Uudised ja reisilood

Katrin Toomel mäletab aukartusega segatud vaimustust, mida tundis aastaid tagasi Suure kanjoni fotosid nähes. Aprilli algul sai teoks tema ammune plaan kanjon oma silmaga ära näha – ja ta ei pidanud pettuma.

Suur kanjon on tõepoolest haaramatult suur, majesteetlik ja mitmenäoline. Grand Canyon National Park on üks populaarsemaid sihtkohti Ameerikas ja rahvahulkade vältimiseks on sobivaim külastusaeg kevadel või sügisel. Nagu suurem osa turiste, külastasime kanjoni lõunakallast.

Meie reis sai alguse New Mexico osariigist, mis on nagu Arizonagi tuntud oma huvitava maastiku poolest. Autoakna taga punakate kaljudega vahelduvad liivalagendikud tekitasid tunde, nagu oleksime sattunud vanasse vesternisse.

Sekka sildid, mis kutsuvad turiste indiaanlaste toodangut müüvatesse kauplustesse. Liiklus oli hõre ja maantee heas korras, ainult paar korda sundis tee kohal tuiskav punane liiv kiirust vähendama.

Ühes teel olnud bensiinijaamas selgus rõõmsa üllatusena, et meil on aega rohkem kui arvasime – kuna New Mexicos on kasutusel suveaeg, Arizonas aga mitte, siis näitas kell Arizonas tunni võrra vähem kui New Mexicos. Talvel on mõlemad osariigid samas ajavööndis.

Mälu veab alt

Viis tundi sõitu ja jõudsimegi Flagstaffi, kus oli kavas teha kohvipaus ja veidi ringi jalutada. Flagstaff on kanjonist vähem kui kahe tunni kaugusel asuv linnake, mis on tuntud elavate baaride ja restoranide poolest, aga päevasel ajal jättis ta küll üsna rahuliku ja vaikse mulje.

Olime teinud ringi peale linnakese ajaloolisele keskusele ja uurisime kohvikus kohvi rüübates teel tehtud fotosid, kui digifotokas ootamatult teatas “memory card error” ja keeldus rohkem pilte tegemast, mistõttu tuli ette võtta külastus kohalikku kaubanduskeskusse.

Kaubanduskeskus ehk siis Flagstaff Mall osutus ootamatult suureks ja sobiva mälukaardi leidmisega ei tekkinud mingit probleemi. Nii et kui teel rahvusparki selgub, et midagi vajalikku on ununenud, siis leiab selle kindlasti Flagstaffist. Tegelikult on ka pargis asuvates poekestes müügil kõik hädavajalik alustades filmist fotoaparaadi jaoks ja lõpetades peavalutablettide ja hambaharjaga.

Otsustasime Flagstaffist Suure kanjoni rahvusparki sõita mööda idapoolset, veidi pikemat teed, millest teine pool jookseb piki kanjoni äärt. Maanteelt juhatavad sildid vaateplatvormidele, ja sealt avaneski meile esimene vaade kanjonile –  küll tagasihoidlikum kui hilisemad vaated pargist, aga siiski muljetavaldav.

Nii kaugele kui silm seletas, laius päikesepaistes säravate kaljude keskel põhjatu kuristik, millesse vaadates hakkas pea ringi käima.

Autopilet 20 dollarit

Paari tunni pärast jõudsimegi rahvuspargi väravani, kus maksime sissepääsu eest 20 dollarit. Pilet kehtib nädala ja selle hind ei sõltu autos viibijate arvust. Vastu saime rahvuspargi üksikasjaliku kaardi koos informatsiooniga parkimisvõimaluste, bussimarsruutide ja õhtuste ürituste kohta.

Peab märkima, et parki on rajatud korralik infrastruktuur. Näiteks võib auto südamerahuga hotelli ette parklasse jätta ja kasutada pargis ringi sõitvate tasuta busside teenust.

Samuti leidub seal mitu restorani, bensiinijaam ja on võimalik osa võtta mitmesugustest üritustest, nagu näiteks matkad metsavahi juhatusel.

Neli aastaaega samaaegselt

Olime küll kuulnud hoiatust, et ilm võib olla väga muutlik, aga ei osanud seda küllalt tõsiselt võtta. Võite ette kujutada meie üllatust, kui pärast suviselt päikeselisest Arizonast läbisõitu võtsid meid rahvuspargis vastu külm tuul ja lumesadu, talveriideid meil aga kaasas polnud.

Järgmisel päeval aga oli päikese käes paras olla lühikeste varrukatega t-särgis. Seega jõudsime paari päeva jooksul Kanjonis ära näha neli erinevat aastaaega.

Kui läbi lumesaju check-ini jõudsime, mõjus lausa koomilisena hotellitöötaja paljusõnaline vabandus, et meie toa läheduses asuv jäämasin on just rikki läinud. Igal juhul jätkus meil pargitöötajatele ainult kiidusõnu – kõik, kellega kokku puutusime, olid alati heatujulised ja abivalmid.

