Tasmaania – matkajate paradiis

09.07.2019
Airi Ilisson, Estraveli turundusdirektor

Austraalia suurima saare Tasmaania kohta ütlevad kohalikud ise, et seal ootab ees kogu Austraalia, ainult miniatuurses võtmes. Suure venna kõrval sageli tähelepanuta jääval Tasmaanial on matkajale pakkuda küllaga.

Pisike, ent ikkagi Austraalia

Tasmaania on üks kuuest Austraalia osariigist ehk tõesti kohe igas mõttes Austraalia. Seal kehtivad täpselt samad seadused mis suures Austraaliaski. Seega on liiklus vasakpoolne ning toitu saab osta Woolworthsist ja Colesist, matkaasju (kui kogu koli ei jõua lennukiga kohale toimetada) näiteks BigW-st või Kmartist. Samuti räägitakse seal omamoodi lühendatud sõnadega Austraalia inglise keelt, mis Briti inglise keele kooli läbinut ehk algul veidi kõrva pingutama sunnib.
Tasmaaniasse saab Austraalia mandriosast nii lennuki kui ka praamiga. Aja kokkuhoiu mõttes tasub eelistada lennukit, praamisõitu saab nautida kohapeal – Tasmaania läheduses asuvad mitmed põnevad pisisaared, millega on hea parvlaevaühendus.
Nii Tasmaanias kui ka Austraalias ringi rännates on auto rentimine kriitilise tähtsusega. Autorent Austraalias on tänu eri rendifirmade konkurentsile vägagi mõistliku hinnaga. Kuivõrd Austraalias on üpris sarnaselt Ameerikaga autoühiskond, on autoga igal pool lihtne ringi sõita. Vasakpoolse liiklusega on kerge harjuda, kuna ühesuunalisi kiirteid on palju. Autoga ringi rännates näeb palju rohkem ning sageli võivad kõige huvitavamaks leiuks tee ääres osutuda hoopis sellised kohapealsed turismiatraktsioonid, mille kohta Lonely Planet suurt midagi ei maini.
Arvestama peab, et Tasmaania asub parasvöötmes ehk et suvi on sarnane tüüpilise Eesti suvega ning mägedesse tasub ka suvisel ajal igaks juhuks müts ühes võtta.

Teel Wineglass Baysse ehk veiniklaasi lahte… Rendiauto on lihtne viis, kuidas kiiresti palju näha.

Metsik eraldi maailm

Tasmaaniasse võib lennata ka päevaks-paariks, siiski soovitan aega varuda vähemalt nädal. Eriliseks teeb Tasmaania loodusparkide rohkus: ligi pool saarest on kaetud loodusparkidega. Mugavad matkajalatsid võiksid kindlasti ühes olla, sest kuhu iganes ka ei läheks, vapustava looduse ja varieeruva maastikuga matkarajad ootavad ees igal sammul.
Kui Austraalias reisides on sama hästi kui võimatu leida randa või muud toredat vaatamisväärsust, kus poleks turiste, siis Tasmaanias seda muret ei ole. Leidub tühje metsikuid randu ja maailma suurimatel looduskaitsealadel võib heal juhul mitu tundi matkata, ilma et kedagi märkaks. Ka asustus on Tasmaanias hõre ning tuntav on saare oma identiteet, mis on tekkinud tänu tugevate tuulte kujundatud maastikule, eraldatuses olemisele ning ka merenduse ja vaalapüügiga seotud minevikule.

Vaated metsikutelt matkaradadelt on jalustrabavad.

Hobart – Tasmaania pealinn

Tasmaania reisi on mõistlik alustada ajaloolisest linnast Hobartist, mille vaatamisväärsuste hulka kuuluvad omapärane arhitektuur ja Salamanca turg, rikkalik botaanikaaed ja väga moodne uue kunsti muuseum. Pärast matka Wellingtoni mäe otsa on hea maitsta Tasmaania õlut Cascade’i pruulikojas. Sadamas tasub kindlasti päeval võtta kogu Austraaliale omane fish’n’chips’i amps ja õhtusööki nautida mõnes vaimustava menüüga restoranis, mida Tasmaanias jagub ohtralt.
Olles ööpäeva Hobartis mööda saatnud, on aeg asuda saart avastama. Autoreisi on saarel mõnus planeerida, sest kuhu iganes ka ei sõidaks, alati on võimalik teistsugust teed pidi tagasi tulla. Valime reisimarsruudiks teekonna idakallast pidi üles põhjakaldale, seejärel sõidame mägedesse ning lõpetuseks teeme treti saare lõunaossa.
Esiotsa viib tee läbipaistva vee ja valge liiva poolest tuntud Freycineti poolsaarel paiknevasse kaarjasse Wineglass Baysse. Et seda üht maailma kaunimat randa oma silmaga näha, tuleb läbida umbes tunnine jalgsiretk üle Hazardi mägede.
Sõiduteegi kulgeb mägedest üles-alla ja seda igal pool Tasmaanias ning vähese vasakpoolse liikluse kogemuse korral tasub kindlasti automaatkäigukastiga rendiautole mõelda. Mõistlik on vältida öösel sõitmist – ehast koiduni on kängurute ja nende väikeste sugulaste vallabide lemmikaeg.
Freycineti järel on üks võimalus edasi sõita ühte Austraalia ajaloolisemasse linna Launcestoni, mille vastu pole lähiajalugu just hell olnud. Kunagi oli Launcestonis suur sadam, kuid 20. sajandi alguses algas õitsengu allakäik. Sellest hoolimata on toonane aeg jätnud linnale nii arhitektuurseid kui ka tööstuslikke mälestisi. Alles praegu hakatakse nende varade tõelisest väärtusest aru saama.

