Uudised ja reisilood

Geograaf Ülo Suursaar külastas Šveitsi esimest korda mõne aasta eest, ja mõnevõrra ebaharilikul moel. Nimelt sisenes ta riiki 3000 meetri kõrgusel mägedes ning ka lahkus samamoodi. Möödunud suvel võttis ta ette Šveitsiga veidi põhjalikumalt tutvuda. Nüüd ei kirjuta ta meile juustust ja šokolaadist, käekelladest ja taskunugadest, vaid tutvustab selle sümpaatse Alpi riigi matkamisvõimalusi.

Meie üheksaliikmelise matkagrupi peasihiks oli UNESCO looduspärandi nimistusse kuuluv Berni Alpide mägipiirkond Berner Oberland, kus asub üheksa neljatuhandelist mäetippu. Kõrguselt jäävad need küll alla nii Euroopa katusele Mont Blanc’ile (4807 m) kui Penniini Alpide Monte Rosa massiivile (4634 m), kuid suure jäätumuse ja raske ligipääsetavuse tõttu on see Alpide kõige “metsikum” kant.

Lisaks kaheksapäevasele matkale liustikel tõusime piirkonna kõrgeimale, Finsteraarhorni mäele (4274 m) ning Mönchile. Pärast aga sõitsid kaks grupiliiget Matterhornile ja ülejäänud Mont Blanc’ile.

Jungfraujoch – Top of Europe

Šveitsi ühe suurejoonelisema mäegrupina kõrgub Interlakeni kuurortlinna kohal niinimetatud Berni kolmik – Eiger (3970 m), Mönch (4099 m) ja Jungfrau (4158 m). Kõrguste vahe mäe jalamilt, näiteks 1000 meetri kõrgusel asuvast Lauterbrunneni oru lõpust on nelja horisontaalse kilomeetri kohta kolm kilomeetrit vertikaalis!

Ronimine mööda Mönchi tipu (4099 m) kitsast lumeharja nõuab head tasakaalutunnetust.

Mäemüür tundub põhja poolt vaadeldes petlikult lähedal, kuid seda ligipääsmatumad on selle püstloodsed kalju- ja jääseinad. Siin on ka kuulus Eigeri põhjasein, mida mööda 1938. aastal ronisid esimest korda tippu neli saksa ja austria mägironijat, kelle hulgas oli ka Heinrich Harrer – seesama bravuurikas vend, kes aasta hiljem Himaalajasse Nanga Parbatile suundus ning seejärel seitse aastat Tiibetis dalai-laama seltsis pidi veetma.

Ahelik madaldub sujuvalt lõuna suunas ning esimesed retked ja alpinistlikud tõusud piirkonnas sooritatigi 19. sajandil Rhône’i oru poolt, mis aga tähendas mitmepäevast teekonda mööda liustikke üles, et jõuda põhja poolt kättesaamatule ahelikuharjale.

Mingi veidra tuju ajel hakati juba 1894. aastal plaanima kas lifti, pneumaatilist torutransporti või raudteetunnelit, mis viiks soovijad kerge vaevaga üles Jungfrau harjale. Pärast õige mitme kava läbipõrumist hakati 1896. aastal insener Adolf Guyer-Zelleri kavade järgi rajama hammaslatiga varustatud raudteed 2061 m kõrguselt Kleine Scheideggist läbi Eigeri mäemassiivi Mönchi ja Jungfrau tippude vahelisele 3454 m kõrgusele kurule.

Mägikarjamaad tõusul Schilthornile – Milka lehmad annavad meile piima ja šokolaadi…

Ehitus vältas 16 aastat ning kuigi edasised plaanid pikendada raudteed Jungfrau tipuni välja ei täitunud, võib Jungfraujoch alates 1912. aastast reklaamida end Euroopa kõrgeima raudteejaamana. Selles erakordses kohas võib ka igasuguse matkakogemuse ja -varustuseta inimene kogeda vaateid ning emotsioone, mis muidu vaid alpinistile kättesaadavad.

