Uudised ja reisilood

Sukelduda saab kõikjal, kus vähegi vett leidub. Mida puhtam ja selgem see vesi on, seda parem. Alati ei ole isegi sügavus eriti tähtis, olulisem on see, mida seal vee all näha saab. Vähemalt Kaido Haageni jaoks on see nii.

Näiteks on Kesk-Eestis üks mahajäetud karjäär, kus vett vaid rinnuni, aga igal aastal käin ma vähemalt paar korda seal kohalikku veemutukaelu nautimas. Mujal maailmas ringi rännates on aga sukeldumisega kõikvõimalikes vähetuntud veesilmades veidi keerulisem. Probleeme võib tekkida eelkõige varustuse, turvalisuse ja õiguslike küsimustega. Sestap ongi alati kindlam minna sukelduma sinna, kus keegi juba ees, ehk kasutada sukeldumiskeskuste teenuseid. Kuidas aga valida, kui neid on üle maailma tuhandeid? Ja kuidas valida üldse piirkonda, kuhu sukelduma minna?

Üks variant on lihtsalt otsida potentsiaalsest reisisihtkohast mingeid võimalusi vee alla minna. Teine variant on vastupidine – tuleb välja valida põnevad sukeldumiskohad ning siis vaadata, mida sealkandis veel toredat teha saab. Maailma parimate sukeldumiskohtade nimekirju võib veebist leida kümnete kaupa. Enda oma pakun siinkohal välja minagi, aga pigem tuleks sellesse suhtuda mitte kui edetabelisse kümnest maailma kõige paremast sukeldumiskohast, vaid kui nimekirja kohtadest, kus ma olen ise sukeldunud ja mida ma julgen ka teistele soovitada. Järjekord on siin juhuslik, mitte emotsiooni suuruse järgi paika pandud. Elamused kõigist nendest kohtadest on olnud suurepärased.

Similani saared, Tai

Tavapärased turistide tõmbekohad Tais ei suuda sukeldujale suurt midagi pakkuda, kui välja arvata see, et Phuketist on võimalik minna safarile Similani saartele. 4-5päevased liveaboard’id väljuvad tavaliselt õhtuti ja hommikuks ollakse saarte juures ankrus. Kolm-neli sukeldumist päevas on paras, et “töönädalaga“ piirkonnast korralik ülevaade saada. Parim aeg Similani saartel sukeldumiseks on detsembrist aprillini. Sealsete sukeldumiste plussiks on veealuse elu mitmekesisus ja vaheldusrikkus. 14–16 sukeldumist on kõik erinevad ja üksluiseks igatahes ei lähe. Minu kõige huvitavamad veealused kohtumised olid seal kilpkonnade ja leopardhaiga. Viimastel aastatel on mõnede sõprade arvates sealne elustik küll veidi lahjemaks jäänud, aga sellisel juhul tuleks ette võtta safari Similan+, mis tähendab, et sõidetakse kaugemale edasi kuni Richelieu Rockini, omapärase rifini, mille avastas Jacques-Yves Cousteau.

Averøy, Norra

Väga sobiv koht nii algajatele kui ka kogenud sukeldujatele. Enamik sukeldumiskohti on seal vaid paarikümneminutise paadisõidu kaugusel ja sukelduma võib minna ka kaldalt. Suurepärast elamust pakkuvad vetikatihnikud koos seal elutsevate krabide, siilikute ja kaladega algavad otse paadisadama juurest. Vee all tursa, merikuradi või merivarblasega kohtuda on tavaline, samuti ka lesta ja kammkarbiga. Minu jaoks kõige põnevam elukas oli merihunt, ingliskeelse nimega Atlantic wolffish (Anarhichas lupus). Eluka tiitlit ei vääri ta mitte ainult oma väljendusrikka näo tõttu, vaid ka seepärast, et vägagi kõvade kammkarpide toiduks krõbistamine pole talle mingi probleem. Väiksemate eluvormide otsijaid ootavad meritähed, anemoonid, krevetid ja meriteod. Sealne elurikkus oli mulle tõeline üllatus. Ainuke miinus on suhteliselt jahe vesi. Kel kuiv sukeldumisülikond, saab sealkandis sukelduda aasta ringi tänu sealt mööduvale Golfi hoovuse jätkule, mis ei lase merel ka talvel kinni külmuda. Märjas kalipsos sukeldujad tunnevad end neis vetes mõnusamalt suveperioodil. Näiteks Sveggvika keskuse boonus on veel seegi, et sukeldumisinstruktoriks ja -giidiks on eestlane.