Ei saa ümber Cradle’i mäest

Külastaja jaoks on Launceston põnev leid tänu Tamari jõele, mille ümbrus on üks Tasmaania viljakamaid veinitootmise piirkondi. Siit algavad ka nii Cradle’i mäe retk kui ka läänerannikule korraldatavad ekspeditsioonid. Veeda hommikupoolik, matkates linna külje all asuvas Cataracti mäekurus. Üle mäekuristiku kõige laiema osa viib köisraudtee ja sealsamas kaunis looduspargis saab end ka vette kasta.
Seejärel suund põhjarannikule! Devonporti linna lähedal Lillico rannas on ehitatud pingviinide vaatamise platvormid, mida haldavad vabatahtlikud. Kui veab, satute suve hakul just selleks ajaks, mil pingviinipojad on munadest koorunud ja nende vanemad naasevad päevaselt kalastusretkelt üle kivide hüpates poegade juurde.
Cradle’i mägi, Dove’i järv ja St Clairi järv on tähelepanuväärsed paigad kõigile neile, kes väärtustavad puhast loodust ja ilusat avarat taevasina. Piirkonna võlu ei osatud hinnata enne, kui Austraalia botaanik Gustav Weindorfer sama hästi kui komistas Cradle’i mäe otsa 1912. aastal.

Ring võrratu St Clairi järve ümber Cradle’i mäe juures on kohustuslik igale Tasmaania turistile.

Tõsised matkajad tulevad Cradle’i mäele, et siit oma põhjalikku nädalast matka alustada (Overland Track), kuid on ka päevase retke võimalusi. Vallabid, opossumid, vombatid, kvollid ja kukkurkuradid on vaid mõned liigid, keda siin jalutuskäikude ajal näha võib. Matkarajad, nagu igal pool Tasmaanias, on äärmiselt korras ning järve äärde ehitatud laudsillad ja loomulikud kivitrepid kõrgele mäkke turnimiseks vahelduvad kiiresti.

Kutsuvad veinimõisad ja Port Artur

Kindlasti pakuvad Tasmaanias erilist elamust jahedama kliima veinid. Tasub peatuda mõnes veinimõisas, suhelda pererahvaga ja lasta tutvustada endale veinisorte (mis kõik on maitsvad). Lahkute, kaasas vähemasti kaks pudelit uut lemmikveini.

La Villa veinimõis – lahkud nii unustamatu veinikogemuse kui ka mõne pudeli võrra rikkamana.

Kui mõnele lähisaarele põigata, siis Bruny on see! Tasmaania saartele tasub minna kindlasti rohkem kui üheks õhtuks, sest rahulik saareelu ja laisalt loksuv laine otse kämpingu juures rannas suisa tõmbavad endasse. Mõne kilomeetri pikkune rännak lähima mäe otsa pakub imetabaseid merevaateid, mitmesaja meetri kõrgusele saab ronida kõigest tunnikesega. Kindlustamata rajad on vägagi mitmekülgsed.

Bruny saarel kohtab päevase paadisõidu käigus kõiksugu Lõunaookeani loomi.

Tagasi “maismaal” ehk Tasmaanias, võib korraks veel läbi sõita Port Arturist, mis oli 19. sajandil peamine koht, kuhu Briti kriminaalid välja saadeti (sh ka näiteks särgi- või käterätikuvargusega vahele jäänud kõigest kaheksa-aastased lapsed). Kauni looduse keskel asuv Port Arturi linnak pulbitseb kunagistest lugudest. Kui neist pole küllalt, tasub lõpetuseks ette võtta kummitusretk saarele Isle of the Dead (surnute saar). Tagasiteel Port Arturist peatu Tasmaania kukkurkuradi loomaaias ning saa osa tutvustusest, kuidas see metsik, üksildane loom on nii kaua Tasmaanias ellu jäänud.

6 fakti Tasmaania kohta

  • Austraaliast lõunas asuv Tasmaania on Eestist pindalalt veidi suurem ja seal elab pool miljonit inimest.
  • Tasmaania on ainus piirkond Austraalias, kus on neli aastaaega, ja seal kasvab suurem osa Austraalia õuntest.
  • Tasmaania loodus on säilinud puutumatuna, maastik on mägine ja saarel asuvad maailma vanimad eukalüptimetsad.
  • Tasmaanias elab Austraalia ainus kiskja: kuulus ja isepäine kukkurkurat.
  • Eri uuringute andmetel on Tasmaanias maailma kõige puhtam õhk.
  • Saarel on üle 2000 kilomeetri kõndimisradu ja 18 rahvusparki.

Isepäised kukkurkuradid – sama isepäise Tasmaania sümbol.

Fotod: Andres Maimik

Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2019. aasta kevadsuvises numbris.

Kommentaarid: