Uudised ja reisilood

Vahetan siis dollareid või?“
Kujutan ette, kuidas filmist „Brat“ peategelase vend Tatarlane ütleb et „Ten tõsjat baksov“ – „kümme tuhat dollarit“.
„Eh, ei, ei. Eurosid ikka“
„?!?“
Selgub, et Gruusiasse minnes on nutikas hoopis eurosid kaasa võtta. Kas näed, polegi päris Venemaa. Mitte et Martin Sookael oleks arvanud, et Gruusia on Venemaa. Ta arvas, et äkki seal on nagu Venemaal.

Lennuk maandub Thbilisis kell 4.15 kohaliku aja järgi. Paljud lennukid pidid siinkandis öösiti lendama, sest öösiti on odavam. Mina ja sõber Madis tulime Gruusiasse kaheks nädalaks sõpradele külla. Meil pole õrna aimugi, kus ja kuidas me magame ja mida me tegema hakkame.

Takso sõidab valguse kiirusel lennujaamast linna poole, tehes möödasõidumanöövreid nagu slaalomisuusataja. Slaalomisuusatajad küll napilt puudutavad neid lippe, millest nad mööda sõidavad, meie takso aga jätab nende autodega, millest ta 160 km tunnis mööda sõidab, tubli 50sentimeetrise vahe sisse. Ja seda samal ajal, kui taksojuht küünitab üle õla tervitusi ning pikki naeratusi endisest vennasvabariigist saabunud turistidele. Ilma turvavööta turistidele. Tere Gruusia!

Kazbegi mägikuurort

Thbilisi kaugliinide bussijaam näeb välja nagu Balti jaama turg, ainult et sealt ei saa asju osta, vaid sealt saab võtta marsruuttakso ja sõita sellega igale poole. Kuigi taevas on tumehall ja vihma sajab, on ikkagi soe. Mina olen siiski õnnelik, et vahetasin oma sandaalid soojade matkajalatsite vastu, sest oleme teel Kazbegisse, kuulsasse puhkuserajooni, mis asub kõrgel mägedes. Buss ei lahku enne kui tunni aja pärast, või enne, kui see pole inimesi pungil täis.

Meie kõrval istuvad kolm inglastest Lonely Planeti turisti. Võtame kõik ühed hatšapurid. Hatšapuri on juustusai. Muide, minu eelarvamus Gruusiast kui maast, kus mehed istuvad tänaval, söövad liha ja joovad veini, oli ekslik. Mehed istuvad tänaval küll, aga söövad saia ja joovad viina. Niisiis hatšapuri. Ühel britil on juustuallergia ja tal jääbki söömata.

Sõidan Jaapani kiirrongis. Ei sõida. Tegelikult sõidan Gruusias maršrutkaga. Maršrutka on marsa ehk marsruuttakso. Mäekülg vuhiseb mööda. Takso sõidab nii kiiresti ja tee on nii kitsas ja mägi on nii kõrge, et hakkab natukene hirmus küll. Kinnisvaraarendajatele seda maad puhkamiseks ei soovitaks – igale poole tee äärde jäävad imeilusates kohtades asuvad imeräämas majad. Imeodavad kindlasti.

Maršrutka peatub Kazbegi õlletehase ees. Kolm Briti Lonely Planeti turisti lähevad üle tee asuvasse õlletehase hotelli, kus öö maksab 60 larit ehk umbes 420 krooni. Meile tuleb vastu meie külalistemajast tädi Nasi valge Nivaga.

Istun Kazbegi külalistemaja köögis, lõpetanud just perenaise valmistatud õhtusöögi. Laual on samas külas valmistatav Kazbegi õlu. Külmkapp Pamiir müriseb vaikselt nurgas. Külmkapi peal on eesti rahvarõivais magnetnukuke. Kolm kahhelkiviplaati kraanikausi kõrvalt seinast on alla kukkunud.

