Aga ju vist on teisedki rannakalurid samavõrd tagasihoidlikud kui Jüri ja Aare.Liibanonis saab talvisel ajal ühendada suusapuhkuse ja rannamõnud. Ingrid Käo Estraveli äriklientuuri osakonnast nautis mõlemat. Seda küll napilt enne Beiruti lennujaama pommitamist ja järjekordselt alanud sõda.
Suusareis Liibanoni saab ette võetud märtsi lõpus ning kohvrisse on pakitud kõik eluks vajalik nii suveks kui ka talveks. Asub Liibanon ju sooja Vahemere ääres, ranniku ja kõrbe vahele jääb aga rohkem kui 2000 meetri kõrgune mäeahelik, kus suusahooaeg kestab detsembrist aprilli keskpaigani.
Beirutist ootasime 20aastase kodusõja varemeid, aga juba lennujaam oli üles ehitatud pärast eelmisi pommitamisi ja ääretult korralik. Märtsis veel oli.
Kuna enamik reisi ajast on planeeritud suusatamiseks, ööbime Liibanoni tuntumas suusakeskuses Farayas. Pindalalt on Liibanon neli korda väiksem kui Eesti, seega vahemaad on lühikesed. Nende läbimine võtab aga tunduvalt rohkem aega – teed keerlevad pidevalt ümber mägede. Pealegi võib juhtuda, et keset mäge tuleb bussiratastele panna ümber ketid, sest ootamatult on saabunud talvine jää.
Suusakeskus oma erinevas raskusastmes nõlvadega annab silmad ette nii Austriale kui ka Prantsusmaale. See on koht neile, kes armastavad vähest seltskonda, tühjemaid nõlvasid ning avastamata radasid. Ei leia ju tänapäeval ülerahvastatud suusakeskustest naljalt elamust, et saad laskuda üksipäini ja kohas, kus pole mitte ühtegi jälge.
After-ski kohad on siiski Farayas täiesti olemas, tantsimine käib meile tavapäratult oma tooli taga laua ääres või koguni selle peal.
Naisterahva jaoks on Liibanonis häiriv meeste pealetükkiv tähelepanu. Pidevalt jälgib sind keegi või käib lausa järel. Juhtub ka, et lihtsalt sõidetakse sul autoga sabas ja vaadeldakse igat su sammu. Siiski harjub ka sellega kiiresti – kui oled ise konkreetne ja tagasihoidlik, jätavad kohalikud mehedki sulle hingamiseks ruumi, ning kuna meie seltskond oli pidevalt koos, siis mingeid ebamugavusi ei tekkinud.
Suusakeskuse nõlvad on avatud vaid kella kolmeni päeval, seega jääb piisavalt aega ka vaatamisväärsustega tutvumiseks. Üheks selliseks kohaks on kindlasti Baalbek (ajalooline Heliopolis), kus juba foiniiklaste ajal vere- ja lõbujanulisi jumalaid kummardati.
Turiste meelitavad ehitised pärinevad 1. sajandist, Rooma ajast. Väidetavalt maailma kõige kaunim Rooma-aegne Bacchuse tempel on väga hästi säilinud. Vana-Rooma kõige suuremast, Jupiteri templist on püsti vaid kuus sammast, aga needki suudavad oma ligi 23meetrise kõrgusega lummata.
Maailma üheks vanimaks sadamalinnaks peetud Bybloses käime poole päevaga. Sealsest sadamast veeti välja enamik Liibanonis kasvanud seedritest. Kogu reisi vältel näitab meie giid kõigest ühte kohta, mis paistab natukenegi metsa moodi olevat. Ka liibanonlased tunduvad ise olema õnnetud, et kõik metsad kadunud ja puit välja viidud.
Ühe päeva veetsime ka Süürias, kus valisime Damascuse võludest ekskursiooni vanalinna labürintides. Naljalt sealt ise välja ei tuleks ja giidi sõnul kasutatigi seda vanasti võõraste äratundmiseks – kohalikud ei vaadanud kunagi otsivalt ringi. Niipea, kui keegi oli aga mööda kitsaid, pikki ja looklevaid tänavaid ekslevalt ringi vaatamas, oli selge, et tegemist võõraga.
Reisi viimased kaks päeva viibime Beirutis, mis on ümbruskonnast hoopis euroopalikum ja kõikjal käib palavikuline ehitamine. Hotelli aknast avanes vaade majale, mille üks sein parasjagu ühes tükis maha tõmmati, et siis taastada see täpselt sellisena, nagu ta enne pommitamist oli olnud.
Uute pilvelõhkujate karkassid, segamini tühjade kruntide ja kuuliauguliste tondilossidega, ongi see kompott, mis linna huvitavaks teeb. Kuidas Beirut nüüd järjekordsesse sõtta sattununa välja näeb, paistab ehk mõne aasta pärast. Märtsiks oli omal ajal maatasa tehtud kesklinnast osa juba täpselt endisena taastatud.
Piirkonnas oli kõik nii puhas, et tundub lausa ebareaalne. Enamik äripindu täidetud trendikate poodidega, kallid tänavakohvikud ja restoranid on nagu mujal Euroopa suurlinnadeski. Siiski on harjumatu tänavate inimtühjus päevasel ajal.
Ainukesed, keda laiadel kesklinnatänavatel kohtad, on sõdurid katustel ja tänava otsades. Harjumist vajab ka pidev käekottide kontroll, kuigi iseenesest on sõdurid väga naerusuised ja sõbralikud.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirjas ESTraveller numbris august-september 2006.
Tekst ja pildid INGRID KÄO