Tofo, Mosambiik

Homaarid, mureenid ja konnkalad on need, kes lisaks tavalisematele rifikaladele seal kaugel Aafrika rannikul sukeldujate silma rõõmustavad. Aga eelkõige sõidetakse sinna mantade ehk hiid-sarvikraide (Manta birostris) pärast. Nende kuni kuuemeetrise “tiivaulatusega“ kalade välimust võib küll kirjeldada, aga sõnadega ei saa edasi seda tunnet, mis tekib siis, kui see lendav vaip sust hääletult üle liugleb. Teiseks selle piirkonna staariks on vaalhai. Enamalt jaolt on võimalik neid lähemalt näha vaid snorgeldades, kui sukeldumisretkelt tagasi tullakse. Vee all trollibussisuuruse kala nägemine on igatahes unustamatu kogemus. Paadisõidust veel niipalju, et nõrganärvilistele ja kergesti merehaigeks jääjatele ei pruugi sealsed sukeldumised, õigemini sukelduma minekud, eriti meeldida. Kõvapõhjaliste kummipaatidega minnakse merele otse rannast, aga avaveeni jõudmiseks tuleb kõigepealt läbida murdlaine vöönd, mis võib paadi nina kergitada kuni 45 kraadi. Ka on avaookeani laine midagi hoopis muud kui lainetus väiksemates lahtedes ja meredes. Ekstreemne on ka randumine – kapten otsib välja sobiva laine ja kihutab siis selle harjal täie kiirusega kaldasse, et pärast lihasjõul aluse sikutamist võimalikult vähe oleks. Vahel aga juhtub, et ajastus ei ole perfektne …

Punane meri, Egiptus

Vahel ka Eesti sukeldujate taga-aiaks kutsutav Sharm el-Sheikh või Hurghada on kohad, kus on vee all käinud valdav enamik Maarjamaa sukeldujatest. Mitmedki on litsentsi saamiseks sukeldumiskursuste teise poole ehk avavee tunnid teinud justnimelt sealsetes soolastes vetes, mina kaasa arvatud. Esimeseks sukeldumiskogemuseks on see igati sobiv paik. Vesi on garanteeritult soe, nähtavus hea ning värvikirevaid vee-elanikke ei pea taga otsima. Lõvi-, krokodill- ja papagoikalad (suupärased tõlked, mitte teaduslikud nimed) on esimesed, keda verivärsked sukeldujad seal oma teel kohtavad, loomulikult ka kõikvõimalikud väikesed rifikalad, keda siinkohal pole mõtet üles lugema hakata. Kui võrrelda maailmamerd raamatukoguga, siis Punane meri oleks selles nagu aabits, millest õpitakse selgeks tähed ja loetakse esimesed lood. Loomulikult on Punasel merel ka kogenud sukeldujale midagi pakkuda. Vrakisukeldumised või sukeldumissafarid lõuna pool on need, mis paljudel südame kiiremini põksuma panevad. Üle ega ümber ei saa ka vrakkide vrakist ehk Jacques-Yves Cousteau avastatud SS Thistlegormist, mis Ras Muhammadi rahvuspargi kõrval sukeldujatele sobivas sügavuses lebab.

Sipadani saar, Malaisia

Kunagise veealuse vulkaanina 600 meetri sügavusest kerkinud saare ümbrus on praegu enam kui 3000 kalaliigi ja sadat liiki korallide asupaik. Varasematel aegadel, kui sukeldumine veel nii populaarne ei olnud, asusid sukeldumiskeskused otse selle imepärase saare rannas. Tänaseks on Malaisia valitsus saare ökosüsteemi kaitseks appi võtnud karmid meetmed. Saarel tohib viibida ainult päevasel ajal ja sedagi vaid kella kolmeni.

Ühe päeva jooksul lubatakse saare ümbrusse sukelduma maksimaalselt 120 sukeldujat, mis tähendab, et sealse veealuse maailma imetlemiseks tuleb aeg varakult broneerida. Sobivaimad sukeldumiskeskused asuvad paarikümneminutise paadisõidu kaugusel oleval Mabuli saarel. Majutuse võib valida askeetliku, keskmise või luksuliku, lisaks veel endisest naftaplatvormist ümberehitatud ekstreemsevõitu ööbimiskoht.

