Uudised ja reisilood

Sõna outback tähistab Austraalias kohta, mis on kaugel „ära”. Inimasustus on seal hõre ja tee äärde ilmuvad sildid „Järgmise bensiinijaamani 240 km”, „Järgmine veevõtukoht 360 km” ja „Ettevaatust, kängurud 170 km”. Vahemaad Austraalias võivad olla tohutud, teed sirged ja ilm kuum. Pole siis ime, et Sydney sõbrad-tuttavad, kuuldes plaanist suunduda nädalaks outback’i, vaatasid Helle-Mai Pedastsaart kui kuutõbist ja soovitasid kõigepealt vaadata filmi „Wolf Creek” ja teiseks võtta kaasa palju vett ja bensiini.

Igatahes plaan jäi paika – sõita läbi New South Walesi sisemaa Broken Hilli kaevanduslinna, linnulennult nii 1500 km Sydneyst läände. Rohkem kui Broken Hill ise paelusid meid sealse kandi rahvuspargid, kuumaastikuga Mungo, jõeäärne Kinchenga ja dramaatiliste kaljudega Mutawintji.

Samavõrra ahvatlev oli mõte inimtühjadest paikadest ja telkimisest lõputu tähistaeva all, mida ei ähmasta ükski tuli ega trobikonnad piknikulisi.

Üldiselt ei soovitata detsembrist veeb­ruarini Austraalia sisemaale sõita, temperatuurid võivad kõikuda nii 40-50 kraadi vahel ja väikseimast klaasikillust alguse saada leek, mis tuulekiirusel üle kuivade tasandike lendab. Kuid viimase aja ennustamatuid ilmamustreid jälgides tundus, et ehk läheb õnneks ja kuumarabandusse me ei sure.

Mida aga küll kohe üldse ei osanud oodata, oli see, et just samal ajal, kui me Sydney liiklusummikutest lääne poole kihutasime, tabas sisemaad vihmatorm, millesugust polnud seal nähtud aastaid. See tõi kohalikele elanikele rõõmupisarad näkku, lõi kuivanud aasad hoobilt haljendama ja andis ajalehtedele põhjust kirjutada lugusid, kuidas üks nelja-aastane lapsuke esimest korda elus vihma nägi. Meile tekitas see aga tõsist peavalu. Nimelt, abivalmis turismibüroo neiu Griffithis teavitas meid entusiastlikult, et vihma tõttu on tee Balranaldist Mungo rahvusparki suletud. Paljud teed Austraalia outback’is on pinnaseteed – siledad ja laiad kuiva ilmaga, pehme põhjatu liivapori vihmaga.

Meil aga polnud isegi nelivedu ja pealegi on pea kõigil Austraalia autorendi firmadel reegel, et sõita tohib vaid asfaldil, välja arvatud pisikesed teejupikesed, kui „alternatiivi pole”. Et meie teekonnast vähemalt 600-800 km oli plaanitud pinnaseteedel (sest ausalt ka – alternatiivi sealkandis pole), siis arusaadavalt olime pisut kõhkleval seisukohal, kas me oma marsruuti põhjalikult muutma ei peaks. Hommik oli siiski õhtust targem ja selgus, et tee on sõidukõlblik.

Punane, tasane, kängurune

On hämmastav, et üks maastik võib olla nii tasane. Võiks öelda ka üksluine – punane pinnas ehitud soolapõõsastega. Erksamat vahepala pakkusid kängurud. Känguruid on Austraalias lugematult, ka linnade lähiümbruses, kuid märksa sagedamini kui kängurutega on hoopis tegemist vallabitega (kängurute pisemat mõõtu vendadega).

On hämmastav, kui kiired, suured ja jõulised on need „päris” punased kängurud. Tuleb ka öelda, et enamik energiat tundub neil kuluvat tugevatele koibadele ja hiiglaslikule tasakaalu hoidvale sabale, nii et ajule jääb väga vähe järele.

Teid ületades on kängurutel väga ebameeldiv komme valida alati vale suund, st teepervele kargamise asemel haakida siia-sinna ja viimasel hetkel hüpata otse auto rataste alla. Nõnda on väga paljud autod Austraalias varustatud n-ö kängururauaga, mis väldib looma lendamist esiklaasi. Õnneks meil ühtki kokkupõrget ei toimunud – hoidsime mõistlikku kiirust ja pidasime teepervedel hoolikalt silma peal.

Kängurutega võidu jooksevad üle Austraalia tasandike emud – jaanalinnu sugulased, pisikese pea ja koheva musta sulestikuga. Pisikesed emupojad on imearmsalt valge-mustatäpilised. Kuigi pea poolest võiks arvata, et aju on neil väiksem kui kängurutel, on neil piisavalt oidu, et teedelt eemale hoida.

Harvad polnud ka juhud, kui terve trobikond emusid kangestus tee äärde, suled tuules lehvimas ja pead valvsalt püsti, ja ootas auto möödumist kui sõnakuulelikud koolilapsed.

