ suguseid kaunitare.

Tolmused jõulud

Teise kaupluse ette, näitleja James Deani ja rokikuninga Elvis Presley vineerkuju taustale, on ritta tõstetud vanad reklaamtahvlid, mis omal ajal kutsusid tankima Texaco kütust ning ostma Berma Shave’i tualett-tooteid. Kolmanda poe ees on vanad autod kaunistatud lippude, lillede, õhupallide ja muude vidinatega, justkui oleks tegu jõulupuudega.

Piki inimtühja Arizona tasandikku teekonda jätkates tuleb vastu veelgi pisiasulaid, millest mõned on eluvõitluse kaotanud, ent teised panevad siiski visalt vastu. Näiteks Truxton, mille kohvik ja motell – pea ainsad rajatised ses asulas – küll hinges püsivad, kuid võibolla üksnes seepärast, et omanik ei leidnud pikka aega, kes need ära ostaks.

Avaraid, aga sellegipoolest üksluiseid vaateid pakkuv maantee tikub kuuma ja ereda päikse all autoroolis uinutama. Nüüdisajal on liiklus seal ebaameerikalikult hõre, ent alles pool sajandit tagasi oli Route 66 saamas mõrvarlikku kuulsust.

Tänu kitsatele sõiduradadele ning paljudele järskudele tõusudele ja langustele toimus toona Arizonas tervelt kuuendik surmaga lõppenud autoavariidest kogu Route 66-l. Seetõttu hakkas osa ameeriklasi nimetama seda Bloody 66, Verine 66.

Tüütuks muutuvast sõidust tasub hinge tõmmata Hackberrys, mis tõmbab pilku arhailise bensiinijaama ette pargitud punase 1957. aasta Corvette’iga. Sealse kaupluse seinu ehivad Ameerika popkultuuri kangelaste autogrammidega fotod, mis püüavad väita, nagu oleks nood kõik siit kunagi läbi astunud.

Hackberry asulast aga on järele jäänud kummituslinn, kus lagunenud majade vahel kössitavad roostes sõiduautod. Hulkuma nende vahele ei tasu minna: sildid hoiatavad madude eest.

Kingmanis jõuab Route 66 taas tagasi tsivilisatsiooni rüppe, millest annavad märku tee äärde kilomeetrite pikkuses koondunud motellid ja kaubandusasutused. Kuid tegelikult algab just siit legendaarse maantee looduslikult kaunim osa.

Oatmani tee kulgeb Kingmanist edelasse läbi liivase-lageda Sacramento, milles siin-seal kössitavad kurjakuulutavas vaikuses räämas treilermajad. Seejärel hakkab tee kerima üle teravatipuliste ja vulkaaniliste pragudega Mustade mägede.

Hirmujudinaid tekitab ka omaaegne seiklejate peatuskoht Ed’s Camp. Ühe plekkhoone seinale on küll maalitud silt Cactus Cafe, kuid mille laokil ja inimtühi ümbrus ei kutsu mingi nipiga sisse astuma.

Vanasti said kartlikud reisijad siit palgata abimehi, kes aitasid nende sõiduki mööda järsku, kitsast ja käänulist teed üle mägede juhtida. Osa autosid pidi väidetavalt üles sõitma koguni tagurpidi, sest vastasel korral ei jätkunud mootoril jõudu.

Pärast seda, kui maantee keerutab mägedest alla ja möödub Goldroadi kullakaevanduse jäänustest, kohtab tee servas vana vankrit, mille presendile on kirjutatud “Welcome To Oatman” – tere tulemast Oatmani.

Linn on saanud nime Olive Oatmani nimeliselt tüdrukult, kelle indiaanlased 1851. aastal röövisid ning seejärel teisele hõimule orjaks müüsid. Pärast kulla avastamist 20. sajandi algul kerkis siia kaks panka, seitse hotelli, 20 kõrtsi ja aktsiabörs ning parimatel aegadel küündis linna elanike arv 20 000ni.

Pärast kullabuumi vaibumist ning Route 66 langemist saatuse hooleks on saja elanikuga Oatman üks vapramaid linnakesi, mis tänini vastu pidanud.

Selle peatänavat ääristavad arvukad suveniiripoed ning möödaniku hingusega baarid. Kuulsaim hoone on kahekorruseline, kollakat karva Oatmani hotell, kus Hollywoodi staarid Clark Gable ja Carole Lombard veetsid 1939. aastal mesinädalaid. Nüüd seisab selle uks paraku juba pikemat aega lukus.

Majade ja autode vahel luusivad musta-valge kirjud, hallid ja pruunid poolmetsikud eeslid, kaevandustöötajate kunagiste vintskete abiliste järeltulijad, kellele ei ole siiski soovitav liiga lähedale astuda. Nad pidid kabjaga lööma või koguni hammustama.

Sild Euroopast

Ameerika võib lasta tervetel linnadel surra, aga kui sõita Oatmanist umbes 80 km lõunasse, jõuab Colorado jõe ääres Lake Havasu City’sse, mida veel 1960. aastate algul polnud olemaski. Nüüd elab ses California ärimehe Robert McCullochi poolt keset kõrbe asutatud linnas poolsada tuhat inimest.

Ühe teekonna lõpp. Otsekui oleks elu siin peatunud kakskümmend? Ei, kolmkümmend? Või hoopis viiskümmend aastat tagasi?

Ent see pole põrmugi linna peamine ime. Suurim ime on 1971. aastal valminud 280 meetri pikkune Londoni sild. Sest veel kolm aastat varem asus see Inglismaa pealinnas.

McCulloch ostis silla 2,5 miljoni dollari eest ära, lasi kümneks tuhandeks tükiks võtta, need maitsi ja meritsi oma linna vedada ning seal uuesti kokku panna. Ja kui siis selgus, et Lake Havasu City’s pole niisugust veekogu, millest sild võiks üle ulatuda, lasi kõigutamatu ärimees rajada Colorado jõe äärde kanali.

Nüüd on Londoni sild Arizona populaarsuselt teine turismiobjekt, jäädes alla vaid Suure kanjoni tõmbejõule. Ent ületades menukuselt kindlalt legendaarset maanteed Route 66.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris detsember 2005 – jaanuar 2006.