Parim Sipadaniga seonduv mälestus on minu jaoks pooletunnine, täiesti ohutu peitusemäng riffhaidega (Triaenodon obesus) umbes kümne meetri sügavusel. Väga võimsa elamuse pakkus ka nn kilpkonnade hauakamber. See on kahest veealusest koopast moodustunud unikaalne süsteem, kuhu kilpkonnad aeg-ajalt lõksu jäävad, ja nii on aegade jooksul sinna kogunenud paarikümne kilpkonna skeletid. Kuna tegemist on kõrgendatud riskiohuga sukeldumisega, siis lubatakse sinna ainult väga kogenud sukeldujaid ja neidki vaid paarikaupa. Isegi kõik kohalikud instruktorid ei tohi sinna minna. Jacques-Yves Cousteau on seda saart nimetanud “puutumatuks kunstiteoseks”.

Dili, Ida-Timor

Klassikaliste esikümnekohtade külastamise järel või kõrval tasuks pöörata pilk ka tõeliselt eksootiliste kohtade poole. Kui paljud on mõelnud sukeldumisele näiteks Ida-Timoris? Mina käisin põhiliselt kaldasukeldumistel, kuigi paarikümneminutise paadisõidu kaugusel on ka põnev Atauro saar. Sinna saamine sõltub aga suuresti ilmaoludest.

Tavasukeldumised toimuvad otse kaldalt ja neid võib jagada laias laastus kaheks – kohad pealinnast Dilist ida pool ja lääne pool, kusjuures vaatamata vahemaade väiksusele on põhjaelustik nendes erinev. Ida-läänesuunalise kerge hoovuse ja Dilis asuva suure sadama tõttu on läänepoolne vee-elu veidi mitmekesisem. Ida poolt jäid meelde rikkalikumad korallikolooniad. Suurte mereelanike kohtamise tõenäosus on suhteliselt väike, aga meritigude- ja krevetihuvilistele jagub vaatamist küllaga.

Tulamben, Bali, Indoneesia

Kui otsida nii-öelda “kõik ühes” sukeldumiskohta, siis minu soovitus oleks Tulambeni kalurikülake Bali saare kirdeosas, Indoneesias. See on koht, kus ühe sukeldumise jooksul võib nnäha nii haisid kui vrakki, meritigusid ja muud makroelu, barrakuudasid, väikseid rifikalu, krevette ja krabisid. Aga ka näiteks pruntis huultega lobasuukala (Plectorhinchus lineatus). Allveetripi lõpetuseks saab jälgida veel liivaangerjate askeldamisi ja seda kõike kaldalt sukelduma minnes.

Võimalik on see “tänu” jaapanlastele, kes 1942. aastal lasid seal põhja USA armee transpordilaeva Liberty, mis nüüd lebab kaldast vaid mõnekümne meetri kaugusel. Kuna suurim sügavus vraki juures on 30 meetrit ja langus on küllaltki järsk, käivad vrakki uudistamas ka suuremad kalad. Väiksemad mereelukad omakorda leiavad mõnusaid varjumisvõimalusi vraki eri urgastes. Vraki ülemine osa on veepinnast umbes 5 meetrit allpool ja see annab võimaluse ühest sukeldumisest maksimum võtta – tõusul ei pea ohutuspeatust tegema lihtsalt mingi köiejupi juures, vaid saab viimase minutini midagi põnevat uurida.

Loomulikult ei pea kõike vraki juures pakutavat ühe korraga ette võtma. Mõistlik on teha eri osade uurimiseks 3–5 sukeldumist. Omaette vaatepilti pakuvad Tulambenis sukeldumiskeskuse piitspeened töötajannad, kes üksinda sinu ja su sõbra varustuse (jah, kaks vestikomplekti koos balloonide ja regudega) elegantselt pea peale vinnavad ja siis paarsada meetrit mööda kaldaklibu õigesse kohta viivad.

Lembeh, Indoneesia

Mudrusukeldumise* paradiis. Kel juba üksjagu soojade vete sukeldumisi seljataga, hakkab sageli otsima midagi erilist. Üheks selliseks võimaluseks on Lembehi väin Sulawesi saare põhjaosas Indoneesias. Kuigi need sukeldumised seal on tehniliselt lihtsad, siis päris algajatele ma seda kohta ei soovita.

Härra J. Liivi seatud sõnad “igav liiv ja tühi väli“ on kõige täpsemad seda kummalist paika iseloomustama. Ainsaks erisuseks on see, et liiv on seal must, mitte kollakas nagu meil. Aga igav on ta justnimelt vähe kogenud silmale ja sukeldujahakatise pettumus võib olla suur, kuna ettekujutus troopilistest vetest on tavaliselt oluliselt värvilisem ja elurikkam.

