Uudised ja reisilood

Estraveli reisikonsultant Katri Varbola külastas sel aastal tutvumisreisi raames Lõuna-Aafrika Vabariiki. Meie blogi lugejaile pani ta kirja, mida ta tol reisil nägi ja tegi ning millised olid tema eredaimad reisimuljed.

Minu Lõuna-Aafrika reis algas maandumisega Johannesburgi lennuväljal hommikul kell 9. Ma küll teadsin, et Lõuna-Aafrika vabariigis (LAV) algas talv, aga et oli maikuu, ei suutnud ma uskuda, et temperatuur võiks olla ainult kümme kraadi. Terve reisi vältel püsiski temperatuur 10–15 soojakraadi ümber.

Ennelõunaks oli terve reisiseltskond erinevatelt lendudelt kokku kogutud ja hotellis veidi puhatud. Algas sõit Krügeri rahvuspargi poole, nimelt Limpopo provintsi selle põhjapoolses osas. Sõit kestis kuus tundi, kohale jõudsime õhtupimeduses.

Krügeri rahvuspark on LAV uhkus

Krügeri rahvuspark on üks Aafrika vanemaid ja suuremaid loomastiku- ja taimestikukaitsealasid, mis loodi juba aastal 1898. aastal. Ootusärevus oli suur, kuid esimesel õhtul ei näinud me peale paari kitse ja antiloobi kedagi. Tihedas läbipõimunud metsas oli ka päris keeruline midagi rohkemat märgata, sest pimedaks läheb väga järsku ja juba kella kuuest õhtul.

Ööbisime sealsamas looduspargis ning varahommikul viidi meid uuesti safarile. Loomi kohe hommikul ei kohanud, see-eest aga olime tunnistajaks suurepärasele päikesetõusule. Enne safari lõppu sattusime suure kaelkirjakukarja keskele. Loomad olid nii lähedal, et oleks võinud neid puudutada. Ega nad meist ennast segada lasknud – nii saime neid päris pikalt uudistada.

Järgmiste päevade jooksul sõitsime Krügeri rahvuspargi territooriumil ringi ja külastasime  Nkambeni ja Hluhluwe linnasid. Safarite jooksul nägime kõikvõimalikke loomi: kitsed, antiloobid, kaelkirjakud, elevandid, ninasarvikud.

Viimasel päeval lõunapoolses rahvuspargi osas õnnestus kohata loomi kesk hommikust udu, milles elukad tundusid kui kummitused – kaelkirjakud, sebrad, hüään pojaga, antiloobid, kari ninasarvikuid, pühvlid ja lisaks hulk tundmatu nimega linde. Pargi lõunaosa eripäraks on asfalteeritud teed ja tühjus: kui eelmistel päevadel sõitsime tihedalt läbikasvanud võsas, siis siin laius vaid tasandik üksikute puude ja põõsastega.

Krügeri rahvuspargis kasutatakse suuri lahtiseid safariautosid, kuhu mahub kuni 10 inimest (Keenias näiteks on kinnised minibussid). Autodest väljuda ei tohi.

Üheks majutusvõimaluseks on Aafrika stiilis Safari Lodge, kus on eriti mõnusad kaminate ja lõkkealadega istumiskohad ning väike lamamistoolidega basseiniala – olemine on tehtud igati mugavaks ja mõnusaks. Territooriumi ümbritseb suur aed ja elektrikarjus, nii et lõvide pärast muretsema ei pea.

Durban ja tõeline Aafrika

Lõuna-Aafrikas ringi sõites ei tunne te end tegelikult üldse kui Aafrikas. Külastatud väikelinnad meenutasid igati Euroopat. Musta nahavärviga inimesi kohtas vähe, peamiselt Nelson Mandela toetuskavade järgi ehitatud tillukeste majadega linna- või külapiirkondades, kuhu oli majutatud vaesed mustanahalised.

Päris-Aafrikat kogesime aga Durbanis, kus valge inimene on tõepoolest haruldus. See oli ka ainus koht, kus reisisaatjad turvalisuse teemal sõnu peale lugesid – üksinda liikuda ei ole hea, eriti õhtusel ja öisel ajal, ning kõik väärtuslikud esemed ja ehted on soovitav jätta hotelli seifi. Ei ole haruldased juhused, kui väljas jalutades kõrvarõngad kõrvast tõmmatakse!

Samas on inimesed sõbralikud ning eriti tülitama ei kipu, see käib ka suveniirimüüjate kohta. Saad rahulikult kaubaga tutvuda, ilma et käratsev seltskond su ümber tungleks ja kaupa pähe määriks.