Liiklus pole aga sealkandis sugugi tihe. Hetkest, mil me Balranaldist Mungo poole keerasime, nägime vahest kahte-kolme autot. Sama lugu oli kõigi nende rahvusparkide vaheliste teedega. Võib-olla oli asi ajastuses – tundub, et austraallased hoiavad outback’ist suvisel aastaajal eemale (kui neil üldse on huvi sinna minna). Nii et need paar autot, keda teel kohtasime, olid kõik välismaa turistid.

Kuivanud idüll

Austraalia tasandikud on siledad, kuid Mungole lähenedes tundus maastik kohe ebamaiselt sile. Ja seletus on varmas tulema. Ammu-ammu, umbes 50 000 aastat tagasi laiusid siinkandis suured mageveejärved, mis kubisesid kaladest ja mille kallastel elasid idüllilist elu aborigeenid.

Järved kuivasid ligi 18 000 aastat tagasi tilgatumaks, kuid märgid kunagistest asunikest ja nende tegevusest on pitseeritud ümbritsevasse maastikku. Tänu sellele on Mungo ka identifitseeritud kui vanim „kultuurse” inimese poolt asustatud ala väljaspool Aafrikat.

Peale lõputute järvetasandike on Mungol aga tähtatraktsioon, mida kutsutakse Austraalias hellitavalt Hiina Müürideks. Ja tõepoolest, keset tasandikku kerkib efektse seinana liivakivi ja luidete kompleks. Just neis helklevkollastes ajahambast näritud müürides on säilinud vanimad märgid toonastest asukatest.

Siin on identifitseeritud ka maailma vanim põletusmatus ja leitud 450 fossiilset jalajälge arvatavasti ajast 19-23 000 aastat tagasi. Ka meie jätsime rõõmuga oma jalajäljed Mungo kutsuvatele luidetele. Tuul puhus need küll mõne minutiga laiali.

Mungo Hiina Müürid on püsivalt paigas, kuid luited liiguvad, igal aastal mitu head meetrit. Luidete otsast avaneb suurepärane vaade ümbritsevale iidsele maastikule ja just seal ma mõistsin, kui tervitatav on vahel näha paika, mida ei riku inimkäte loodud ehitised.

Mungos on paar hoonet küll – külastuskeskus ja kõrvalhooned ning lisaks kemps telkimisplatsi läheduses, aga need tol hetkel silma alla ei sattunud. Uudishimulikud kängurud voorisid me telgiukse eest kogu öö mööda ja ka hommikul pea telgist välja pistes oli esimeseks vaatepildiks kohkunud känguruema pojakesega.

Mungost edasi viis meid tee Kin­chenga rahvusparki. Taas kord paarsada kilomeetrit mööda pinnaseteid Broken Hilli poole. Kinchenga on üsna uus rahvuspark, veel 1960. aastatel karjatati sealkandis lambaid, kes kohalikule põõsastikule üsna üks-null ära tegid. Nüüd on taimekooslused aga taas tasakaalu saavutamas. Ka Kin­chengas on iidsed järved, kuid vett jagub siingi vahelduva eduga.

Kaart teavitas lootusrikkalt, et mootorpaatide kasutamine järvel on keelatud, aga need mootorpaadid oleks pidanud küll ratastega olema – mida polnud, oli vesi. Küll leidus pisut vett Kinchenga rahvusparki riivavas Darlingi jões. See on Austraalias üks suurimaid, aga sealkandis nägi ta küll veevoolu poolest väga tagasihoidlik välja.

Läbi aastatuhandete on ta vähemasti uuristanud endale suurepäraselt meandreerunud sängi. Kinchenga rahvuspargi ligi kolmkümmend idüllilist telkimisplatsi ongi kõik paigutatud jõe äärde – igale platsile oma uhke jõekäänak.

Mälestusmärgid kaevandustele

Kinchengast Broken Hilli on juba kiviga visata. Ja taas saabus asfalt. Broken Hill on „inspireeriv ja ligipääsetav outback”, nagu reklaamib turismibrošüür. Linnale pani aluse muidugi maapõue rikkus ja kaevanduslinn on Broken Hill tänaseni.

Kesklinna tänavad on ääristatud ajalooliste hoonetega – ikka 19. sajandi keskpaigast, kui eurooplased saabusid siia kulla-, hõbeda- ja opaalihimus. Praeguseks on arvestatud, et Broken Hilli maapõuest on rikkusi välja kaevatud u 100 miljardi dollari eest. Pole siis ime, et kaevandustele siin linnas mälestusmärke püstitatakse.

Pea kesklinnas asubki Broken Hilli suurim mälestusmärk – suur küngas aherainet. Selle tipust avaneb hea vaade kogu linnale ja sealt leiab ka restorani, muuseumi ja suveniiripoe. Ja siinsetes punastes päikeseloojangutes läbi vanade tõstuktornide on tahumatut outback’ilikkust.