Mitte et tekitada stereotüüpe, aga Gruusia on suurte patjade maa. Igal pool, kus ma magasin, olid väga suured padjad, nii ka selles Kazbegi öömajas. Hinnaga 140 krooni öö.

Kaukaasia klaustrofoobia

Põlistele Eesti metsade lastele, nagu me oleme, on Kazbegi mäed ikka tõeline imestus. Ma pole kunagi täheldanud enda juures ühtegi klaustrofoobia ilmingut, aga seal Kaukaasia mägede vahel ärgates on esimene kord. Ümberringi on ainult mäed. Ühtegi teed külast välja ei paista mitte kusagilt. Isegi taevast ei paista, sest taeva ees on pilved. Ja nii me olemegi lõksus. Mägedest ja pilvedest ümber piiratud. Kusjuures pilved on ka natuke ebanormaalsed – ainult 30 meetrit peast kõrgemal paistavad nad olevat.

Loomulikult on kohe vaja minna mägedesse ronima. Tahaks kas või otse esimesse mäkke ronida, aga külalistemajas on kaardid ümberkaudsete matkaradadega ja matkaradade lõpus lubatakse liustikku ja nii me siis läheme hoopis liustikku otsima.

Esimene katse liustikku näha äpardub hirmsat moodi. Aga küll on ilus. Liustiku asemel näeme hoopis sõjaväetelgi moodi asjandust, mille juures mägede mehed šašlõkki küpsetavad. Kuna telk jääb täpselt tee peale, otsustame, et kindlasti on tark mõte seda telki ja selle asukaid lähemalt uurima minna. Meie õnnetuseks tulevad telgist välja kõige koledamad mehed, keda allkirjutanu oma silmaga näinud on, ja ütlevad meile, et edasi minna ei tohi.

Meestel on käes Kalašnikovi automaadid ja nad ütlevad meile, et on jahimehed, kes jahivad kohalikke metskitsi (kes on nii haruldased, et on kantud punasesse raamatusse). Ha! Automaatidega. Selgus saabub hiljem õhtul, kui me kaarti vaadates aru saame, et kui me oleksime veel ühe korra mäest alla ja üles roninud, oleksime olnud otsapidi Venemaa (või siiski Tšetšeenia) territooriumil.

Oleme siiamaani tänulikud koledatele meestele, kes takistasid meid kogemata Venemaale sattumast. Muide, koledad mehed pidavat tegelikult lihtsalt kohalikud sõjamehed olema, kellel pole midagi teha ja kes siis käivad (päriselt ka) jahil. Automaatidega.

Teisel päeval ronime 2200 meetri kõrgusel asuva kiriku juurde. Ja seal on ka väga ilus.

Kogu tee üles oleme roninud võidu kohalike lehmadega, kes muide näivad vaikimisi olevat palju paremad ronijad kui meie. Ühtegi lehmade alpinistitrikki me ei näinud, aga arvestades kõiki neid võimalikke ja võimatuid kohti, kuhu lehmad oma kooke olid poetanud, pidime tunnistama, et meie näiteks nendes kohtades selle tegevusega küll hakkama ei saaks.

Aga 2200 meetri kõrgusele imekaunitele lagendikele pole mitte keegi mitte ühtegi lehma toonud ja seal on lihtsalt nii ilus. Ja meil on nii kahju, et peame juba hakkama alla tagasi ronima, sest on aeg tagasisõidumaršrutkat püüda.

Teel Mtskhetasse

“Isviniitje, gde eta marshutka na Mtsgheti?” Vabandage, kustkohast läheb marsrutka Mtskghetisse? Kuhu? Mtskeetisse noh? Oi vabandust, ei tea.

Otsustan, et sõidan täiesti üksinda ja iseseisvalt Mtskhetasse, Gruusia vanasse pealinna, mis asub kusagil kohe Thbilisi kõrval. Aga oh seda risti ja viletsust. Ma ei mäleta täpselt, kuidas selle linna nime kohalikus keeles hääldati.