Šveitsi traditsiooniline puitarhitektuur Täschis.

Rong ei liigu tunnelis kuigi kiiresti. Üheksa kilomeetri läbimiseks kulub umbes tund. Selle aja jooksul kogub ta 1,5 kilomeetri võrra kõrgust, sõidu ajal esitatakse teleriekraanidelt programmi, mis tutvustab raudtee loomise lugu ning Šveitsi mägede ilu.

Sfinxi observatooriumi vaateplatvorm, siia 3572 meetri kõrgusele pääseb ka lihtsurelik. Trossid platvormi kohal moodustavad külastajaid välgulöögi eest kaitsva Faraday puuri.

Tehakse kaks lühikest peatust, kus reisijad paksude klaasidega tunneliakende juurde tõttavad. Eigerwandi peatus asub otse Eigeri seina keskel, seal kust alpinistid mõnikord üles ronivad – siin meenub Clint Eastwoodi film “Eiger Sanction”. Eismeeri peatuses aga avanevad mäe teisel tahul vaated Fieschergeltscheri jääväljadele.

Vaateplatvormilt avaneb vaade 24 km pikkusele Aletschgletscher’ile.

Kohanimed ajavad keele sõlme

Küllap on saksa keelt mittevaldavad lugejad juba jõudnud nõutult põrnitseda veidraid kohanimesid. Üks meie grupiliige ei osanud veel tükk aega peale Finsteraarhorni tipus käimist selle mäe nime välja öelda. Tegelikult on asi imelihtne, vaja vaid nime moodustavate osade mõttest aru saada.

Finster-aar-horn tõlkub kui “Aare tume sarv”. Berni Alpide põhjanõlvade lumest alguse saav Aare on Šveitsi üks suuremaid jõgesid, mille veed Reiniga ühinedes Põhjamerre voolavad, samal ajal kui sama mäeaheliku lõunanõlvade veed suubuvad Rhône’i jõe kaudu Vahemerre.

Teised toredad nimed, mille kallal päevast päeva keelt murdsime, olid Mönchsjochhütte ‘munga kuru hütt’, Jungfraufirn ‘noore daami firn’, Grünhornlücke ‘rohelise sarve kuru’, Ewigschneefäld ‘igavese lume väli’ ning Grosser Aletschgletscher ‘Suur Aletschi liustik’.

Konkordiaplatzi jääväljad on tegelikult väga siledad, pildile jäid lihtsalt libedaveerulised liustikuojad.

Tahtsime oma matkaringi Aletschi liustikul alustada just Jungfraujochilt. Seega võisime kõrget piletihinda ainult kiruda kui paratamatust – odavaim, vaid varahommikusi ronge kasutav edasi-tagasi sooduspilet maksab Kleine Scheideggist 800 krooni ning Grindelwaldist 1350 krooni. Kuid see rongisõit oli oma hinda väärt!

Pealegi, kord juba Jungfraujochil, olid tasuta ka paljud sealsed atraktsioonid nagu väike tehnikamuuseum, jääpalee, kiirlift 3572 m kõrgusel asuva Sfinxi observatooriumi vaateplatvormile, WCd ning juulikuu lumi! Mäesiseses tunnelirägastikus leidub poode, restorane, hotell.

Väljas firniplatool pakutakse tegevusi nii vanale kui noorele – kuni eskimokoerarakendi- või lennukisõiduni välja. Seda paika külastab aastas pool miljonit turisti ja vähemalt meile tundus, et ebaproportsionaalselt palju oli neist jaapanlasi. Küsisime, et kas nad ka Baruto-nimelist meest teavad. “Yees-yees-yees!” elavnesid nad selle peale.

Aklimatiseerumine on vajalik

Traktoritega tasandatud kahekilomeetrine teelõik Mönchsjochile – päeval kipub rada olema rahvarohke.

