Turismisektori kõige kallimaks valuutaks on saanud usaldus
Meie tegevjuht Anne Samlik kirjutas Äripäeva palvel artikli, kuidas reisimaailm on muutunud pärast TopToursi ja Estouri pankrotti. Milline on Sinu seisukoht? Loe ja kommenteeri, kas oled Annega nõus või jääd eriarvamusele.
Viimaste aastate rahutud ajad nii Eesti kui ka kogu maailma turismisektoris on mänginud jõujooned ringi. Laiast tooteportfellist, heast teenindusest ning kopsakast turunduseelarvest jääb väheks, klientide valikuid mõjutab väga oluliselt hoopis reisibüroo usaldusväärsus.
Reisiäri toimib valdavalt ettemaksude najal. Kuidas aga kindel olla, et praegu perele jõuluvaheajaks reisipaketti ostes saate teenuse ikka pool aastat hiljem ka kätte?
Odava hinnal eeliste kõrval ka pahupool. On kliente, kes on madalaima hinna nimel valmis võtma riske ja ostma alla omahinna müüdavaid reisipakette, sest kellele ei meeldiks osta unelmate puhkust ulmeliselt soodsa hinna eest?
Samas nii TopToursi kui ka Estouri pankrottide tõenäoliseks põhjuseks peetakse just liiga suuri allahindlusi ja pika perioodi jooksul toimunud alla omahinna müüki. See ei ole aga ühelegi ettevõttele jätkusuutlik tegevus. Hind, mis on pikka aega konkurentidest oluliselt madalam, on kliendi jaoks riski koht.
Eestis on turismiäris tihe konkurents. Tänase seisuga tegutseb Eestis üle 300 turismifirma. Enamik neist on asjalikud, paari töötajaga reisibürood. Ilma kahtluseta töötab väikebüroodes palju tublisid inimesi, kes suudavad oma kliente hoida ja võita hea ning asjatundliku teenindusega. Kuid olgem realistid: suuremad, kaua turul olnud ettevõtted on oluliselt vähem vastuvõtlikud majanduskeskkonna mõjudele. Tagasilööke, mis tekivad partnerite või erakorraliste sündmuste pärast, on kergem maandada neil, kellel on ette näidata selge ja tugev finantstaust, lai toodete valik ja suur kliendibaas.
Ainuüksi tagatisraha kohustus ei maanda kõiki riske. Ettemaksu tegemise riske peaks kliendi jaoks maandama reisiettevõtete tagatisraha, mille olemasolu kontrollib tarbijakaitseamet. Õige kasutamise ja kontrolli korral on praegune regulatsioon piisav, et klientide riskid oleks maandatud. Hiljutised meediakajastused aga kahjuks näitavad, et kõikide reisibüroode juhid ei tunne või ei taha tunda piisavalt seadusi, et oma tagatist korrektselt arvutada ja aruandlust esitada.
Turismiseaduse järgi arvutatakse tagatise suurus vastavalt reisifirma planeeritavale kogumüügile ja tagatis peab katma 100% ulatuses eraisikute pakettreiside ettemaksud ja reisil olevate klientide koju toomise kulud. Kuna tagatis peab olema piisav igal ajahetkel, siis ei ole õige kasutada seaduses ette nähtud minimaalseid määrasid. Ka tagatise juures mängib reisibüroode finantstaust olulist rolli: stabiilsemal ja suurema kliendiportfelliga firmal on lihtne pangast vastavat garantiid taotleda, samas kui mõni väiksem või uuem ettevõte peab tagatise välja käima oma taskust.
Raske aeg näitas kätte kitsaskohad. Reisibüroode finantstausta erinevused tulid eriti kurvastavalt välja ka eelmisel aastal TopToursi pankroti ajal, kui suuremad reisibürood Estravel ja Kaleva Travel otsustasid oma klientidele hüvitada saamata jäänud reisid, kuigi seadus seda kohustust ei pannud.
Mõne konkurendi reaktsioon oli väga valuline ja jõudis ka meediasse. Kitsamas ringis lendas isegi kriitikanoote, et eelnimetatud reisibürood käitusid konkurentide suhtes ebaeetiliselt. Tagasi vaadates on näha, et see oli segasel ajal üks vähestest sammudest, millega suudeti natukenegi taastada klientide usaldust Eesti turismifirmade suhtes.
Parim reisivaluuta on usaldus. 2010. aasta oli turismitööstuse jaoks raskeim aasta alates Eesti taasiseseisvumisest. Madeira üleujutused, Islandi tuhakriis, TopToursi pankrotisegadus, lennufirmade streigid ning järjest rahutumaks muutuvad Araabia maad, kõige selle taustal kummitamas üleüldine majanduskriis. Uurides majandusaruandeid näeme, kui raskelt 2010. aasta turismiturgu räsis. Vastuvoolu ujusid ja ujuvad need, kes suutsid saavutada klientide suurema usalduse. Usaldusväärsusest sai üleöö tugevaim müügiargument, mille mõju kestab siiani.
Keegi ei saa lubada, et viimase kahe aasta pankrotid turismisektoris jäid viimasteks sellisteks juhtumiteks. Reisikorraldus on äri nagu iga teine – uus tulija peab võtma riske ja vanad olijad jagavad omavahel turgu ringi. Tublimad veavad välja, nõrgemad peavad lahkuma. Küll aga saab klient ise teha teadlikke valikuid ja nii oma riske maandada.