Imeelukas pangolin ja jaanalinnujooks

Durbanist lendasime Port Elizabethi, kust edasi viis tee mööda kuulsat Garden Route’i (piki rannikut kulgev maantee, kaunid vaated vahelduvale maastikule – mäed, meri, tihe mets) ühest rahvuspargist või kaitstud piirkonnast teise – Kariega rahvusparki.

Kariega safarite ajal nägime ka kõige rikkalikumalt loomi. Krügeri rahvuspargis kohatud tavalistele Aafrika elanikele lisaks õnnestus meil näha väga lähedalt kurja isaelevanti, nelja emalõvi koos kutsikatega, haruldasi minisigu ning eriti haruldast looma, keda ei oldud nähtud selles pargis 20 aastat – pangolin. See soomustega kaetud elukas nägi välja kui suur kuusekäbi, puhises ja sisises.

Edasi jätkus sõit Cape Towni suunas. Teel sinna külastasime jaanalinnufarmi. Seisime jalgupidi jaanalinnu muna peal – see kannab kuni 200 kg, ilma et puruneks. Ühest munast saab söönuks kümme inimest.

Kogu farm meenutas loomaaeda. Kes soovis, võis ise istuda jaanalinnu selga, ehkki me ei pidanud seda võimalust just eriti ahvatlevaks:) Lind oli aetud kahe tala vahele, kott oli pähe tõmmatud ning ajaja hoidis teda kõvasti kinni. Samas oli päris põnev vaadata lindude võidujooksu koos ajajatega. Nii kiiresti kui jooks algas, oli see ka lõppenud. Jaanalind lihtsalt jookseb kole kiiresti!

Lõunasöögiks oli loomulikult jaanalind – väga maitsev ja õrn liha, välimuselt meenutab loomaliha, maitselt pigem nagu kana ja loomaliha segu. Kaasa sai osta kvaliteetseid jaanalinnunahast kotte ja muid nahatooted. Hinnaklass algas väiksematel toodetel 1000 kroonist, kallimaid numbreid ei hakanud meelde jätma.

Cape Towni piirkond

Cape Towni jõudsime õhtuhämaruses. Järgmisel päeval ootas meid ees linna ümbruse ekskursioon. Rannikuäärsel teel avanesid kaunid vaated rannikule ja linnale. Käisime ka Cape Pointis – ekslikult arvatakse, et see on kahe ookeani kohtumispunkt, aga tegelikult on see hoopis Aafrika mandriosa lõunapoolseim punkt. Ronisime kõrgel kaljul asuvale tuletorni jalamile, kus avanes suurepärane vaade merele ja rannikule.

Ettevaatlik tuleb sealkandis olla hiigelsuurte ahvidega, kes on ennast treeninud oivalisteks varasteks. Bussi või autoaknaid lahti unustada ei tohi, neid sööta ei ole samuti hea mõte. Kui nendele midagi ei meeldi, võivad nad kallale tulla.

Külastasime ka Lõuna-Aafrika pingviinide pesitsuspaika, mis tegelikkuses on tavaline turistilõks. Rohkelt rahvast, eriti ohtralt käratsevaid ja trügivaid hiinlasi. Pingviinid ise olid muidugi toredad, tatsasid ringi nagu väikesed vanainimesed.

Üldist infot

LAV teed on on väga heas korras, asfaltkattega ja väga hästi tähistatud. Liiklemine on turvaline. Omapäi reisijatele soovitan rentida auto, millel on olemas ka GPS. See teeb liiklemise veelgi lihtsamaks. Bensiinijaamu on teedel piisavalt, et mitte hätta jääda. Bensiini hinnatase praktiliselt sama mis Eestis.

Söögi ja jookide hinnad samas hinnaklassis mis Eestis. Veiniklaas jäi isegi päris kallis restoranis 70–100 krooni vahele. Kes ei hooli kallitest restoranidest, leiavad enda jaoks suure valiku kõikvõimalikke heal tasemel söögikohti.

Lõuna-Aafrika vabariik on suur ja põnev, kõik leiavad sealt enda jaoks midagi. Kui tahta külastada riigi eri otstes asuvaid linnasid, tasub mõnda vahemaad läbida siselennuga. Hoolimata sellest, et teed on hea korras, väsitab pikk sõit korralikult. Linnadevaheline lennuliiklus toimib väga hästi, lisaks South African Airwaysi lendudele lendavad LAVs ka mitmed odavlennufirmad.