Uudised ja reisilood

Kaheksal eesti motomatkajal oli kaks eesmärki – sõita mootorrattaga üks pikk ring ning külastada Gruusiat. Hea konkreetne tundus ring ümber Musta mere. Muljetest ja motomatkamise iseärasustest kirjutavad Margus Kastein ja Kaspar Noor.

Pärast Kiievit kaob mets ja laiuvad ainult päevalillepõllud. Õieti kisub seal stepiks kätte, sest tulekahju toimub tulekahju otsa, aga kuna seal pole õieti millelgi põleda, pole see ehk ka suur tragöödia. Selja taha olid juba jäänud Rostov, vaikne Don ja veel varem ühegi vaba hotellitoata Bobruisk Valgevenes, sest sinna oli Lukašenka komandeerinud tuhandeid ehitajaid linna üles vuntsima.

Edasi läks tee Sotši, Venemaa ainsasse tõsiseltvõetavasse kuurorti. Alguses supermagistraalil, pärast 150-200 kilomeetrit mööda mererannikut kulgenud täielikku mägiteed, mida sõitsime kolm tundi – tipphooaeg, miljon Kamazi, Ikarusi ja Ladat, kõik tahmas ja tossas.

Loodus on aga kihvt, puhkajaid palju, rannas saime juttu rääkida ahvide, boamadude ja miilitsa nooremseersandiga. Miilitsate eest küll hoiatati, et igavesed trukkarid, ja kõik trassid olid ka neid täis. Lähedal on ju Tšetšeenia ja osseedid. Välismaalasel peavad kohe olema ette näidata viisad ja hotellivautšerid, olgu seal peal või hotell Arbat Moskvas, nagu meil, aga ikka parem kui ilma.

Sotši oli õhtul kümne paiku nii puupüsti rahvast täis, et mootorrattaga ka ei mahtunud sõitma. Tõmbasime raudteejaama baabuskatelt tube otsima. Kõigepealt pakutakse alati küll tüdrukuid, aga saime elamise ka. Ilus linn, küllaltki euroopalik, aga võib-olla ka ainus selles regioonis. Eks seepärast Venemaa okupeeriski Abhaasia, et kõik rannad asuvad ju seal.

Pärast ööd Sotšis sõitsime Gruusiasse, piirini oli 50 kilomeetrit. Õieti Abhaasia piirini, kus teadsime ette, et vaid venelasi lastakse sisse-välja, väed on ees. Teed olla väidetavalt õhku lastud ning Gruusiasse ei pääse. Ja kui seal öeldakse, et teed ei ole, siis seda ei olegi.

Pidime siis Gruusiasse sõitma laevaga “Mihhail Svetlov”. Mõtlesime, et suur kruiisikas nagu “Briljantkäes”, aga ei. Laevale saime, kapteni ja sadama peadispetšeri Zareba rääkisime ära, aga tollis ütles uus ukaas ikka, et kolmanda riigi kodanikke ei tohi otse üle lasta – “äkki teiega juhtub midagi”.

Kõiki hirmutataksegi, kui hull on elu separatistlikus Gruusias, et lollid peast, kui sinna tahate minna. Eestiski ehmusid tuttavad ära – teid röövitakse ja tapetakse, tsiklid kaovad ära, anti siis kohalike numbreid, kes kaitseks. Tegelikult puudus selle järele igasugune vajadus, kuigi paljud usuvad ohtusid siiralt.

Sõitsime laevaga siis põiki üle Musta mere Türki ja tulime Gruusiasse Batumisse mööda maad. Ilgelt tüütu oli türklaste bürokraatia, kus tsiklid tollitakse sisse ja välja. Ametnikud küll aitavad ette-taha asju ära teha, aga neli korda pidime kogu ringi läbi käima, vahepeal kadusid arvutist andmed ja ametnike ustel olid seal lausa sildid “Raha mitte pakkuda”.

Gruusiasse jõudes muutus kõik. Riiki piiravad Must meri, moslemid ja alt kristlik Armeenia. Mõtlesime, kuidas nad üldse ellu jäävad. Vastuseks sai hiljem “agressiivne külalislahkus”.

Esmalt ehmusime küll ära, mida kuradit – kõik teed on paksult lehmi täis, sead ka veel, halli värvi ja laigulised. Mitu korda oleks otsa sõitnud neile, sest siga on selline äkilisem, kui pähe võtab, et nüüd peaks jooksma hakkama.

Gruusiaski tuututati igal pool, et atkuuda ja kas vene keelt räägite. Ise nad küll ei rääkinud. Aga kui Makinjauris seisma jäime, oli jälle miljon meest kõrval, meil siin svadba, tulge ka. Pulm käis küll juba kümnendat päeva, peika oli koomas ja pruut magas, aga saime sama venna, Mirza koju öömajale. Külalislahkus lõi ikka haamriga pähe, maksid 100 krooni näost, said söögid-joogid, öömaja, duši.

Seal saime ka esimese tõsise toostikoolituse – toosti juuakse Gruusias alati veiniga, äärmisel juhul viinaga. Kui õllega võtad, siis ainult nende terviseks, kellele halba soovid.

Toost on pikk, vahel ilukirjanduslikum, vahel lihtsalt lugu – käisin seal, rääkisin sellega, niisuguse järelduse võib teha, võtame selle peale. Kogu aja löödi kokku, jälle kokku, aga võtma ei hakatud. Löödi vanemate terviseks, isade-emade, õdede-vendade, et vaenlastel halvasti läheks ja et meil paremini läheks kui vaenlastel.

Batumi ümbrus on veel selle poolest fantastiline, et seal on justkui vale kliimavöönd – lopsakas rannaäär, kus nõukogude nomenklatuur kõik puhkas omal ajal. Kuulsas omaaegses botaanikaaias ahve enam ei jookse küll.

400-500 kilomeetrit Thbilisisse oli normaalne tee (välja arvatud lehmad). Linn ise oli paras auk, aga ärikeskus nagu Läänes! Marriottid, butiigid, majandusareng ja kui mujal on volga-mosse-lada, siis seal olid kõik autod olemas. Linna vanades “koobastermides” teevad massöörid imetegusid, murravad sind nagu legot või ruubiku kuubikut.

Edasi kulgesime maailmakuulsa Telavi veinipiirkonna poole, kus sai seda õiget Kindzmaraulit.  Väljas on 40 kraadi palavust, vein tuleb jahedas keldris härmas torudest – veini õige temperatuuri küsimust nagu Eestis ei saagi tekkida.

See oli parim, jääkülm! Isegi õlleisu ei tulnud peale. Ja kaine peaga ei sõida seal Kahheetia piirkonnas keegi, politsei ei pea ka kinni, sest veini juuakse igal pool ja kogu aeg.

Stalini tolmav pärand

Tagasiteel keerasime sisse Gori linna, kus asub Stalini muuseum. Ikkagi grusiin ju. Provotseerisime giidi, et mees tappis 20 miljonit inimest, aga see vastas, et faktiga ei saa vaielda ega seda õigustada, aga rumal ju oleks kinni panna muuseumi, kus kõik kingitused, mundrid ja sõjaajalugu.

100aastases Stalini soomusvagunis kohtasime itaallaste kampa, kelle seast kostis järsku sulaselget eesti keelt. Üks Jerevanis sündinud noormees, kes õpib Roomas ülikoolis ja oli sõpradega Gruusias käimas. Eestikeelseid tervitusi kuulsime Gruusias veelgi, Mart Laar töötas seal, kaitseministeeriumis on meie sideohvitser jne – sidemed on tihedamad, kui võiks arvata.

Järgmine, Bordzhomi linn oli üks Gruusia ilusamaid, seal suvitavad kohalikud ja maa seest tuleb puhast borzhommi vett, küll mudamaitselist. Majad ja ümbruskond hakkasid ka kuidagi vahemereliseks muutuma.

Tõmbasime Türki tagasi. Gruusias on tegelikult üks korras tee Batumist Thbilisisse, ülejäänud – kui tahes hästi nad kaardil joonistatud pole – on kõik p…s. Asfalt pandi 40 aastat tagasi maha ja vahepeal on mõni mägijõgi alt läbi käinud, mõni ülevalt tulnud, mõnda auku võid pea ees sukelduda. Katastroof.

Leidsime teeotsa väidetavalt rahvusvahelisse piiripunkti, pidi väga hea tee olema, kus sõidavad rekkad ja liinibussid. Sõitsidki, kaks ratast õhus nagu Disney multikas, vinkadi-vonkadi sõitsid kohalikud oma Ladadega, 3 km/h sõitsime meiegi selle ära.

Piiril uuris kaks vanataati, kust me oleme, ja siis musitati oma karvaste nägudega – kristlased! Seal on veel alles armeenia külakesed ja see rahvas ei salli türklasi ja moslemeid silmaotsaski. Viimasel sajal meetril Gruusiast nägime veel bensujaama – mingi ilge sara. Aga juba jooksid mehed veinikanistritega välja – bratsõ, estontsi, pribaaltika!

Keerulised moslemid

Hiljem Türgis tankides tundus iga kord, nagu oleks auto paagitäie võtnud – nii kallis oli kütus seal. Peldikuid polnud endiselt (need kadusid Leedus ja tulid tagasi Bulgaarias), igal pool vaid “karukäpad” maas.

Kui vaatasid, et näe, urinaal ja voolik, osutusid need moslemite pesukohaks. Meil oleks otsast ära lõigatud, kui seal…

Türgis väsitasid meid need moslemite palvetamised. Uneaeg oli niigi limiteeritud, aga hakkab ruuporitest see pihta jälle. Sõitsime seal tuimalt 2500 kilomeetrit, kutsusime seda töö tegemiseks, tootmiseks.

Üks koht oli aga jube kihvt – kuna me ei läinud mööda peateid, siis nägime ei tea mis ajast pärit koopainimeste küla. Nägi välja nagu tapeet või arvutiga tehtud. Ümmargustest kividest madalad majad, korstnast tuli suitsu, tuhandeaastase moega puuvankrid, inimestel välkusid vaid silmavalged salkude tagant, kõikjal vedelesid kaltsud. Ei, ei olnud turismitalu, nad elavadki nii.

Eesti passiga läks kõik libedalt ka esimeste Türgi sõjaväepatrullidega, järgmised juba lehvitasid. Lõpuks jõudsime üle Bosporuse väina võimsa vaate mandri poolele ja näha oli selge vahe elatustasemes. Kuigi see moslemite laul käis edasi, tundsime end Euroopas.

Pühkisime Türgi tolmu ratastelt ja Bulgaarias olime ainult “welcome”. Kõik tahavad hirmsasti Euroopa Liidus olla ja kuigi vastu tulnud sakslased hoiatasid, kui hullud seal teed on, siis Gruusiaga võrreldes olid need ikka väga head. Bulgaarias käisime loomulikult Varna kuldsetel liivadel – massiliselt ilusaid naisi, vene keelega saab hakkama, odav on ka. Aga juba paistab kinnisvaraarenduse kombitsaid ja saksakeelseid silte, nii et odavaks ta ei jää.

Viis kilti piirist Rumeenia poole jäime mingis Vama Veche külas seisma, et valutsi vahetada. Tuli välja, et see on surfarite ja hipide suvituskoht! Mitte nagu Ristna, aga… hipid. Kõik on räämas ja ligadi-logadi, aga restoranid, pubid, musa põhjas igal pool.

Hommikul vaatad, kuhu ma küll sattunud olen, pikk telklinnak, naised-lapsed-mehed, kõik paljad, kusagil liiva sees vana Trabant, nagu ta 30 aastat tagasi jäi, hästi must ja räpane, aga jube hea muretu. Maapealne paradiis.

Maailma koledaimad autod

Rumeenia. Liikluses on kõik autod Daciad, mis on, eks ole, maailma kõige koledam auto ja kuna kliima on soe, sõidavad siiani 20-30 aastat vanad Daciad. Lisaks veel mustlased oma vankritega, mille küljes ripuvad siin ketsid, seal riided ja kaks vennikest. Kiirteel! Mööda ka ei saa neist hobustest ja karavanidest.

Ühe öö olime Transilvaanias Sighisoara linnas, kus on siis Dracula loss. Ja sealt edasi tulid juba Ungari, Slovakkia ja Poola – jälle töötegemine. Ilm läks külmaks ja sõidust oli kopp ees ja seal on eestlased ju kõik käinud.

EMM-Klubi “Reis ümber Musta mere” ajaveeb: http://emm.ee/blog

Kuidas tsiklil tukastada?

Mootorratas on lihtsalt vahend. Selline reis on vahetum ja näed ka rohkem, kuigi tsikkel võib samas olla tüütu – kogu aeg on temaga jama, pole turvaliselt paigutada kusagile ja tukkuda ka ei saa. Teoorias ei saa. Mingil hetkel vajub silm lihtsalt kinni ja kui natukese aja pärast näed uusi viitasid ja kilomeetrisilte, oledki maganud.

Sõit ise on monotoonne, musa pole, kellegagi rääkida pole, vahel teed kiivriklaasi lahti, siis tulevad silmad-suud sitikaid täis, võid ka kätega vehkida, aga miski ei päästa väsimusest. Eks sel kõigel ole ka omad põhjused – kui sõidad päeva lõpus või sööd lõunal liiga palju. Me olime kõik targad, väga suurt lõunat ei teinud kordagi.

Reisile läksime ilma telkideta, kaasas olid vaid magamiskotid, mida me lõpuks kordagi ei vajanud. Täiesti võimalik on reisida ilma telgita kolm nädalat, teadmata, kus homme ööbid. Seljakotimehed teavad seda tunnet. Näiteks ööbisime jalgpallistaadioni all kusagil urkas, kellegi kodus või poole hinnaga Thbilisi vanalinna lukshotellis.

Ka asju on võimalik kaasa võtta väga vähe. Kui lennuki-rongiga reisides on elu väga mugav ja lahe, siis tsikliga on sul piltlikult vaid krediitkaart ja hambahari, kindlasti ka soojad riided. Meie läksime lõunasse, kus oli pea kaks nädalat jutti 40 kraadi sooja ning siit minnes seljas olnud riided pidid ka veel tsiklile peale mahtuma. Suveniire ei saanudki osta, isegi pudelit veini polnud kusagile panna.

Kuna kõik su asjad on tsikli peal, siis öömaja otsides pead kogu aeg mõtlema, kuhu sa need jätad, kas hommikul on ratas alles, kuigi küljes on spetsid ketid, lukud ja signad. Ka sõidu ajal peavad need vähesed asjad turvaliselt kinni olema, meil kadus küll igal vennal midagi ära. Aga lendavaid kohvreid märkab tagasõitja ja viimane korjab asjad kokku.

Paljudel motomatkajatel on kaasas ka auto, kuhu asjad pannakse. See pole aga õige tsiklimatk ja auto võib toppama jääda piiriületustel, kust tsiklid saavad kiiresti läbi. Meil oli ju kokku 16 piiriületust.

Euroopa pool on üldine reegel, et tsiklitega saad kiiremini ja need lastakse piiril ette. Poola-Ukraina piiril mõtlesime aga, et oleme Gaza sektorisse sattunud, järjekorrad olid kilomeetrite pikkused. Tagasi tulles nägime sarnast pilti ka Rumeenia-Ungari piiril, seal puistatakse rumeenlasi.

Venemaalt Ukrainasse sisenedes passisime 6,5 tundi, sooja oli 43,5 kraadi. Üks rekka ajas meile varjuks ette vähemalt, aga tavalise sõbraliku uudishimu asemel oli vene ametnike suhtumine äärmiselt vaenulik. Üle joone ei tohtinud minna, tsikli juurest ära ka ei tohi minna, rääkida omavahel ei tohi, naeratadagi ei tohi – kui korra veel liigutate, saadame teid sinna taha otsa.

Kümnetaalane sooduskupong päästis lõpuks ikka ära. Alguses ei julgenud keegi küll pakkudagi, vend oli nii ideeline, et paneb su kohapeal paragrahvi alla. Lõpuks hakkas ise märku andma, et need autod jäävadki tulema, kui me midagi ei tee. Aga piir on piir – seal käibki üks keberniit.

Muidu suhtutakse motikatesse pea igal pool sõbralikult ja hästi, sest neid on nii vähe. Venemaal, Valgevenes, Ukrainas, Gruusias tuldi igal pool käega katsuma ja sellist asja nagu siin, kus iga saja meetri tagant teine tsiklimees lehvitab, polnud üldse. Igas peatuses oli esimene küsimus “Palju ratas maksab?”, teine “Palju välja veab?” ja kolmandaks uuriti, kelle oma see meist kaheksast on.

Signaalitatakse ja vilgutatakse neis maades tervituseks ikka ohjeldamatult, mis muutub pimedas veidi koormavaks. Eriti kui rekka täistuled peale tõmbab ja tuututab, kui sa nagunii midagi ei näe, näiteks vihmaga. Üritasime tegelikult pimedas ka mitte sõita – ohtlik. Võõras koht, autod pole tee ääres valgustatud, teeaugud.

Ka sõidukultuur on Kaukaasias väga teistsugune, temperamentsed on nii inimesed kui mägiteed, aga rekkad tõmbavad ilusasti tee äärde, et tsiklid vahelt läbi mahuks. Eks nad sõidavad autodega ka seal kolmes reas ja kui mööda ei mahu, tuleb ikka minna.

Slovakkias ja Poolas sõidetakse jälle nagu hullud – pimedas, sisekurvis, endast ja teistest ei hoolita. Ukrainaski oli nii – teeääred on pärgi täis, aga mõistust pähe ei võeta. Kõik on ju ka öökullid seal, sõidavad ilma tuledeta ja neil on ka selline tuuning, et üks esituli värvitakse siniseks ja teine punaseks või mõlemad punaseks. Vaatad, et kaugeneb, aga auto läheneb hoopis!

Kokkuvõttes määrab motomatkal kõige rohkem seltskonna omavaheline sobivus, üksteise tundmaõppimine, egode allasurumine. Meil väga probleeme polnud, aga ütlemisi ikka tuli. Ikka mõeldakse, et kurat, ma ju tulin siia, kuidas ma nüüd ei saa, mida ma tahan.

Kes tahab sõita sinna, kes tänna, kes magada 11ni ja sõita poole ööni, kes ärgata kl 6 ja õhtul varem seisma jääda. Bensujaamast üheskoos lahkudes tuleb kellelgi midagi meelde, teised ootavad, kiivrid peas, palava käes. Mõni tahab kruiisida, nagu viitsib, teine sportlikult, et tanklapeatus 15 minutit, teed või pool suitsu ainult ja paneme edasi.

Meie tahtsime peamiselt näha ja suhelda pluss teatud kohustused filmida ja intervjuusid teha. Nii et kui näed süzheed, pead seisma jääma. Polnud sport ega perereis. Aga kui motomatkal pilti tahad teha, ei ole nii, et jääd seisma ja teed pildi. Ära tuleb võtta kiiver, kindad, ratas hargile tõsta…

– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober-november 2006.