Ja Thbilisi bussijaamas on palju lihtsam leida näiteks retseptiravimi poodi, koeratoidupoodi või õmblusmasina nõelte müüjat, kui kedagi, kes oskaks inglise keelt, või kedagi, kes müüks Gruusia kaarti. Kõik oleks väga lihtne, kui ma teaksin, kuidas on vene keeles pealinn. Aga ei tea.

Isviniitje, kde etat stanok, gde na starõm, kapital noh, moshna? Mulle tundub, et see oli Mtskeeta? Või Mtskeeti? Lõpuks võtan kogu julguse kokku ja katsun seda hääldada nii nagu grusiinid – neil on selline kurisev „g“, mida hääldatakse plaksuvalt r-iga koos. Mts(ghr)eeta.

See on palju raskem, kui te arvate, ja täpselt sama tragikoomiline. Aga nii kui ma olen Mtsghreeta öelnud, saadakse must aru ja näidatakse bussipeatuse peale. Bussipilet on 40 kohalikku kopikat, mis on umbes neli krooni, mis tundub õiges hinnaklassis olevat küll, kui arvestada, kui kaugel Mtskheta minu mälestuste kohaselt kaardi järgi oli.

Lähen siis bussist maha ja… see koht tundub nagu kuidagi kohutavalt ebapidulik endise pealinna kohta. Tänavad on prügi ja prahti täis, inimesed on üsnagi ebasõbralikud, prahi ja räpa vahel nokivad kanad teri ja koerad piimapakke. Kõrvus veel kumisemas, et endine pealinn on kõige puhtam linn Gruusias, arvan, et ju ikka sai vähekene mööda sihitud selle Mtsgrheetaga. Aga mis siis ikka.

Lähen kohalikku restorani, mida peavad viis hoolast naist, ja joon ühe õlle. Naudin vaadet mahajäetud ehitusplatsile, kiirteele ja madalatele poriloikudele. Laua peal on ka topsik salvrättidega. Salvrätid ei ole mitte need rasva sees kergesti rebenevad paberituustikud, mida meil nii tihti kanakoibade kõrvale antakse, vaid korralik kollaseks tõmbunud kontoripaber. Restoran ikkagi. Keeran otsa bussipeatuse poole tagasi ja lähen bussi peale. Tagasipilet on juba kallim. Selgus, et olin lihtsalt paar peatust mööda sõitnud endisest pealinnast.

Kurikuulus Gori

“Gori? Shestdesjat lari!” „Gori? Kuuskümmend larit!“

Gori on Stalini sünnilinn ja lari on kohalik raha, väärt umbes seitse krooni. 60 larit see-eest on väga suur raha. Okei – 50 larit. Okei – 40 larit, pakuvad taksojuhid. Ostame neljalarise maršrutkapileti ja sõit võib alata.

Gori on üks täiesti müstiline linn. Keskel laiub suur muuseum ja muuseumi ees on pisikene majakene, mille ümber on püstitatud suured sambad ja nende peale katus ehitatud. Daamid ja härrad, lubage esitleda maja, kus Stalin sündis. Sünnimaja ümbert on kolm tänavat umbes kilomeetri pikkuses tühjaks tehtud ja rajatud purskkaevudega park. Purskkaevud on umbes ja rohi päikese käes kollaseks tõmbunud, aga Stalini kuju seisab sirgemalt kui iial enne.

Tegelikult läheme Gorisse hoopis selle pärast, et Gori lähedal on kuulus mäe sisse raiutud linn nimega Uplistsikhe. Uplistsikhesse saab Gorist kohaliku maršrutkaga, aga kui hooaeg pole, käivad nood harva ja seetõttu võtame meie hoopis takso. Takso on sinine Volga, mille hind tundub lausa naeruväärselt madal (15 larit ehk ligi 100 krooni; 10 kilomeetrit sinna ja tagasi + 1h meie ootamist eest). Taksoga sõitma hakates saame ka teada, kust selline allahindlus tuleb.

