Uudised ja reisilood

Meie müügidirektor Evelyn Karming lasi vanal armastusel Alpiexpressil end pehmeks rääkida ja võttis ette midagi, mis tundub esialgu hullumeelsena – nädalase rattamatka Alpides. Koju tagasi jõudnud, oli ta peast rattamatkaja valmis. Kuidas see täpselt juhtus, sellest ta allpool kirjutabki.

Võttis oma 2-3 aastat ja hulk pealehakkamist, enne kui julgesin ennast hilissuvisele rattamatkale üles anda. Selleks läks vaja päris mitu suusatalve sealsamas Alpides, mitme suusasõbra veenmist ja veidi salatrenni Tabasalu tõusudel.

Ratas oli mul igatahes olemas, päris ilus teine (ja olgem ausad, üsna uus ja vähesõitnud). Seda kujutasin ette, et pikemal retkel vajan mingit rattakotti, kuhu mahuks mõni jakk ja ilmaga vedamise korral supelkostüüm ja rätik.

Nii et lisavarustusest soetasin endale 2 asja – rattalenksu külge kinnitatava koti ja matkarätiku. Olete sellist näinud? Käib väikeseks nutsakaks kokku, aga imab üllatavalt hästi vett ja materjalilt meenutab moodsaid tolmulappe. Usun, et saan seda kasutada veel mitmetelgi tulevastel reisidel.

Rattapüksid (pehmendusega) olin ka jõudnud varasemalt soetada, rattasärgi samuti. Spetsiaalse rattasärgi seljataskud mahutavad päris palju vajalikku kraami ja särk ise on valmistatud kiirelt kuivavast materjalist, seega kaitseb keha liigse jahtumise eest. Mäkketõusul või tuulise ilmaga on see ülioluline.

Turvavarustusest oli kaasas rattalukk (mugavam on koodlukuga variant). Rattakiivrit Euroopas otseselt ei nõuta, aga nõnda nagu suusamägedes, on see isiklikku turvalisust silmas pidades ülimat soovitatav.

Tagavaralohvi ega muid tarvikuid ma isegi ei plaaninud soetada – nagunii ei oskaks ma nendega midagi peale hakata ja teada oli, et reisijuhtidel on vajalik varustus olemas.

Reisikorraldajaid, kes Eestist algavaid rattaretki korraldavaid, on päris mitu. Mina valisin varasema kogemuse ja vana armastuse toel Alpiexpressi. Just koos nendega olen õppinud armastama mäesuusatamist ja sellega kaasnevat after-ski’d. Koos nendega olen igal talvel pühendanud nädalapäevad talispordile. Nüüd siis lisaks veel nädalake suvisele rattasõidule… :)

Mugavus on minu jaoks oluline (vanainimese asi), seega meeldis mulle väga mõte, et pagas liigub ühest peatuspaigast teise bussiga ja mitte minu selga rõhudes. Ka võimalus oma jalgratas bussiga teele saata kaalub üles igasuguse rattalaenutuse (kuigi suusareisil eelistan sellesama mugavuse pärast varustust sihtkohast rentida).

Mida veel – kaardimaksed võite Alpides unustada, olgu suvel või talvel. Seda teades olin ennast varustanud piisava hulga sularahaga (paarsada eurot kulus toidu- ja õllerahaks). Suveniire osta polnud mahti ja ega ma ei oska neist suurt pidada ka. Andke ainult mõni toidupood vahetult enne kojulendu ja sellest täiesti piisab.

Mis eriti meeldis – superlahe ühtehoidev seltskond (sellisele reisile virisejad vist ei lastagi), maalilised vaated Bodensee järvele (olgu siis Šveitsi, Austria, Liechtensteini või Saksamaa poolt), maitsvad toidud ja hea kohalik vein. Suvesoe ilm muidugi ka, aga seda ei saa keegi lubada ega ette tellida.

Kohad, mis meelde jäid: muinasjutuline Meersburgi linnake ja Bodensee veinifestival; Vaduzi vürstiloss kõrgel linnakese kohal ja sinnaviiv mäkketõus; Mainau lillesaar Konstanzi lähistel ja Lindau – idülliline poolsaare moodi linnsaar.

Mida ei tasu karta? Vähest sportlikku vormi, varustuse puudumist või tulitavat taguotsa (mina kartsin eriti just seda viimast). Reisikaaslaste vanus kõikus paarikümnestest hiliste seitsmekümnendateni ja kõik nautisid ennast ja kohatist eneseületust ühtviisi.

Kas läheksin uuesti? Kindlasti. Ja kutsun teid ka kaasa! :)

____________________
Fotod: Alpiexpress