Uudised ja reisilood

Tuneesia on ehe näide aastatuhandete jooksul segunenud vahemerelikust ning araabiapärasest mentaliteedist. Selles suhteliselt pisikeses Põhja-Aafrika riigis kohtate üllatavalt palju hästi säilinud vaatamisväärsusi – Rooma-aegsetest varemetest berberite koobaselamuteni välja.

Tuneesia sündmusterohke ajalugu on jätnud jälje nii kultuurile, keelele kui ka kommetele. Sealne rahvas kujutab endast segu legendaarse Kartaago järeltulijatest, berberitest, roomlastest, türklastest, juutidest, hispaanlastest, mauridest, andaluuslastest jne. Kõigi meelelaadist jäi tükike Tuneesiasse.

Ka loodus on mitmekesine. Riigi põhjaosa iseloomustavad männimetsaga kaetud mägine piirkond Krumiria, türkiissinine meri ning imekaunis korallirannik. Kaunite korallrahude tõttu peavad sukeldujad Põhja-Tuneesiat üheks oma meelispaigaks.

Salapärased koopad ning tavalised turud

Teekonda Monastirist Sfaxi nimetatakse “oliivirannikuks”, kuna seda katavad massiivsed oliivisalud. Lõuna-Tuneesia kuulsaimaks paigaks on aga Sahara kõrb, mida ilmestavad kaunid datlipalmidega ääristatud oaasid, soolajärved ning salapärased koopad ja kanjonid.

Kauplemine Tuneesia turgudel on eksootiline ja põnev elamus. Araabia turg souk paikneb tavaliselt linna keskuses ja töötab kindlatel nädalapäevadel. Sõltuvalt linna suurusest võib souk võtta enda alla mõne tänava või ka terve kvartali.

Populaarsemateks ostudeks on suurepärased käsitsi kootud vaibad (eriti ilusad on pehmed berberi vaibad), puuvillast või siidist rikkalikult kaunistatud rahvariided, vääriskivide ja korallidega hõbe- ning kuldehted.

Aga ka keraamika, vasknõud, oliivipuust nikerdised, nahkesemed jpm. Hinnatase on Tuneesias enam vähem võrreldav Eestiga, mõned esemed on odavamad, mõned kallimad.

Tuneeslane versus kaamel?

Kui te jälgite tuneeslast, märkate igast tema liigutustest õhkuvat stoilist rahu. Naeratus näol kulgeb tuneeslane läbi elu, kuhugi pole kiiret ja elustiili ilmestab fataalne suhtumine kõigisse ning kõigesse – tuleb see, mis tulema peab.

Ja nagu küllasaabunud turistile tihtipeale paistab – tuneeslane on sama rahulik, vastupidav ja kangekaelne nagu kaamel. Kaamel ongi Tuneesia rahvuslik uhkus ja sümbol ning väärib lugupidamist tänu oma sitkusele ja vastupidavusele.

Tuneesia elanikkond koosneb põhiliselt araablastest ja riigi lõunaaladel elavatest berberitest, vähesel määral on eurooplasi ning juute. Põhiliseks suhtluskeeleks on araabia keel. Teiseks riigikeeleks on prantsuse keel, kuna kuni 1956. aastani oli Tuneesia Prantsusmaa koloonia.

Tuneesia algasukad berberid on kaunite näojoonte, tõmmu naha ja tihtipeale siniste või roheliste silmadega rahvakild, kes on elanud Põhja-Aafrikas juba aastatuhandeid. Araablastega berberid läbi ei saa, paljud neist keelduvad demonstratiivselt araabia keelt rääkimast. Berberite oma keelt kõneldakse tänapäeval vaid üksikutes isoleeritud külakestes.

Berberid tunnevad nii valget kui ka musta maagiat ning teavad rohtu kurja silma vastu. Kogu Põhja-Aafrika traditsiooniline arhitektuur kuulub berberite loomingusse – tugev, kindel, praktiline ja “kahe jalaga maas” nagu berberid isegi.