Põlise kapitalistina (Gori elaniku kohta on küll naljakas selliseid väljendeid kasutada) on taksojuht lisaks käiguvahetusele oma sõidustiili integreerinud ka starteri. Iga foori ees võtab ta süüte välja. Samuti igal sirgel. Ma oleks tahtnud seda pilti kõrvalt vaadata. Kujutage ise ette lagedat välja, lageda välja keskel tühja autoteed ühe sinise Volgaga, mis võtab tuurid üles, hoo sisse ja siis süüte välja.

Sõidab nii, kuni saavutab kiiruse 20 km/h, siis süüde sisse, tuurid üles, hoog üles ja süüde välja. Süüde sisse, hoog üles ja süüde välja. Süüde sisse, hoog üles ja süüde välja. Hoog üles ja süüde välja. Tahes-tahtmata mõtlen, et huvitav, millised on selle taksojuhi unenäod.

Sõbrad hoiatasid, et Uplistsikhes on hea mõte võtta endale giid. Muidu ei saa mitte midagi aru. Et sina vaatad, et kivi sees on auk, aga siis giid ütleb, et see on maailma vanim veinivalmistamisemasin. No olgu. Pilet maksab kaks larit, aga giid kümme. Elu sees poleks giidi võtnud, kui sõbrad poleks soovitanud. Ja tõenäoliselt oleks eluaeg kahetsenud, sest meie giid osutub tõeliseks kullatükiks. Esiteks – tema nimi on Stalberi. Stalberi nagu Stalin ja Beria kokku panduna – tema vanaisa nimelt oli olnud Stalini lapsepõlvesõber. On tõeliselt huvitav kohata kedagi, kelle nimi on Stalberi.

Teiseks, ta pole üldse suu peale kukkunud. Tõsimeelseid ajalooaustajaid oleks ta tõenäoliselt küll pigem marru ajanud. Selle koha peal, kus ajaloolane ütleks, et „Siin ruumis toimusid religioossed toimingud ja ohverdused, mis sisaldasid ka teatraalseid elemente“, ütleb Stalberi: „Vot zdes teater bõl.“ Meie ei ole üldse tõsimeelsed ajalooaustajad ja austame Stalberi jutuvestmisoskust väga. “I zdesh u vas jest hruštšovka. Dvuhkomnatnõi,“ – “Ja vot siin on teil hruštšovka, kahetoaline,” osutab Stalberi kahe ja poole tuhande aasta vanusele kivvi raiutud korterikesele.

Uplistsikhe näeb välja täpselt nagu kuulsa multifilmiperekonna Ränirahnude elamine. Juba kujutan ette, kuidas Fred dinosauruse selga mööda alla surfab. Siis taipan, et see koht on siin ehitatud palju aega pärast dinosauruseid ja Fred ei saanud ta nimi tõenäoliselt olla. Okei, korrigeerin. Kujutan ette, kuidas Gorat mööda solgimagistraali alla värava poole libises.

Ja põhjus number kolm – Stalberi pakub omatehtud veini. Kui mina alles väga pisikene olin ja vaatasin, kuidas suured inimesed veini jõid, mõtlesin tihti, et huvitav, kui hästi küll üks vein peab maitsema, et täiskasvanud seda nii isukalt joovad.

Kui ma siis päriselt ka kunagi esimest korda veini maitsesin, olin ma loomulikult pettunud, sest see vein maitses hoopis teist moodi, kui ma olin ette kujutanud. Stalberi vein aga maitseb täpselt nii, nagu ma lapsepõlves olin ette kujutanud, et vein võiks maitseda. Viis liitrit jääb seda lõpuks ainult alles, et Eestisse sõpradele kaasa võtta.

Ooooo.
„Lähme istume taharitta.“
Kohalik sõber Ana küsib: „Mis mõttes taharitta? See on ju Ikarus!“
„Muidugi taharitta,“ ütlevad uhked Eesti turistid.

Selle lapsepõlvelaeva tagaistmel saab mulle kaks asja selgeks. Esiteks see, et miks kohalikud bussile maršrutkat eelistavad, ja teiseks, miks Ikaruses kunagi tagumises reas ei istuta, vaid pigem seistakse bussi keskel. Kohalikud eelistavad bussile maršrutkat selle pärast, et buss haiseb vastikult bensiini järele. Ikaruses ei istuta tagumises reas selle pärast, et tagumises reas on bensiini hais kõige tugevam.

Üks oluline asi, mida Gruusia kohta teada on vaja, on see, et bussis makstakse väljumisel. Kui ma oleks seda teadnud, oleks mulle alles jäänud minu meelest legendaarne Gori-Thbilisi bussipilet, mis kujutas endast ruudukujulist paberilipakat, kuhu üles nurka oli „36“ kirjutatud.

Ma oleks kusjuures peaaegu julgenud sellest piletist Gori bussijaamas koos varemkirjeldatud Ikarusega pilti teha, aga kõik need inimesed, kes meid peatuses ümbritsesid, olid nii intrigeeriva välimusega ja mina Stalberi veinist alles liiga lummatud. Kõik see kulmineerub sellega, et kui me Thbilisis bussi pealt maha tuleme ja bussijuht meilt meie pileteid tagasi korjama hakkab (???, eksole), tuleb mulle nutumaik kurku. Ja ma haaran talt pileti tagasi. Tema vaatab mind mõistmatu pilguga ja võtab omakorda minult pileti ära. Vaatan teda sama suurte silmadega vastu ja võtan oma pileti otsast kinni, aga tema juba teab, et ma tahan seda tagasi võtta, ega lase enam lahti. Nii ma peangi loobuma ilusast bussipiletist number „36“ ja bussist maha astuma.

Thbilisi ja liiklus

„Kamaradsoba! Pazalusta na Pushkin Park.“ Tere, palun Puškini parki.

Õige eksperimentaalturist vastab alati kõikidele täpsustavatele küsimustele jah. Olen aja jooksul õppinud ära, et kõige nõmedamad on need situatsioonid, kus kaks eri keelega inimest ei saa teineteisest aru ja siis saavad sõnad otsa ja nad jäävad lihtsalt otsa vaatama ja õlgu kehitama. Palju lihtsam on alati jah vastata. Eriti kui taksosõit ühest linnaotsast teise maksab maksimaalselt 70 krooni ja kiiret pole kuhugi.

Ühesõnaga – jah, viige mind, kuhu iganes te just välja pakkusite. Jään pikisilmi lootma, et see on kusagil Puškini pargi lähedal. Olen reisi jooksul juba mitu korda mõelnud, et selle atraktsiooni nimi ei peaks olema Ameerika mäed, vaid hoopis Gruusia takso. Kindlasti on olemas ka kõvasti hullema liiklusega maid kui Gruusia, ometigi kipub mulle linna piirides olevatel teedel ilma turvavööta 160 km tunnis sõitmine üsnagi mõistlikkuse piirimail ukerdavat. Taksojuht aga viskab nalja ja teeb üle õla silma. Kui keegi julgeks turvavööd puudutadagi, oleks see tema jaoks suur solvang ja kuna keegi ei tea, kuidas see võiks lõppeda, siis oleme meiegi täiesti vöötamata.

Kui tahad turvalist taksosõitu, siis pead võtma mõne Žiguli või Moskvitši. Need lihtsalt ei sõida piisavalt kiiresti. (Tähelepanu, on ka erandeid! Minu vägevaim sõit sai teoks just valge Žiguli kõrvalistmel, Norma turvavööle igatsevaid pilke heites.) Praegu aga istume pruunis BMWs ja liigume valguskiirusel Puškini pargi poole.

Aeg-ajalt ei jää mul muud üle kui suurest hirmust silmad sulgeda, kui suur tädi lapsukesel käest kinni hoides keset suurt kaheksarealist teed kolmanda ja neljanda rea vahel oma lapsukesega pragab ja taksojuht oma möödasõidumanöövrit just nende suunas lõpetab. Niisiis. Sulgen silmad, aga mütsu ei järgnegi. Tädi ja lapsuke on kaugele maha jäänud. Palju mõtteid jõuab siin tee peal korraga mõtelda.

