Uhkuse ja süü Jaapan
Augustis läheb Jaapanisse ainult segane inimene – suve lõpus on seal nii palav ja niiske, et tegelikult saab segasest vigane. Alari Rammo jäi erilise plaanita kolmel saarel kulgenud seljakotimatkal enam-vähem nii terveks, kui selles täielikult lummavas kultuuris, ent pisut vigases, veel 150 aasta eest suletud ja isoleeritud olnud ühiskonnas jääda saab.
Finnairi tutikas Airbus maandub Tokyos 6. augusti varahommikul. 62 aasta eest lõppes see päev mitmesajale tuhandele Hiroshima elanikule surmaga. Reisiaega jäi ka 15. august, mil Jaapan tähistab sõja lõppu ning kirgede kuumus koondab tuhandeid kurikuulsa Yasukuni templi ümber.
Veel viis rännutee riigi põhjatippu, kust kumavad selge ilmaga valulised Sahhalin ja Kuriilid, nii et ajaloost ei saanud üle ega ümber mitte kusagil, aga hea turist tunnebki ju huvi.
Iga turist ootab muidugi ka, et tema stereotüübid sihtkohas kinnistuksid. Pole ime, et Sofia Coppola film Tõlkes kaduma läinud” solvas päris paljusid, kuigi kohalik semu Yoshinari möönab oma rahvale ilmeka ümber-nurga-diplomaatiaga, et häirivad olid mõned kohad” filmist.
Ajaloos keerutamist ei paista – riik oli kuni II maailmasõja lõppemiseni aastakümneid enam-vähem pidevas lahingus, 20. sajandi alguseks vallutanud pea kõik oma naabrid ning ülistas rangelt oma rassi nagu Hitleri Saksamaa
Tänane Jaapan tunneb end vaikides süüdi, käsitleb ajalugu siiski revisionistlikult ning hulk inimesi igatseb taas krüsanteemide imperialistlikku lõhna nuusutada. Ekstremiste leidub küll vähem, kui Tokyo tänavapildi minibussidest või tänavu ETVski näidatud tendentslikuvõitu dokfilmist paistab.
Veteranid ja piketid
33kraadises palavuses pidime Yasukuni templi poole vaaruma läbi pika flaierijagajate kadalipu – ei toetatud seal mitte ainult vabadust ja imperialiste, vaid ka Taiwani ühtsust, piirideta ajakirjanikke, Hiinat. Aru ma neist kirjadest ei saanud ega julenud reklaame tuule lehvitamisekski võtta. Keerulistele mälestuspäevadele langenud rännak Tokyost lõuna ja põhja poole viis ajas tagasi ka mind ning mitte üksnes lehtedest mälestusi lugedes. Reisist kujunes kaaskonna tõttu nooruslikult kvaliteetne seljakotikas, ehkki pealinnas elasime peenelt kõlavas rendimajas, mille meile üüris soome keelt kõnelev tore kunstnikuproua Tomoko.
Maailma üheks kallimaks riigiks peetavas Jaapanis on elamine ja transport tõepoolest ulmehindadega, muu maksab, mis mujal. Rahamaitselised viietuhandesed rongipassid kaheks nädalaks osutusid iseäranis soodsaks tehinguks, kui läbisõidetu kohapealseid hindu tagantjärele liites tuli kokku vähemalt kaks korda suurem summa. Kohapealt neid osta ei saa, meie tellisime viimasel hetkel Estraveli abiga Soomest.
Tokyo kesklinna metroos JR-pass ei toimi, aga rongide ja taksode hirmkalliduse tõttu tasub passist võtta viimane ehk näiteks pidutseda nii, et lähed linna viimase rongiga 23-24 aegu öösel ja tuled viie paiku esimesega koju. Juhtuda võib, et istud väsinult rongi peale ja ärkad keset tipptundi pärast kolme ringi sel liinil suvalises kohas. Tööle kiirustavad tokyolased on ju viisakad ega hakka sind isegi puupüsti täis rongis äratama. Oluline on siis võimalikult väärikalt välja astuda!
Tuhat turumüüjat
Vähemalt ühel hommikul, lõpetate te siis mõistlikumas Shibuyas või vägivaldses turistilõksus Roppongis, on populaarne minna otse Tsukijisse. Ka purjuspäi maa peale päikese kätte ronides tunnete lõhna järgi ära, et läheduses on tohututes kogustes kala.
16. sajandil Edo perioodil rajatud, maailma suurimale kalaturule peaks kummikutes minema, eriti kui on huvi näha turistilemmikut – tuunikala oksjonit. Ei maksa uskuda jutte, et sinna võõraid ei lubata, tuleb lihtsalt teada, kuhu minna, või siis laekuda nagu meie – teadmatult ja valest kohast.
Meie ei teadnud, et keset ala on turistidele ja (välguta) pildistamiseks ohutussaar, ning kärude eest põigeldes hüplesime tuhandete ruutmeetrite suurusel põrandal konutavate paarisajakiloste kalalaipade vahel, mille ümber käis hulk mehi taskulampide ja konksudega, et sabade järgi punase kulla kvaliteeti kontrollida. Oksjon käib nagu New Yorgi börs: alguses lüüakse kella, siis läheb lõugamiseks.
Lõpututelt letiridadelt leiab viimse kui ühe mereeluka, siin viipavad veel uimega tüübid, kel juba mitu tundi tagasi saba maha löödud; seal jalutavad netis plastkarbis pahaaimamatud krabipojukesed. Poole kaheksaks hommikul oli väsimus meeletu, aga jahti selle hommiku maailma värskeima ja odavaima sushi (ning elu varaseima biiru) järele ei saanud ju pooleli jätta.
Lisan taas sushi-maniakina ehk silmakirjaliku märkuse, et Jaapan püüab ja töötleb enim tuunikala maailmas, väidetavalt kordi rohkem antud kvootidest, mis härraseid endid ei häiri. Esimest korda said viis suurimat tuunipüügi orgkomiteed kokku alles aasta eest, et hakata lõpuks ometi räigelt väheneva kala probleemiga tegelema.
Kyotos pesus
Ning nüüd jaapanilikult ootamatu teema- ja linnavahetus – Kyoto ning geišad. Või siis mitte, sest Jaapani võluvamaid aksessuaare olla järel ehk sadakond. Kyotosse saabumise õhtul tuiasime veidi Gioni võrratus puumajade piirkonnas, kuid vajusime kaduva kultuuri saadikuid kohtamata Starbucksi, reisi tavapärasesse oaasi palavuse ning toidueksperimentide eest.
Salapära asemel valisime puhtuse tavalises linnasaunas sento’s – maksime 40 krooni, tüdrukud vasakule ja poisid paremale ning sayonara, mustus! Lonely Planet ahvatles/hoiatas, et selles kõigi sento’de emas saab maailmas unikaalse liftis alasti sõitmise kogemuse. Nii oligi, riietusruumis läikis liftiuks tundmatusse nagu Matrixis“.
Häbelike eestlastena üritasime end sümboolses mõõdus rendirätikuisse keerata, kuigi need tulnuks kappi jätta, sest saunas polnud nagigi. Rätikesi kasutatakse sagedamini jahutamiseks ja istutakse sento’s (ja tema looduslikumas vennas onsen’is), rätt peas, mitte ümber.
Jaapani saunade pesuruumid ei võida kindlalt ühtegi Euroopa ergonoomikaauhinda, kuna tuttavate duššide asemel leiad sealt madalal seina ääres rea peegleid ja kraane. Pesta tuleb end 10 cm kõrgusel järikesel istudes, meiesugustel põlved lõua all. Aga enne kui puhas, ei tohi basseini minna. Kohalikud küürisid end väga pikalt, millest osa aega kulus meie üle itsitamisele ja jõllitamisele – nad arvavat, et valgetel on… väga suur. Äärmuslikule maale kohaselt on üks bassein jääkülm, teine tulikuum, kolmas roostepruun ja neljandas hullavad aatomikud – elektrisurakas olla millekski kasulik. Leiliruumides on tavapärased telekad.
Esimene öö Kyotos oli plaanis veeta peavarjuta. Pimedas leitud parginurgakesele, kus palavus ei lasknud riietuda ega sääsed midagi ära võtta, hakkas päike jalaga andma seitsme ajal. Kohalikud härrad istusid juba ammu pingil, lugesid lehti ja ajasid juttu, mõni võimles, vanadaamid tegid kõnnitrenni (ilma keppideta, aga päiksenokk lõuani) ning platsi servas passis kari värviliste pükstega teismelisi, kes ootas meie järel, et saaks oma võimlemistunniga alustada…
Kasisime pargi WCs kihvad, täiendasime automaadist veevarusid ja läksime templeid otsima. Muide, igasuguseid müügikappe olla Jaapanis üks 23 elaniku kohta ehk kokku siis viis-kuus miljonit ja neist saab enam-vähem kõike – sooja, külma, suitsu, suppi, kasutatud pesu…
Templid on Jaapanis ikka võimsad, punased, kuldsed, tsikaadid lärmavad kõikjal nagu metsalised, aga lugedes selgub, et väärika ajalooga pühamud on sageli koopiad. Päris vanad sellegipoolest, kuid originaalid on enamasti põlenud või mõne entusiasti poolt süüdatud. Mis neist templeist muud kirjutada, kui ise ega lugejad väga religioossed pole, aga tavaturistil tasub käitumisjuhiste tarvis vähemalt ära õppida, milline on budistlik ja milline shinto tempel ning et kopsikutega veesilmad pole joomiskohad.
Let the sky explode
Pärast veel üht ööd Kyotos ja liigvarast ärkamist leidsime end unistena Hiroshimas trammilt põrgupalavusse astumas ja 1945. aastal ainsana alles jäetud hõredat maja tunnistamas. Hea, et seegi alles oli, kuna omal ajal taheti kõik varemed maha tõmmata, ära unustada ja ainult tulevikku vaadata. Kas pole mugav ja jaapanlaslik?!
Hiroshima muuseumis on kõik olemas, makett enne ja pärast pauku, koos linna kohal madala päiksena sirava pommiga. Lisaks pildid katastroofipäevast ning kõik kirjad, mida Hiroshima linnapea igal aastal maailma tuumariikidele saadab. Väljapaneku kõige viimast otsa õnnetusele järgnenud haigustest koos piltidega ei suutnudki me enam vaadata – eriti kõhedad olid fotod ja jutud sellest, kuidas samal päeval hakkas rahvas juba askeldama, teisi aitama, maju üles ehitama, trammiliiklust taastama.
Hea hulk aastaid ei saanud nad väljastpoolt riiki õieti mingit hädaabi, eriti kehvas olukorras olid orvukesed ja korealased. Millalgi USA siiski tunnistas, et tohhoo pele, oli vist tõesti nihuke episood meil, eks paneme siis ka õla alla. Hiroshimas surnud paarikümmet tuhandet Korea võõrtöölist ei tunnistatud aga üldse ohvriteks ja ega korea päritolu inimesi tunnustatud kusagil Jaapani ühiskonnas põliselanikega võrdväärsena.
Jõime seal avara memoriaali sünges leitsakus vaikides Coca-Colat, mõtlesime imperialismile ning sõitsime edasi Itsukushima (Miyajima) saarele, mis on turvaline turistiparadiis, välja arvatud vabalt ringi jooksvad bämbid, kes su käest ja kotist kõik nahaalselt välja rebivad ja nahka panevad.
Karjade kaupa kitsi
Miyajimal asub Jaapani üks kolmest parimast vaatest, nn ujuv torii ehk kunagine värav” kloostrisaarele. Me otsustasime esmalt ujuda ja kolmekilomeetrise kõmpimise järel päikseloojangus kollaste kaljudega ranna leidsimegi.
Sära lisas meiega kaldast eemal asuvale plastpontoonile sumanud väärikamas nooruse faasis paarike, vähemalt ea järgi.
Naispoolel oli kaelas sall ja jalas dressipüksid, mehel igaks juhuks üll kaks paari šortse. Isand tegi ühe minu reisikaaslase filigraansete peakate eeskujul paar valusat kõhukat ning kui ta väga rahulolevalt kõhtu patsutades käraka tuult lasi, ujusin mina džentelmenina kaldale.
Ülejäänud rannapuhkus kulus mitte eriti džentelmenilikult WC-kraanide all, et maha pesta tulikibe sool, kuna dušid olid ammu suletud. Mitmes teiseski paigas õnnestus näha, kuidas kogu linnake õhtu saabudes justkui ühest rubilnikust välja lülitatakse. Tundus veider, teades, et Jaapanis kestab töönädal kuus päeva, puhkust saad heal juhul aastas nädalakese jne.
Magamiskoha otsing osutus saarel veel hullemaks kui unine eksitus Kyoto koolistaadionil, kuna pärast tohutus templikompleksis ekslemist sõi üks kuri kits ära meie viimase kaardi. Nii otsustas nüri uluk sellega ka meie uinumiskoha – sealsamas mererannal, kus tõusis ja mõõnas kiirelt ning kõrgelt.
Veidi tegid muret hirvekestega sama vabalt ringi jooksvad kährikud, keda nägime sadama juures prügikaste tuustimas ja kes söövat ka tekstiili (meie kotte ja riideid). Õnneks ei tülitanud meid keegi peale ühe minu kõrva kallal urgitsenud krabikese, kes mu (küllap ka tema) kriiskamise saatel tasuta tuusiku eemale sai.
Kuna seekord jätkus meil oidu puude alla magama jääda, ei paistnud päike kuuest pähe. Paar tundi enne ja pärast kuut laiutas meie ümber aga ilusaim vaade maailmas (ja kella kaheksaks taas paras hulk natuke hämmeldunud kohalikke).
Hommikul tegime teiste turistidega trügides grillitud austrid, tutvusime maailma suurima, ühe 18. sajandi munga poolt 10 aastat vestetud toasuuruse riisilabidaga ja võtsime suuna Osakale, kus oli algamas kergejõustiku MM, aga meil vaid plaan vabaõhumuuseumit külastada ning omapäraseid kaheksajalahõrgutisi osta.
Tee põhjatippu
Ilusa ilmaga on rongiga Honshu saare põhjatipus mööda mereäärt vuramine kindlasti nutmapanevalt ilus. Päeval, mil meie võtsime suuna Hokkaidole, muutus pilvealune süngus kiiresti ja kompromissitult ängistavaks, rongid üha aeglasemaks ja lühemaks ning lisaks kümnete kilomeetrite pikkusele tunnelile läbis rong mõnd väiksemat mäge iga paari minuti tagant. Igale tunnelile eelnes kime vile, mis tähendas, et hetke pärast läbib sinu magamata pead teine valusööst ja kõrvad lähevad hullemini lukku kui lennukis.
Suusa- ja õllepealinnas Sapporos tibutas vihma, kui Tokyos oli samal ajal ligi 40 kraadi ja riigis löödi üle 74 aasta kuumarekord. Imeline! Otsustasime JRi poolt meile kingitud kolm tundi sisustada taas kaiten-sushi (sihukeses konveieriga) paigas. Kallis oli ainult miskipärast seal, aga Tokyostki sõidetavat Hokkaidole sööma – nii hea ja värske on kõik. Muidu maksab sushi Jaapanis ikka kordi vähem kui meil.
Pärast veel mitut ümberistumist said rööpad otsa ning rong sülgas meid välja 1000 kilomeetrit ja 24h Tokyost, hommikul kell kuus uduses Wakkanais. Jaamas ainsana avatud nuudlileti taustaks tiksus melanhoolne muusika, katuseservale maandunud rasvane must ronk ei kraaksunud eriti elujaatavalt, tuju oli kehv, ilm kole ja ootused madalamal merepinnast, mis taamal hallilt mühises.
Вакканай
Lonely Planeti lubatud 35minutine pleasant hike Noshappu neemele võttis meil kaks vaevalist tundi, kuna põikasime segaduses mäkke, kus lõrises näiteks monument 22-le lõunapoolusel käinud Jaapani penile. Teele jäi veel kaks autos magavat vanainimest ning kolm (!) rivistust tegevat sõdurit.
Kõle, kõle, kõle, ehkki Euroopas jäävad umbes samale laiuskraadile Jalta ja Milano. Välja arvatud soojendusega prill-laud Jaapani põhjapoolseimas WCs, oli kell Wakkanais seisma jäänud mõnekümne aasta eest, küllap igavusest. Põhilist poetänavat ääristasid venekeelsed sildid, kaubanduses olid Brežnevi ja Reagani matrjoškad (Shreki ja Fiona omad ka).
Otsisime horisondilt tulutult Sahhalini, aga kõik oli sama pilves nagu Jaapani suhted Venemaaga – rahulepingut pole nad siiani sõlminud ja valivama mäluga inimeste meelest pole ju sõda tänaseni läbi või vähemalt ei tohiks olla.
Kuriilid ju ikka Venemaa käes, Hiina, Vene ning Jaapani vahel loksutatud (mitte päris sõbraliku pokkeri käigus) Sahhalin sai Jaltas kah venkudele maha mängitud, mistõttu NL ründaski japse Sahhalinil veel mitu päeva pärast Hiroshima pommitamist. Vladimir Sangi omaaegse legendiraamatu tegelased ehk Sahhalini põlisrahvad on nagunii välja surnud, sest poliitika kõrval teevad exxonid ja gazpromid sama tõhusat tööd.
Viis tundi hiljem olime uuesti rongi peal, mille ainus vagun venis ühes suunas neli tundi. Ühes järjekordses peatuses kargas vagunitäis rahvast püsti ja pani jooksu kui kari hullunud vombateid, kuna tuli rongi vahetada ja istekohti jagus vähestele. Ingliskeelseid ajalehti ei saanud kusagilt osta, mõni jaam kujutas endast plekist soojakut, maastik ei muutunud.
Lõpuks olime Asahikawas, kus enam-vähem ainus eesmärk ja minu kinnisidee oli käia ainude muuseumis. Kuri polnud saatus vaid nende pässidega – meie maksime 500 jeeni sisuliselt mitte millegi eest. Suveniiripoest oli väike kiusatus osta mõni tanuki (kährik) kujuke, sest esmapilguna ridiküli või jalgadena tunduvad moodustised kujude alaosas on nende hiiglaslikud.. kotid!
Ainudest võiks jutustada taas ühe nukra loo väljasuremisest, rassismist ja räigest diskrimineerimisest. Jaapanlastest erineva keele, väljanägemise ja metsikumate kommetega põlisrahvust asuti 19. sajandi lõpust sama tõhusalt hävitama, kui Hiina laamendas Tiibetis 100 aastat hiljem. Lehest lugesin, et just ainud olid ühed Ameerika esimesed asustajad (miskite indiaanlaste DNA sarnanevat ainude ja tiibetlaste omaga), ja eks sügavalt Siberistki on leitud sarnasusi Ameerika põliselanike kommete ja keelega.
Kartulipealinn
Tagasiteel Tokyosse põikasime Daisetsuzani rahvusparki, kus jõudsime ööbimisajaks linnakesse nimega Biei. Nimi tuleb ainu sõnast Piie, tähendades mudast jõge, aga vahepeal sinna kolinud kährikud leidsid selle mägra majale kohatu olema ja Biei kirjamärgid vastavad nüüd millelegi ilusale ja helgele. 12 000 elanikuga kohalik Türi oli poole üheksa aegu õhtul juba koomas, purskkaevgi lülitati välja. Meie ideaaliks oli leida reisijuhi soovitatud soe ja ingliskeelne hostel, mis kandis mahlast nime Kartulimägi. Toru seal ei tõstetud ja niisama ei julgenud taksot võtta. Tänavaäärtes vedeles kümneid telgikatusekesi ning kaalusime juba nende alla magama keeramist.
Nuppudega WC-potid
Küsisime nõu mugavuspoest Uno, mille lahke onkel hakkas ise öömaju läbi helistama, leides peatselt, et paar tänavat eemal avab ta sõber septembris tutika hotelli ja sinna saab ikka 4-5000 jeeni eest. Kahelt numbritoalt me süütuse võtsime ning ka WC-poti altpesurežiimi testisin ettevaatlikult ära – kus siis veel, kui mitte siin. Mehelik uudishimu vist nuppude vastu, mida võib Jaapanis pottidelt leida rohkem kui telekapuldilt.
Hommikul said seletuse nii katusealused kui Biei rustikaalne haare – täistuuridel käis midagi lillelaadalaadset. Biei kant on selline, et teatud aastaajal põlde pildistades võid pärast lootusetult seletada, et ei, sa ei käinud Toscanas või Prantsusmaal, vaid need triibulised põllud, üksikute masajamate või reas kasvavate sihvakate puudega, taustaks lumepibodega mäed, on kõik Jaapanis.
Kohalikud vaatamisväärsused olidki puud. Ma ei tea, kuidas neid enne kutsuti, aga erinevates reklaamides figureerinud puud kannavad nüüd vahvate margitoodete nimesid: suitsude järgi on üks tamm Seven Stars Tree ja lehiserida Mild Seven Hills; 1972. aasta autoreklaami järgi on üks pappel Ken and Mary’s Tree. Vot ei tea, miks neljanda tuusti nimi oli The Tree of Christmastree.
Majakesed on Hokkaidol kohati naljakad – teravate viilkatustega, Bieis näiteks kannavad sageli aastanumbreid ja näevad ka 80aastase vahega üsna identsed välja. Igal juhul on kogu maailmale antud üsna väike kvoot, mille jooksul keegi suudaks saagimisvõistlusele kaasa elada, ning kuigi Biei oli sellest enamiku saanud, lahkusime bussiga mägede poole.
Leides viis treppi, mis lõppesid padrikuga, loobusime matkamisest ning siirdusime hotelli all mulksuvasse onsen’i, mil marmormööbel ja mäevaatega välibasseinid. Saunakõlaritest kostsid rohelised niidud.
Viimane käik pealinnas oli kohustuslikult Harajukusse ning just pühapäeval, mis toob igal nädalal jaama lähistele end põhjalikult üles taguvad kooliplikad. Nähtuse nimi on takenoko-zoku või nüüd lihtsalt cos-play, mille iidoliteks on enam-vähem kõik, anime’st ja manga’st pokemoni ning Gothic Lolitani. 1980. aastatel oli see Jaapani subkultuur veel rajum ja mitte koolilaste teema, aga võtab hinge nüüdki kinni, et keset päeva ja suurema põhjuseta nii põhjalikult valmistutakse ja lihtsalt tšillitakse pargiservas, sillal, kõnniteel. Igas eas, mingit raha küsimata. Kaks efektseimat tibi osutusid lähemal vaatamisel küll cross-player’iteks, aga paljud siis tänapäeval pirtsutavadki nii tehnilistes küsimustes kui soo ja riiete kooskõla.
Rollimängud
Natuke edasi Yoyogi pargi poole tantsivad ja poosetavad palavusele vaatamata nahkriietes rokabillimehed, tantsubanded, üksiküritajad ning kümned ja kümned kõnnitee ja sõidutee vahele sätitud noortebändid.
Üle tee asuval väljakul breigitakse ja rulatatakse, laval esinevad Jaapani räpparid, jälle kulgeb üks allee noortebändidest, kes lahkelt oma isetehtud singleid tasuta jagavad. Lahkudes õnnestus paraku ka ühe hullu briti Steveni otsa komistada, kes oma Hiroshimast pärit naise Teikoga kõigile Jeesusest rääkis, sõltumata kuulaja huvist.
Mina ei suuda nihukestele kunagi ei“ öelda, nii et kordasin alistunult temaga kaasa, kuidas ma kalli Jeesuse nüüd oma südamesse võtan. Pärast kulus kõvasti ploomiveini ikka, et see endalt maha pesta. Kui te selle loo peale nüüd tõesti Jaapanisse lähete, tooge mullegi üks pudel seda ploominapsu, sest Tallinnas maksab see jälle 3x rohkem. Kui ei raatsi, jooge vähemalt ohtra jääga!
Reisi õnnestumisse andsid hindamatu panuse perekond Ollino ja Finnair.
Rongiriik
Maailma edevaim, kiirem, mugavaim ja täpseim on Jaapani raudteesüsteem igal juhul, aga vähegi rohkem kolades on ta tüütu nagu iga ühistransport. Lisaks kujutab raudteejaam ka keskmise suurusega paikades endast seitsmekordset kaubanduskeskust ja lõputuid eksimisvõimalusi.
Varem saabunud sõbrad kinnitasid, et süsteemi õpib isegi naine kahe päevaga ära, mina tuhisesin üksinda Tokyo äärelinnas asuvasse koju seigeldes enamasti oma jaamast rõõmsalt mööda, kuna liinisüsteeme on mitu, lisaks metroo (subway), kus JR pass ei kehti. Kõik rajad on küll kenasti nimetatud ja värvitud, aga igal liinil on versioonid local, limited, rapid, extra rapid jne, mis peatuvad ise kohtades, ja ingliskeelsed viited vilksatasid mõne vaguni tabloodel vaid hetkeks.
Tokyot tähistava kanji õppisin küll kiiresti ära, et mitte täiesti vastassuunda sattuda. Kõige zenim kruttimine Tokyo plaanil on väga maise põhjusega – keisripalee üüratu ala alt rongid läbi käia ei saa.
Eksimine pole ime, kuna Shinjuku jaam on maailma suurim, mõne miljoni reisijaga päevas ja enam kui 200 sisse/väljapääsuga ning koju viiv Chuo liin oli paar korda käigust maas, ehk siis pidin asenduse leidma. Veateade (out of service või accident) tähendab enamasti, et kusagil koristatakse laipa ja varsti käib rong jälle nii, et pane kella õigeks. Muud rongidega peaaegu ei juhtugi ning just Chuo olla populaarseim enesetapuliin. Sapporos on ühel liinil kummirattad, mis jätab rohkem jäsemeid alles ja Kareninad on ellugi jäänud.
Rongis tegeleb kolmandik reisijatest magamisega, mõni loeb (vahel mingi häbita porno-mangasid) kolmandik klõbistab mobla või mõne mänguga ning telefoniga kõnelemine on keelatud – mitte kodanike, vaid nende kardiostimulaatorite segamise kartuses. Kuidas nad rongis magada või õigel ajal üles saavad, pole aimugi. Tipptunni ajal toimuv mahtra on meeletu – kuigi põhiliin Yamanote sõidab iga 2,5 minuti tagant, tropitakse rongid viimseni inimesi täis ja muidu viisakalt sõitmise eest tänavad ja kollase joone taga seista paluvad jaamaonud tõmbavad kätte valged kindad ja lükkavad füüsiliselt inimesi pardale. Kui tõesti peaks hilinetama (mõni eelistas rongi peale mineku asemel selle alla heituda), jagavad tüübid lausa lipikuid, mis tõestavad, et sa jäid rongi pärast tööle või kooli hiljaks ja teatis on sama legaalne kui lapsevanema vabandus päevikus või sinine leht.
Rongid on Jaapanis üks põhilistest perverdimagnetitest – sa pead olema ikka ekstreemselt kole naine, et mitte langeda käperdajate küüsi. Varem ei julgenud Jaapani naised sellest rääkidagi, nüüd on üleval lausa julgustavad plakatid ja tipptundide ajal eraldi roosade kleepsudega vagunid, kuhu nilburitel pole asja.
Millises Jaapani piirkonnas on vasak- ja millises parempoolne eskalaatoriliiklus, saavad trepitropid ise peagi selgeks.
Hommikuteater kabuki
Üks teisipäevahommik tundus parim aeg Tokyos teatrisse minekuks. Valitud sai kabuki ja piletid soetatud kiiruga tutvuste kaudu. Kabuki (tõlkes umbes laul, tants ja näitlemine”) on no kõrval üks Jaapani kultuuri omapäradest, 17. sajandi alguses arenema hakanud ja peamiselt Edo perioodil loodud põhjaliku teooria-taustaga teater, kus mängivad siiani vaid mehed ja ilmselt jääbki nii, ehkki kabukile pani omamoodi aluse naisterahvas.
Lihtsaim põhjendus traditsioonide (mis teadupoolest põhjendamist ei vaja) kõrval on selline, et naised ei suudaks kogu seda kostüümi ära kanda ja samal ajal ringi liikuda. Japside kehaehitus on samas nii vaheldusrikas, et teiselt rõdult vaadates ei saanud aru küll, et kaame meigi taga peitub tegelikult mister. Teatrimaja rabas hommikuse rahvahulga kõrval sellega, mihuke laat käis allkorrusel – lisaks (lausa ettetellitud) söögile krabatakse kümnetelt lettidelt erinevaid suveniire ja kogu rahvas ajaski omale ilge sületäie rasvaseid junne proviandiks kaasa. Söödi õnneks vaheajal.
Me saime Kabuki-za teise rõdu keskele ca 350kroonised pääsmed kella üheteistkümneks. Järgmine seanss algas 14:45 ja viimane kl 18 õhtul. Olla inimesi, kes võtavad päevapileti! Meist jäi enamik juba alguses magama, aga vahepeal üle õla piiludes paistis, et pool saalist tukkuski. Ülejäänutest valdavalt vanemad inimesed lahistasid pidevalt nutta, sealhulgas proua mu kõrval.
Ingliskeelsed voldikud selgitasid tõhusalt koos 50 krooniga laenatud kena ameerika aktsendiga paablikalaga, mis laval toimub ning etenduse, näitlejate ja kabuki tausta, nii et saab hakkama. Päris ausalt öeldes oli esimene 1,5tunnine etendus keskmine Endla suvelavastus, kus polnud eriti omapärast ega naljakat – ikka see maailmavalu, õnnetu armastus ja kohustuslik lõpu-seppuku.
Rahvas plaksutas harjumatult tihedalt – iga uue tegelase lavaletulekul, iga stseeni (eriti dramaatiliste) lõpus, vahepeal lausa hõisati saalist kiitust. 20minutise vaheaja jooksul loobiti kõik kolm lavakujundust kiiresti minema ja ära vahetati isegi eesriie – lennufirma ANA asemel toetas teist osa kuldsete tähtedega IBM (jaapani keeles oli see napp lühend küll kümnekonnast kanjist koosnev igavene joru).
Teine, õige pisut lühem osa kujunes kõvasti efektsemaks tantsuetenduseks suurejooneliste vanade kostüümide ning vinguva stiiliga orkestriga. Ei pääsenud sealgi ajaloolistest keerdkäikudest, armastusest ja lõpu-seppuku’st.
Räägitakse, et kabukis on ka õnnelikuma lõpuga lugusid, aga patt oleks väita, et positiivne teatrielamus sellest kõigest saamata jäi.
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris detsember-jaanuar 2007.