Kuigi aprilli algus on suhteliselt rahulik aeg, selgus kuu aega varem majutust broneerides, et vabu kohti oli ainult suurimas, Yavapai Lodge’is, teised majutuskohad olid juba mitmeks kuuks ette broneeritud.

Yavapai Lodge koosneb männimetsa alla laiali paigutatud majakestest ja tuba oli puhas ja korralik. Kuna kaheses toas on kaks queen-size voodit, siis mahub sinna magama ka neljaliikmeline perekond.

Ainus asi, millest puudust tundsime, oli taskulamp, kui õhtul läbi kottpimeda metsa mõnesaja meetri kaugusele restorani jalutasime.

Matk oru põhja ainult üliinimestele!

Teise päeva varahommikul võttis kogenud mägimatkajast abikaasa ette seitsmetunnise retke kanjoni põhja Colorado jõeni ja tagasi.

Meie lapsega piirdusime tagasihoidlikuma ronimisega poolele teele alla ja tagasi ning veetsime ülejäänud osa ajast mööda kanjoni äärt matkates.

Rahvuspark pakub tegevust igale maitsele ja raskusastmele. Kellel liikumisega raskusi, võib ka lihtsalt bussiga ühelt vaateplatvormilt teisele sõita. Ka matkajatele on erinevaid võimalusi – osa piki kanjoniserva kulgevast rajast on asfalteeritud, nii et see marsruut sobib kas või lapsevankriga matkajatele.

Kanjoni põhja viivad rajad aga on üsna järsud ja sinna laskujatel soovitatakse igal juhul piisav veevaru kaasa võtta ning oma võimeid mitte üle hinnata, sest eriti just suvel võib temperatuur orus väga kõrgele tõusta. Soovi korral võib mööda kitsast mägirada alla ja üles loksuda hoopis muula seljas või imetleda kanjonit helikopterist.

Suur kanjon ja tema tuhat nägu

Hämmastas see, kui palju erinevaid nägusid on kanjonil sõltuvalt vaatepunktist, kellaajast ja ilmast. Kindlasti tasub ära käia mitmel erineval vaateplatvormil, sest igaühelt neist avaneb uus ja huvitav vaade. Pikalt kaljusid silmitsedes ärkavad nood justkui ellu. Mõni neist meenutab hiidsisalikku, teine aga hoopis vaala.

Varahommikune kanjon on tumeroheline, päeval helgivad kaljud kuldkollaselt, aga minu arvates on kõige ilusamad õhtused lillad toonid.

Just enne õhtusööki on õige aeg jalutada kanjoni äärde päikeseloojangut imetlema. See looduse meistriteos lausa kutsub end pildistama. Digifotokaga pole ka põhjust end tagasi hoida ning enne kui arugi saad, on juba sada klõpsu tehtud. Soovid tervet pere pildile? Aga palun, lahked möödujad on alati nõus aitama.

On see nüüd värskest õhust või imelistest vaatepiltidest, aga mossis nägu rahvuspargis ei kohta. Endalgi tekkis tunne, et talvega tühjaks jooksnud patareid said pärast retke Suure kanjoni rahvuspargis jälle korralikult täis laetud.

Kõrvalepõige Kivistunud Metsa

Paar päeva hiljem New Mexicosse tagasi sõites otsustasime läbi põigata veel ühest rahvuspargist, mille nime Petrified Forest and Painted Desert National Park võiks ehk tõlkida “Kivistunud mets ja maalitud kõrb”. See park on küll väiksem ja mitte nii tuntud kui kanjoni-äärne, aga siiski huvitavalt omanäoline.

Park avaldab muljet hämmastava, lausa ebamaise maastikuga. Kohati tekib tunne, et kohe-kohe astub kalju tagant välja suur dinosaurus. Parki peetaksegi hilis-triiase aja heaks näiteks ja veel tänapäevalgi leitakse seal dinosauruste kivistunud jäänuseid.

Nimest hoolimata pole pargi esimeses osas tegemist sugugi mitte metsaga, pigem meenutab maastik künklikku kõrbe. Siin-seal aga lebavad maas mitmevärvilised puutüved ja -tükid, mille puutüvest läbi uhutud ränidioksiid miljoneid aastaid tagasi kiviks on muutnud.

Rahvuspargis asuvas muuseumis on huvitav väljapanek: kahetsuskirjad inimestelt, kes on aastakümneid tagasi rahvuspargi alalt kivitükikese varastanud ja siis selle hiljem tagastanud. Soovi korral võib kivistunud puutüki kaasa osta suveniiripoest.

Pargist läbi sõites on mitmes kohas põhjust peatuda. Ühes kohas imetlesime püramiidikujulisi kaljusid, mis olid triibulised nagu kihiline tarretis. Teisal uurisime rohkem kui tuhande aasta vanuseid kaljujooniseid.

Pargi teine pool aga meenutas kuumaastikku. Raske uskuda, et need veidrad künkad pole mitte inimtegevuse tulemus, vaid looduse kätetöö. Igal juhul on Ameerikas vaatamist küllaga. Ka New Mexico on fantastiline koht, aga see väärib juba eraldi kirjatükki.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris juuni-juuli 2005.
Tekst Katrin Toomel, pildid perearhiivist