Sukeldudes hea giidi saatel ning varudes aega ja kannatust, hakkab silm pikapeale sel ühtlasel tumedal vaibal eraldama kümneid ja kümneid põnevaid tegelasi. Eriti huvitavaks läheb öösel, mil liiva seest tulevad välja paljud valguspelglikud mereloomad. Erinevad miniseepiad ja kaheksajalad, krabid ja krevetid, mööda põhja “kõndivad“‘ ja konnkalad – kõik see võtab silme eest lõpuks päris kirjuks ja suhtumine igavasse liiva muutub kardinaalselt. Minu jaoks oli kõige krooniks kohtumine hulkharjasuss Eunice aphroditois’iga (ingliskeelse nimega Bobbit worm), kes võib põhjaliiva sees kasvada kuni kolme meetri pikkuseks. Lisaks tema erakordsele välimusele ja jahipidamisviisile on väga erakordne ka selle loomakese nime saamislugu. Seda soovitan kindlasti veebist uurida.
* tillukeste vee-elukate otsimisele suunatud tegevus

Malapascua, Filipiinid

Kui Filipiinide 7107 saarest saaks valida vaid ühe, mida külastada, siis minu jaoks oleks see Malapascua. Loomulikult on selles saarestikuriigis vähemalt kümme muudki mõnusat sukeldumiskohta, aga Malapascua on saar, mille lähistel saab kõige suurema tõenäosusega näha minu meelest kõige paremini “disainitud” kala – rebashaid.

Selle kala silm on hai kohta erakordselt suur ja tema saba ülemine osa on peaaegu sama pikk kui ta kogu ülejäänud keha. Rebashai liikumine on äärmiselt elegantne. Vabas vees pole teda sugugi lihtne kohata. Selleks tuleb tõusta hommikul kella viiest, et pärast pooletunnist paadisõitu enne päikesetõusu vees olla. Ja kui siis õnneks läheb, saad mõnekümneks sekundiks või heal juhul paariks minutiks võimaluse nautida absoluutset ilu.

Viiest varahommikusest sukeldumisest käisin mina kolm korda lihtsalt “mulli laskmas” ja vaid kahel korral õnnestus seda häbelikku iludust näha. Kohtumise tõenäosusprotsent on seega 40. Teise eredama sähvatusena Malapascual võiks mainida samuti väga pelglikke vee-elanikke – mandariinkalu (Synchiropus splendidus), keda mul õnnestus märksa paremini pildile saada. Nendega on sellevõrra lihtsam, et nad on ühe konkreetse korallikoloonia juures peaaegu igal õhtul oma etendust andmas. Kui päike on loojunud, tulevad kõigepealt välja isased ja asuvad üksteise ümber tiirutades omavahel mõõtu võtma. Kui kõvem poiss on selgunud, tuleb välja emaskala ja üksteise vastu naaldunult liiguvad nad mõneks sekundiks koralli kohale, et siis kohe jälle kaitsvate korallide vahele tagasi pöörduda.

Äntu järved, Eesti

Kindlasti ei saa ma oma listist välja jätta ühte Eesti parimat sukeldumispaika Äntut. Sealsed kolm järve on nagu auto varuratas. Kui teistes Eesti järvedes võib nähtavus olla nullilähedane ja meri on ennast tuultega segi pööranud, siis Äntus on aasta ringi vähemalt mingigi nähtavus.

Sinijärves on vesi alati kõige selgem, aga see-eest on seal ka kõige külmem. Rohejärv on kõige eluvaesem ja sinna saamiseks tuleb kõige rohkem vaeva näha. Valgejärv on vahest kõige rikkalikuma elustikuga, aga ka kõige vahelduvama nähtavusega.

Nähtud järveelanike nimekiri kõigi kolme peale kokku tuleks üpris pikk. Põnevamatest võiks siinkohal ära mainida umbes kolmekümne viie sentimeetri pikkuse jõhvussi, vilka luukaritsa ja tikupeasuuruse vesilesta, vähid, järvekarbid, särjed, ahvenad ja haugid pealekauba.

Seoses viimasega oleks mul ka eripalve nii allvee- kui pealveekalameestele: palun jätke Äntu selge veega järvede kalad sukeldujatele uudistamiseks. Eestis on sadu teisi järvi, kus kehva nähtavuse tõttu sukelduda ei saa, aga kalade hulk kordi suurem. See viimane hauginolk, kelle te Äntust välja püüate, võiks hoopis kümnetele sukeldujatele silmarõõmu pakkuda. Teiste hulgas ka lastele, kes veealuse maailma abil õpiks tähelepanelikumalt suhtuma kogu keskkonda.

– – –

Kaido Haageni lugu koos piltidega on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 2/2014.