Nad on elujõuline rahvas, säilinud läbi aastatuhandete, võideldes lõviosa oma ajast lageda taeva all Sahara liivatormidega. Umbes 1300 aastat tagasi sisse toodud araablaste linnatsivilisatsioonist pole suurem osa berbereid end mõjutada lasknud.

Ligikaudu 90% Tuneesia rahvastikust moodustavad sunniitide usulahku kuuluvad muhameedlased. Väike juutide kogukond elab Djerba saarel, samuti elab seal umbes 20 000 rooma-katoliiklast.

Tuneesia on suhteliselt liberaalne islamiriik ja pealinna Tunist võiks meelsuse poolest vabalt pidada Euroopa linnaks. Ka kohalikele lubatakse seal rohkem kui näiteks lõuna pool elavatele rahvuskaaslastele: Sahara äärealadel kehtivad siiani iidsed ja pealinnast palju konservatiivsemad kombed ja tavad.

Islami kombe kohaselt peetakse kinni usulistest pühadest ja traditsioonidest. Mis sest, et tavaline tuneeslane ei käi viis korda päevas mošees palvetamas ning tarbib vahel ka alkohoolseid jooke – usupühi peavad tuneeslased endiselt au sees.

Ramadaan on islami kalendri üheksas kuu, mis algab tänavu 15. oktoobril. Siis on päikesetõusust kuni loojanguni keelatud söömine, joomine, suitsetamine ja seksuaalsuhted. Usklikud palvetavad tavalisest rohkem ja loevad koraani.

Ka külalistel on viisakas austada kohalikke kombeid ning vältida ramadaani ajal avalikes kohtades joomist, söömist ja suitsetamist.

Ramadaan lõpeb pidustustega

Eid el Fitriks kutsutakse suuri pidustusi ramadaani lõppemisel. Need on võrreldavad ehk meie jõuludega: käiakse üksteisel külas, tehakse kingitusi. Pannakse selga uued riided. Igas peres valmistatakse suures koguses maiustusi, millega kostitatakse sõpru, tuttavaid ja lapsi.

Eid el Idha on ohverdamise püha, mida peetakse kaks kuud ja kümme päeva peale Eid el Fitri. Kes endale vähegi lubada saab, veristab lamba. Osa lihast kingitakse kindlasti vaestele naabritele või külaelanikele.

Rahvuslikud road on väga maitsvad, tähtsamaks toiduks lamba-, looma- või kanalihaga valmistatud kuskus ning erinevad juurviljad. Palju kasutatakse oliiviõli ja vürtse, seega on toidud suhteliselt rasvased ja teravad.

Eelroana pakutakse röstitud soolapähkleid ja mandleid, musti ning rohelisi oliive, värskeid salateid, munapirukat ja teisi rahvuslikke suupisteid. Magustoidud on lõunamaa kombe kohaselt väga magusad, valmistatud mee baasil, kuhu lisatakse datleid, pähkleid või rosinaid.

Mõnusat vahepala pakuvad kohalikud puuviljad – värsked apelsinid, mandariinid, aprikoosid, viinamarjad, datlid ning maasikad. Cap Bonise istanduste saagist valmivad Tuneesia parimad valged, roosad ja punased veinid.

Ohtralt kuurorte igale maitsele

Tuneesia peamised rahvusvahelised kuurordid jäävad riigi idaossa, neist kuulsamad on Sousse, Port El Kantaoui ja Hammamet. Piirkonda iseloomustavad lõputud kaunid helekollase liivaga rannad, kaasaegsed luksushotellid, kaubanduskeskused ning diskoteegid. Mõnusa alatooni lisavad idamaine elustiil ja eksootika.

Vähesed Tuneesia linnad on ajalookeerises nii palju üle elanud nagu Sousse. Ligi 3000 aasta eest foiniiklaste poolt rajatud linn sai turismikeskuseks 1960-ndatel ja seda nimetatakse auga “ranniku pärliks”.

Linna suurimaks väärtuseks on kaasaja ning pea puutumatult säilinud traditsioonilise islami eluviisi õnnestunud kooseksisteerimine. Piki kaunist liivaranda laiuvad esmaklassilised hotellid, Sousse’i kõrval paikneb modernne Port el Kantaoui oma suure jahisadamaga.