Paistab, et sõjaväe kõrval on takso juhtimine siinmail teine amet, millega mehed raha saavad teenida. Ja ega kohalikud mehed enne taksosõitu ei lõpeta, kui on juba korduvalt selgeks saanud, et nad oma autoga enam koha pealt võtta ei suuda.

Aga julges stiilis teele astumine ja selle ületamine on siin maal täiesti harilik. Uusima liikluseeskirja järgi küll keelatud ja karistatav, aga siiski harilik, selles mõttes, et tavaliselt näeb see välja nii – on neli rida ühes ja neli teises suunas (eessõitvast autost möödumiseks kasutatakse küll tavaliselt viiendat rida). Jalakäija ületab esimese rea ja jääb teisele triibule seisma. Viuh-viuh-viuh. Autod sõidavad mööda. Jalakäija ületab teise sõidurea ja jääb uuesti punktiirile ootama. Kusjuures autos sõites nagu ei saa üldse aru, et autojuhid neid triipe millekski peavad, aga näed – enamasti paistavad jalakäijad oma teeületusaktsiooni eluga lõpetavat.

Igal juhul, siin kehtivad ikkagi liikluses mingid reeglid – Oma Reeglid, mida põhjamaalased ei mõista, aga hoolimata sellest, et selle liikluse vaatamine on lausa füüsiliselt valus, jäävad inimesed tavaliselt terveks ja autod mõlkimata. Kuigi jah – see, et kuumema verega inimesed vajavad vähem privaatset ruumi, kehtib nii inimsuhtluse kui liikluse kohta. Kui sul selle vastu mitte midagi ei ole, et autopeegel Su käest 30 sentimeetri kauguselt 80 km/h mööda roomab, saad tee ilusasti ületatud.

Alternatiiv kohalikus stiilis tee ületamisele on valgusfooride kasutamine. Peab küll ütlema, et foorilgi on mitmeid üllatusi varuks. Nimelt. Igaüks jookseb Gruusias vähemalt korra. See on siis, kui jalakäijate roheline tuli on just põlema läinud ja sina oled jõudnud juba poole tee peale ja siis see roheline jalakäijate tuluke vilgub veel kaks korda ja samal hetkel muutub punaseks koos autodele mõeldud rohelise tulega ja siis hakkavad kõik autod sinu poole sõitma, tuututavad, aga sul on veel kolm rida jäänud tee lõpuni. Siis sa jooksedki. Järgmine kord hakkad juba tee alguses kergelt tõttama.

Punase tule taga peatuma saadi autojuhid alles kaamerate kasutuselevõtuga. Kõige selle hullumeelsuse kõrval oli tõeliselt imetlusväärne see, et kogu liiklus peatus nagu üks mees, nii kui roheline vilkuma hakkas. Roosaga sõitjaid polnud mitte ühtegi. Põhjus on jällegi lihtne – siinmaal hoopis starditakse roosaga – ja kes iganes proovib veel vilkuva rohelise või roosapunasega läbi sõita, teeks tutvust roosalt startijatega.

Tuut, tuut. Loomulikult siin signaalitatakse palju. Vahepeal tundus, nagu autodel poleks suunatulesid vajagi, vaid hoopis signaali, mis vasakule ja paremale erinevat häält annaks. Signaal tähendab siinmaal näiteks: tulen, tuleb, tulid, mine, mina, minu, aitäh, palun, sinu ema. Erinevalt Eestis, kus see on pigem naljakas, on „sinu ema“ siin suurimaks solvanguks.

Ja miks ma sellest liiklusest siin nii pikalt jahun – viimasel taksosõidul lennujaama oli tahtmine taksojuhti lausa natukene tagant utsitada. Mitte et kiire oleks olnud, aga kesse siis nii heal teel ainult 130ga sõidab?

Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris juuni-juuli 2008.