Arvatavasti kannatab iga äsja lauskmaalt saabunud terve inimene ära mõnetunnise viibimise sellisel kõrgusel, mis muide Alpides mõjub hulga rängemalt kui kolm-pool kilomeetrit kusagil kontinentaalses Sise-Aasias. Ilma eelneva kohanemiseta oleks aga ööbimine seal üsna katsumusterohke.

Mingigi aklimatisatsiooni olemasolul soovitaks veidi seikluslikumale tavaturistile ööbida hoopis jaamakompleksi tingel-tangelist kaks kilomeetrit eemal asuvas Mönchi kuru hütis. Peale broneerimiskõne ei vaja ööbimine 3650 meetri kõrgusel mägimajakeses mingit erilist ettevalmistust, kuid annab võimaluse näha kirjut alpinistide seltskonda, kes õhtul söögiruumis õlut libistavad ja oma järgmisi vallutusplaane hauvad ning varahommikul raskete saabaste trampimismüdina saatel end Eigeri või Mönchi tippu sätivad.

onkordiahütte juurde viib liustikupinnalt 100 meetri kõrgune metallredel, mida aastaaastalt liustikupinna alanemise tõttu altotsast juurde peab ehitama.

Meie olime organismi kõrgusega harjutamise tarvis eelnevatel päevadel tõusnud kõigepealt Stechelbergist 2970 m kõrgusele Schilthornile, mis on tuntud kui 1969. aasta James Bondi filmi Piz Gloria. Päev hiljem vinnasime kaunis mägikuurordis Grindelwaldis seljakotid selga ja paralleelselt mägiraudteega tõusime Kleine Scheideggi – osalt organismi käimatõmbamiseks, osalt Jungfraujochi rongipiletihinna alandamiseks.

Paar sajandit varem vaimustusid neist samadest matkaradadest Goethe ja Byron, Mendelssohn ja Wagner ning valasid siinsete mäetippude, jugade, männimetsade ning kaljukoobaste ülevuse oma kunstiteostesse.

Soodne ilm hellitas meid ja vaated Sfinxi rõdult olid tõesti suurepärased. Otse me jalge ees laiusid Euroopa pikima mägiliustiku lätted. Paarikümne kilomeetri pikkune jääjõgi oli vaadeldav kuni viimase käänakuni Märjele lähistel.

Mööda traktorite poolt tasandatud lumist rada astusime Mönchi kurule. Mönchi hüti taga lõppes buldooserdatud liustikulõhedega ja kõigiti kontrollitud rada. Siit edasi ollakse omal riisikol. Panime end köide ning suvine matk keset talvemuinaasjuttu võis alata.

Berni mäegrupp on Alpide suurim jäätumiskeskus, kus jääväljad katavad kokku 525 ruutkilomeetri suuruse pindala. Ligikaudu sama ulatuslikke jäävälju võib Mandri-Euroopas kohata vaid tunduvalt põhjapoolsemas Norras. Kuid majesteetlikult siuglevale 24 kilomeetri pikkusele Grosser Aletschgletcheri oruliustikule pole Euroopas vastast.

Võrdluseks võib tuua, et Kaukasuse pikim Bezengi liustik on 17kilomeetrine ning Elbruse jäämütsi pindala “kõigest” 122 km2. Matkamise keelde tõlgituna tähendas see, et paljude päevade vältel nägime enda ümber vaid jääd ja lund ning kui mööda pragulist liustikku tõustes mõnele ahelikuharjale jõudsime, siis teisel pool paistsid jälle vaid jää ja lumi ja külmad kaljud.

Lume ja jää riigis

Aletschgletscheri keskosas asub ootamatult avar ja suurejooneline Konkordiaplatzi-nimeline jääplatoo, mis mõnelegi meist meenutas Fedtšenko hiigelliustikku Pamiiris. Siin ühinevad 2750 meetri kõrgusel kolm suurt liustikuharu ning edasi voolab liustik ainsa pooleteist kilomeetri laiuse ja 700 meetri paksuse jääjõena.

Justnimelt voolab – vahetult Konkordiast allpool on jää liikumise kiirus 190 meetrit aastas. Püstitasime oma telgid liustiku pinnamoreenile, kuid otsustasime külastada ka liustiku kõrval kaljudele rajatud Konkordiahüttet. Selle juurde viib aga täiesti jabur, 100 meetri kõrgune metallredel.

Kui 1877. aastal praeguse hüti eelkäijat rajati, sai kaljudelt kerge vaevaga vaid paarkümmend meetrit madalamal asuva liustiku pinnale astuda. Sellest ajast on jääkihi paksus gletšeris kahanenud keskeltläbi pool meetrit ning viimasel ajal juba meeter aastas.

Otsekui kliima soojenemise näitliku tõestusena tuleb redelit pidevalt altotsast pikendada. Lühemaks jääb ka Aletschgletscheri keel. 24 km pikk oli liustik tegelikult 1973. aasta kataloogi andmetel ja praegu peaks liustiku pikkuseks olema vaid 23 kilomeetrit.

Raske seljakoti või tüseda tengelpungaga

Juba kogenud matkahuntidena olime sobivalt riides ja varustatud ning tegelikult ka igasuguse välise abi suhtes autonoomsed. 28kilostes seljakottides leidsid koha telgid, magamiskotid- ja matid, priimused, gaasiballoonid, kaheksa päeva söök ja kõik muu vajalik. Seega matkasime viisil, nagu omaaegse Nõukogude Liidu vähemasustatud kõnnumaadel harjunud olime.

Tuleb aga tunnistada, et sääraseid kõvakoore-matkajaid kohtab tänapäeval Alpides harva ning valdavalt on siis tegu idabloki inimestega. Lisaks erinevale matkatraditsioonile on teiseks peasüüdlaseks loomulikult väiksem maksejõud. Nimelt on täiesti võimalik Alpid risti-põiki läbi käia ka suhteliselt kerge seljakotiga ühest mägimajast teise liikudes.

Umbes 250-400 krooni eest päevas laheneb nii peavarju probleem ning kott muutub inimese peale umbes 5 kg kergemaks. Lumes või ebatasasel moreeniklibul telkimise asemel saate magada mägihüti lavatsitel koos paarikümne omasuguse vanderselliga nagu silgud reas.

Veel paarsada krooni ning te ei pea gaasipõletiga lumest vett sulatama ja seljakotis leiduvatest kuivainetest ning konservidest toitu valmistama. Kott veel 10 kg kergem.

Mägihütid mahutavad tüüpiliselt 40-120 matkajat ning nad asuvad üksteisest umbes poole päevatee kaugusel. See pool päevateed võib aga kehva ilma või enesetunde korral rängaks päevaseks katsumuseks kujuneda. Seetõttu peate kindlasti olema varustatud ilmastikukindlate riiete ja jalavarjudega ning marsruudist sõltuvalt ka teatud matkatehnilise miinimumiga.

Kui tuleb ületada liustikke, kus on alati vähem või rohkem, nähtavamaid või peidetumaid pragusid, siis peate valdama köies liikumise tehnikat. Arvatavasti läheb vaja ka jääkirkat, kasse, karabiine ja muid spetsiifilisi vidinaid.

Loomulikult pakutakse Alpides ohtralt ka giiditeenust, kus kogenud teejuht teile sobivas kohas temale sobiva hinna eest kõik ära korraldab. Näiteks, kui olete vähegi sportlik inimene, siis suure tõenäosusega suudate tema julgestamisel kas või Matterhorni tippu ronida – hind on selle paaripäevase programmi eest umbes 12 000 krooni.

Ent Eesti inimesed tavaliselt nii ei tee. Nad asuvad juba talvel matkaklubide või tuttavate kaudu maad kuulama, millised grupid ja kuhu suvel minemas on. Käivad Astangul, Türisalu pangal, Karula tuulikul või mõnel siseronimisseinal kalju- ja jääronimisega tutvumas. Uurivad internetis matkakirjeldusi ja slaidiseansse.
Just ongi paras aeg kirkat ihuma hakata!

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris detsember 2006 – jaanuar 2007.