Hammamet on väike kuurort 60 km kaugusel Tunisest. Linna uhkuseks on 15. sajandist pärit kindlus, mille kitsastel tänavatel paiknevad idamaised turud, tavernid ja vaateplatvormid.

20. sajandi alguse Hammamet oli tagasihoidlik kaluriküla, mille elanikud teenisid lisa sidrunite müügist. Täna on tore lonkida mööda kõrge müüriga ümbritsetud vanalinna (mediina) souke ning vaadata kõrgelt müürilt linna ja merd.

Pikka rannajoont pärlikeena palistavad hotellid on ehitatud mauri stiilis ja ümbritsetud maalilistest aedadest. Ei puudu ka thalassoteraapia keskused paljude ravi- ja lõõgastusvõimalustega. Mõne kilomeetri kaugusel lõunas asub uus vastrajatud kuurort, mida nimetatakse Jasmine Hammametiks.

Teel Sahara kõrbesse puutute kokku Tuneesia mineviku ja traditsioonidega ning saate igal juhul unustamatu elamuse. Chott El Djeridi soolajärv – fatamorgaanade maa jagab Tuneesia mõtteliselt kaheks. Seal kus lõppeb soolajärv, algab Sahara.

Chott El Djeridi on riigi suurim omalaadne veekogu, kus päikesekiirte murdumine soolakristallidel põhjustab kuuma ilmaga miraazhide teket. Huvipakkuv on fakt, et ühel pool läbi soolajärve rajatud teed on vesi sinakas-rohelise, teisel pool aga roosakas-punaka varjundiga.

Kord Saharas käinud inimest jääb elu lõpuni kriipima igatsus selle müstilise paiga järele. Sahara väravate viimane inimasustuse verstaposte on väike linnake Douz.

Lõputult kulgevad kuldkollase liivaga düünid, vaikus ja rahu, sujuvalt sammuv kaamel juhtimas sind kauni päikeseloojangu poole ning mööduvad berberi noormehed oma tulistel ratsudel – see on kõrbemüsteerium, mida peaks iga inimene kogema vähemalt korra oma elus.

Tuneesiast leiab igaüks hingesoojendavat, mida halli argipäeva kaasa viia. Olgu see siis kaunitel liivarandadel lesides saadud kuldpruun jume, muljed vaatamisväärsuste külastamisest, Sahara müstiline aura või araabia mediina ja soukide imepärane võlu.

Tuneesias olete ümbritsetud külalislahketest ja naeratavatest kohalikest, kes võtavad vastu iga valge päikesenautija ning kultuuri- ja ajaloohuvilise seikleja. Tuneesia on ühtaegu nii araabialikult eksootiline kui samas euroopalikult vabameelne.

Mida veel vaadata?

• El Jem – Maailmas kõige paremini säilinud rooma amfiteater, mis olevat mahutanud kuni 35 000 pealtvaatajat. Gladiaatorite, orjade ning metsloomade võitluste asemel peetakse seal tänapäeval rahvusvahelisi kultuurifestivale.
• Kairouan – Muhameedlastele tähtsaim püha linn Põhja-Aafrikas ning Meka, Mediina ja Jeruusalemma järel neljas püha linn kogu maailmas. Siin asub 330 tegutsevat mošeed, neist kuulsaim on Oqba Ibn Nafaai.
• Djerba – Lopsakas ja populaarne saar Tuneesia kaguosas, arvestatava juudi kogukonna ja mitmete neile tähtsate pühapaikadega. Legend räägib, et kui juudid peaksid kunagi Djerbalt lahkuma, siis viimane neist sulgeb hõbevõtmega sünagoogi ukse ja viskab võtme taevasse.
• Matmata – Troglodüütide fantastilised maasse kaevatud koobaselamud, kus sooja nii suvel kui ka talvel +22. Ühes sellises koopas elab vana naine Fatima, kes teab kõige salapärasemaid asju maailmas, oskab ravida ning ennustada tulevikku.

– – –

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris juuli-september 2004.