Unistus Indohiinast – Laos
“Mis nad nende nahkhiirtega teevad, oled sa aru saanud?” küsisin Greggilt, kui ettekandja oli juba teise perfektse café au lait’ lauale pannud ja letil kõrguva baguette’ide kuhja taha kadunud. Gregg oli Luang Prabangis töötav ja Kagu-Aasia veidrusi peensusteni tundev arheoloog ning ma olin meie hommikukohvid Le Bannetonis seega kiirelt enda kasuks töötavaks traditsiooniks muutnud.
Olin päev varem põhjalikumalt kohalikul turul ringi vaadanud ja lisaks kümnetele tundmatutele ürtidele avastanud ka mõned isegi mulle tuntud kaubaartiklid.
“Grillivad,” vastas Gregg Laose parimat – aga võimalik, et ka kogu maailma parimat – croissant’i ampsates. “Ilmselt saaks neid frittida ka.”
Luang Prabang on kõige täiuslikum linn Aasias. See on Euroopa unistus Indohiinast, koloniaalajastu kõige romantilisemate hetkede salvestus.
Õhtust – näiteks maanduva lennuki aknast – vaadates on linn eriti ebamaine. Keset otsatut džunglit kohtuvad kaks üksikut jõge, et siis juba ühena koos edasi voolata. Selles liitumiskohas on pisike kuldseid templeid täis puistatud linn. Pigem kokku võlutud kui ehitatud.
Ehkki hmongid ja ka teised Laose mägedes elavad väikerahvad on enamasti animistid, ei ole see takistanud 18-aastast hmongi poissi Sing Yangi (vasakul) ning aasta vanemat khmoud Wiengi juba aastaid Luang Prabangis budistlikus kloostris elamast ja õppimast – korraliku tasuta hariduse nimel võib ootamatult Buddha leida küll. Tihti maapoistel muud võimalust polegi.
Luang Prabangi templid
Luang Prabangi budistlikud templid kõrvuti koloniaalajastu villade ja traditsiooniliste hõimude majadega on kui mitu sajandit ajalugu paaril ruutkilomeetril, lihtsalt ärka hommikul koos munkadega ja hakka uurima. Erinevalt ajalootunnist saab vahepeal käia massaažis, turul, kokanduskursusel või lihtsalt peatänava ääres klaasi veini taga jalgu puhata ja teisi turiste vaadata.
Luang Prabangi linnaplaan on samuti eriline. 14. sajandil, kui templid olid juba püsti ja nende ümber olid tekkinud väikesed külad – igaüks oma pisikeste tänavate, tillukeste põllulappidega maitserohelise jaoks ja tiigiga veevõtuks –, mis hiljem linnaks kokku kasvasid, oli see lihtsalt üks järjekordne Aasia linn. Tänaseks on Luang Prabang üks väheseid, mis on sel kujul säilinud.
Mekongi ja Nam Khani jõgede kohtumispaigas asuv linn on imeliselt puutumatuna püsinud. Selles imes on UNESCO maailmapärandi nimistus olemisel roll mängida olnud vaid viimased paarkümmend aastat. Enne seda päästis teisest küljest vaadates kurb asjaolu, et Laosel lihtsalt polnud raha midagi lammutada ja ehitada.
Ei maksa luua illusiooni, et Laose inimesed linna juba ammu poleks maha tõmmanud, kui selleks vaid võimalus oleks olnud. Enamikul neist puudub euroopalik kirg elada vanades ja ebamugavates majades ning nende keerulisi puunikerdusi taastada, kui on raha korraliku betooni ja pleki jaoks.
Luang Prabangi peatänavat ääristavad 1920ndatel ehitatud prantsuse kolonialistide villad, millesse tänaseks on kolinud butiikhotellid ja restoranid. Ehkki linna vaatamisväärsused jõuaks ära vaadata ühe päevaga, kipuvad inimesed tihti nädalaks või paariks paigale jääma.
Turistide radadel
Välismaalastele Luang Prabang muidugi meeldib, kesklinn juba ongi nende päralt. Ja mitte ainult mõneks päevaks saabunud turistide päralt, kes siis tagasi lennujaama kihutavad, et juba paar tundi hiljem Kambodžas Angkori templite vahel jalutada. Näiteks Gregg plaanis pärast poole aasta pikkust pausi kodumaal USAs vähemalt aastaks tagasi tulla, arusaadavalt meeldivad talle kui arheoloogile need loendamatud templid, millest mitu on üsna lagunenud.
Pooli linnakese restorane peavad prantslased, matku korraldavad sakslased, peatänava äärest leiab elegentseid kosmopoliitseid butiike samasuguste omanikega. Näiteks nagu Caruso Lao Home Craft, mille omanik, Kanadas sündinud ning Hongkongi disainimaailmas karjääri teinud Sandra Yuck müüb kauneid puidust lauanõusid ja sisustusaksessuaare. Maailma ühes vaeseimas riigis pole tegelikult probleem küsida salatikausi eest summa, millega mujalt saaks kogu väiksema palee sisustuse osta.
Laose Kuningriigi pealinn
Luang Prabang oli Laose Kuningriigi kuninglik pealinn kuni kommunistide võimuletulekuni 1975. aastal. Siin resideerus Lao viimane kuningas, kelle kommunistid maha võtsid ning sellega ühtlasi enam kui poole tuhande aastase kuningriigi hävitasid. Viimase kuninga Sisavang Vatthana saatsid kommunistid ühte Laoses levinud “ümberõppe” laagritest, kus ta suri millalgi 1978. ja 1984. aasta vahel. Loomulikku surma, nagu kinnitavad võimud.
Peatänava ääres on endises palees nüüd muuseum, kus on välja pandud kuninglikule perekonnale kuulunud esemed, mille kõrval peatänava butiigid enam kohatud ei tundugi. Ühes kõrvalhoones on eksponeeritud näiteks kuningliku perekonna autokollektsioon.
Kas nende autodega kunagi ka Luang Prabangi peatänavalt kaugemale sõideti, on kaheldav. Ilmselt jõudis kuningas autod osta enne, kui talle meelde tuli – oih, ma pole ju veel teid jõudnud ehitada!
Mingid teed Laoses muidugi olid siis ja on ka nüüd, pealinna Vientiane’i ja Luang Prabangi vahelise 400 kilomeetri läbimiseks peaks aga siiski arvestama sõiduajaga 11-12 tundi.
Mitteametlik kultuuripealinn
Laose mitteametlik kultuuripealinn on Luang Prabang siiani. Vientiane’i ainsaks vaatamisväärsuseks on Pariisi triumfikaarest inspireeritud sõjamonument – mis ehitati USA annetatud raha eest ja tsemendist, ameeriklaste kavatsus oli küll toetada lennujaama rajamist. Ehkki tagasihoidlik lennujaam kunagi hiljem ka tõepoolest valmis, on Luang Prabangi rahvusvaheline jaam see, kus suurem osa turiste maandub, olles ühtaegu Luang Prabangi päästjad ja hävitajad.
Luang Prabangis pole kunagi olnud ühtegi tehast – valitsuse selge poliitika on olnud välisinvestorid oma tehaste ja tuhandete töökohtadega eemal hoida – ja linnas elades on ka keeruline suuremat põldu harida. Turism on linlaste ainus võimalus ja kindlasti üritavad nad sellest väga kiiresti väga palju saada.
Ometigi on Laoses vaatamata vaesusele ja turismi tekitatud kontrastidele rohkem väärikust kui näiteks Kambodžas, kus iga algkooli laps võib mõne Euroopa kiirmoetootja tehasesse tööle minna, kui ta vanemad tunnevad, et nii on perele kasulikum.
Pühendunud budiste täis linnas, ja seda Luang Prabang kahtlemata on, seatakse elus eesmärke, mil pole raha ja asjadega suurt midagi pistmist.
Templid ja mungad on kogu Luang Prabangi liikumapanev jõud. Nende tak bat, hommikune almusekogumine, annab kogu linnale põhjuse veel enne päikesetõusu ärgata; nende palved ja laul on vaikne taustmuusika argisaginale.
Ühtlasi on nad ka suurim vaatamisväärsus. Inimloomaaed.
Igal hommikul kella kuue paiku voolab annetusi kogudes läbi Luang Prabangi lõputuna tunduv hääletu oranž munkadejõgi, mis siiski hiljemalt kella seitsmeks on talvehommikute udusse kadunud.
Traditsiooniline tak bat
Varahommikune tak bat on päevadel, kui linnas peatub rohkem rühmaturiste, inetu mungasafari, kus inimesed oma nutitelefonide välkude sähvides munkadele nina alla ronivad. Hiina ja Korea turismigrupid ei kaunista ühki budistlikku linna, paraku.
Koos kohalike budistidega ääristavad tänavaid turistid nii idast kui ka läänest, kellele on müüdud “annetamispakett” – transport mõne templi lähedusse vaibaga kaetud kõnniteeservale, potitäis riisi munkadele andmiseks ning siis tuktukiga hotelli tagasi, kenasti hommikusöögi ajaks.
Vähemalt on sellega kontrolli alla saadud see, et munkadele, kelle toidulaud sõltub almustest, ikkagi värsket ja puhast toitu pakutakse.
Ka tseremooniat viisakalt distantsilt jälgida üritavatele inimestele poevad külje alla suurte korvidega turunaised: “Banana for the monk!”, “Feed the monk!” ja ma olen päris kindel, et ei kuulnud valesti: ”Banana for the monkey!” Keelevääratus, mis iseenesest tõele päris lähedal oli.
Maailmapärandi hoidmisest jääb see kõik küll üsna kaugele.
Ent tund hiljem, kella seitsme paiku hommikul, on tänavatel normaalne elu, kõik inimesed käituvad meeldivalt ja kohvikutes on esimene tipptund croissant’ide ja café au lait’ga. Või suure omleti, riisi ja Lao kohviga.
Mägine ja merepiirita Laos
Laos on kogu ülejäänud Kagu-Aasiast väga erinev ning erinev on ka selle köök. See pole ei hiina, tai, vietnami ega prantsuse oma – midagi neist kõigist ja samas midagi täiesti uut.
Kui tahad, saad proovida grillitud nahkhiirt või mõnda Mekongist püütud, sidrunheina täis topitud ja kohe sealsamas jõe ääres tänaval küpsetatud kala. Kui tahad, istud õhtupäikeses restoraniterrassil ja sööd grillitud kitsejuustu mee ja piiniapähklitega, mõistagi koos klaasi Prantsuse veiniga, lehitsedes paar aastat vanu Elle Décori ja Marie Claire’i numbreid.
Kõige muu kõrval linnas on need täiesti uued.
Lunag Prabangi templite TOP 3
- WAT XIENG THONG – KÕIGE ILUSAM. Wat Xieng Thong on kõige klassikalisem Luang Prabangi tempel – mis teebki selle ka ühtlasi kõige ilusamaks. Ehitise kihiline katus ulatub peaaegu maani. Wat Xieng Thongis asub kuninglik matusekabel, kus võib näha kõike kuninglikuks matuseks vajalikku, sealhulgas ka võimsat urni transportimise kaarikut.
- THAT CHOMSI – PARIM MUNKADEGA KOHTUMISEKS. Luang Prabangi keskel kõrgub Phu Si mägi, kuhu ka kõige romantikakaugem inimene vähemalt korra päikeseloojangut vaatama ronib. Loomulikult pole mõeldav, et mäe peal ei oleks templit. Ühtlasi armastavad sinna koguneda kõik noviitsid, kes otsivad võimalusi inglise keelt harjutada. Nad räägivad hea meelega oma elust templis, tulevikuplaanidest – enamik kavatseb edasi ülikooli minna ja mitte mungana kloostrisse jääda.
- WAT WISUNALAT – KÕIGE VANEM. 1513. aastal ehitatud tempel on kõige vanem katkematult tegutsenud tempel Luang Prabangis. Hiinlased põletasid sellest küll suurema osa 1887. aastal maha, kuid tempel ehitati üles ja hulk avamisaastast pärinevaid esemeid ja detaile on ka säilinud, lisaks imeline kollektsioon vihma paluvate Buddhade kujusid. Need kujud, seisvad Buddhad, käed rippu, peopesad enda poole suunatud, on omased vaid Laosele.
Tekst ja pildid Silvia Pärmann. Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 1/2014.