Broken Hilli külje all leidub veel üks inspireeriv ja ligipääsetav külake, n-ö ideaalne kujutlus outback’i linnast. Paljud filmitegijadki on sellest ideaalist sisse võetud olnud ja nii on Silverton kuulus võttepaigana, kus on vändatud nii „Mad Max II” kui „Kõrbekuninganna Priscilla” ja veel umbes 140 filmi ja reklaami.

Silverton on ka üks väheseid kohti, mille iga maja mahub tutvustavale brošüürile ära. Tegelikult võiks ka vist elanikud brošüürile ritta seada, sest neid on 30 ringis. Kui kaevandusbuum 1880. aastatel Silvertoni tabas, siis tuli siia üleöö mitu tuhat elanikku.

Peagi aga liikusid kõik edasi Broken Hilli, võttes ka oma majalobudikud hobusevankritel kaasa. Silvertoni hotell (pubi) seisab aga senini uhkelt keset küla, kaaslaseks Mad Maxi hüljatud auto. Silvertoni pidi on aga tegelikult veel terve trobikond autosid laiali pillutatud.

Fantaasiarohkelt kaunistatud roostetavad maanteemuhud on nüüd Silvertoni pärisosa, koos nende omanike, „outback’i kunstnikega”, kes viimastel aastakümnetel on nii Broken Hillist kui Silvertonist inspiratsiooni leidnud. Ja tõesti, ega nendes karmides loodustingimustes suurt muud teha pole kui maa all kaevata, pubis juua või kaugustesse vaadata ja kunsti luua. Valik on teie.

Teistmoodi maailm

Igatahes on siinne elanikkond omamoodi ja kui keegi tuleb pubis suga juttu puhuma, siis peab ennast näpistama ja mõtlema, kas selliseid inimesi tõepoolest leidub või on see stseen kuskil alateadvuses juba ette salvestatud kui tõeline outback’i kogemus…

Broken Hillist sõitsime ligi 150 kilomeetrit mööda pinnaseteid edasi Mutawintji rahvusparki. Seekord ei kohanud me teel mitte ühtegi autot. Mutawintji on taas kord aborigeenidele tähendusrikas paik, eelkõige malyankapa ja pandjikali hõimudele.

Austraalias on viimasel ajal olnud kombeks tagastada rahvusparke nende „pärisomanikele”. Nii on paljude rahvusparkide juhid või vähemalt asukad aborigeenid ja samal ajal kaitstakse parke föderaalseadustega. Mutawintji on üks neist parkidest, kus 1983 kaasati aborigeenid rahvuspargi juhatusse ja 1998 anti park tseremoniaalselt üle traditsioonilistele omanikele.

Mutawintji teatud osadesse pääsevad külastajad vaid aborigeenist giidiga, eelkõige kaitsmaks haruldasi kaljujooniseid ja tseremooniapaiku, kus muuhulgas sooritati tänapäevalgi kasulikult kõlavat vihmategemistseremooniat. Et meie külaskäik sattus riiklikule pühale, siis polnud pargis kedagi.

Keelatud ja tabalukustatud aladele me siiski ei tükkinud ja võtsime hoopis ette matka mööda punaste kummipuudega palistatud jõeperve ja sügavpunaseid kaljusid. Oli imehea kõndida tõelises looduses. Enamik matkaradu Austraalias kipuvad olema väga reguleeritud – kui vaja kivile ronida, siis on sinna trepiastmed abiks juures, vaja jõge ületada, siis on sild olemas. Teeviitadest ja keelusiltidest rääkimata.

Ootamatu luksus

Mutawintiji on elutervelt ligipääsetav. Rada on enam-vähem nooltega tähistatud, kuid pidevalt tuleb nuputada, kust edasi pääseb, kuhu tuleb ronida ja millest üle hüpata. Vaated kaljude otsast üle kanjonite ja orgude on lummavad, linnud tahavad teha kurdiks ja sisalikud (ja ilmselt ka maod) sebivad rohus kängurutega võidu. Mõnus on.

Telkimisplats on ka ideaalne. Ala on tegelikult ette valmistatud mitmekümnele reisiseltskonnale – kõigile oma eraldatud koht auto parkimiseks, telgi püstitamiseks ja puust lauad-toolid. Meie aga olime taas ainukesed telkijad. Suureks üllatuseks on duširuum ja WC, kus on isegi soe vesi (päikesepatareidest), peeglist ja paberist rääkimata.

Muidugi on olemas ka nupuvajutusega toimivad grillplaadid – tuletegemine on siin keelatud, kuna põõsatulekahjude oht on ülisuur. Eelkõige on siin aga siravad tähed süsimustas taevas, teadmine, et linnad, külad ja inimesed on kümneid kilomeetreid eemal.

Üle ega ümber ei saa aga mõttest, et ümbritseval loodusel, kaljudel ja puudel on oma jutud, mõtted ja mälestused. Eks soe pakivein ja hea seltskond aitavad ka sellele tundele tublisti kaasa.

Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill-mai 2008.