Kuhu ja kuidas saab praegu reisida? »
Rohkelt suvepuhkuse ideid Eestis ja lähiriikides! »
24/7 klienditeenindus
(+372) 6 266 266

Unustamatu autoretk USA läänerannikul – osa I

08.08.2014
Svea Lillepalu

Kindlasti on paljude reisiunistuste nimekirjas retk ühelt USA kaldalt teisele. Mõned meie seast on selle unistuse ka teoks teinud. Meie sõber Eero tegi oma sõpradega ringi peale Ameerika Ühendriikide läänerannikule ja saatis jutu meilegi lugemiseks. Kuna mälestusi on sellel seltskonnal tohutult palju, siis oleme selle unustamatu retke mitmeks osaks teinud – väikestviisi järjejutuks.

Autoretk läbi USAJuba loo alguses tuleb mainida, et illustreeriv pildimaterjal ei ole kahjuks autori kätetöö. Nimelt jäi Eero kaamera Ameerika mandrile ja pildistab nüüd üles kellegi teise mälestusi. Sellele vaatamata jääb road trip reisiseltskonna meeltesse veel pikaks ajaks ja nüüd toomegi selle ka teieni! Head lugemist! :)

Meie reis algas Riia lennujaamast, kus saime ilma igasuguste viperusteta end lennule registreeritud ja ka pagasi otse LA-sse saata. Lätis küsiti meilt juba ka ESTA kehtivust tõendavat väljatrükki. Õnneks olid vaatamata kõikjal levivast informatsioonist selle mittekohustuslikkuse kohta siiski paberid väljatrükituna olemas. Edasi astusime Turkish Airlines’i pardale ja veetsime paar tundi teleka, jookide ja söökidega.

Istanbul – siin me oleme!

Taksojärjekord Istanbuli lennujaamas oli pikk ja väga arusaamatu, kuid saime meiegi endale auto, milles konditsioneeri rolli täitsid ainult avatud aknad. Sõit akvedukti juurde võttis aega umbes 20 minutit, kuigi varasema informatsiooni kohaselt pakuti sõidu kestvuseks 45-50 minutit. Akvedukt oli ilus ja hästi säilinud, kuid erilist ülivõrdes muljet ei jätnud.

Sealt samast sukeldusime Istanbuli vanalinna, mis kannab nime Sultanahmet ning asub Marmara mere ja Kuldsarve lahe vahel. Kuskil väga lähedal pidi olema ka meie hotell. Hotelli leides tundus küll, et oleme prügimäel, kuid tegelikult oli tegemist tihedalt asustatud äritänavaga, kus liikusid nii kohalikud kui ka turistid ja igas majas oli mingi äri. Kõige rohkem leidus seal erinevaid juuksurisalonge ja teetubasid. Hiljem kuulsime kohalike käest, et teetubades käivad teed joomas ja õhtuti kaarte mängimas ainult mehed.

Hotell kõrvaltänaval

IstanbulJa siis saabusime hotelli! See asus keset eelnimetatud tänavat ja oli meie Istanbuli-elamuste krooniks. Toad olid natuke suuremad kui üheinimesevoodi, tualette oli igal korrusel üks, duširuum aga ainult 2. ja 3. korrusel. Olgu öeldud, et meie tuba asus esimesel korrusel ja kui ukse avasime, avanes administraatoril vaade otse meie voodisse. Üks hommikusöögilauas istuja pidi end samuti eest ära nihutama kui ma toast välja tahtsin tulla.

Esmamulje ajel pidasime isegi hetkeks plaani, et meie hilisemateks Istanbulis ööbimisteks otsime uue hotelli, kuid leppisime administraatoriga kokku, et tagasi tulles saame kõrvuti toad duširuumiga korrusele. Oma osa muidugi oli sellel leebumisel ka külmal õllel nimega Efes ja hotelli ülimalt soodsal asukohal.

Õhtune Istanbul

Kui me olime end sisse seadnud ja igaks juhuks hommikuks ka takso tellinud, tegime tiiru linna peal. Jalutasime mööda kahekorruselise silla alumist korrust üle Kuldsarve lahe ja tagasi. Silla alumine korrus on täis topitud müügi- ja söögikohti ning lisaks leiab sealt ka diskoteegi. Ülemine korrus aga oli tihedalt kaetud õngitsejate massidega ning tavaliiklusega. Mulle jäi selgusetuks see, et kuidas nad oma õngenööre omavahel sassi ei aja, ripuvad need ju umbes 10 meetri kõrguselt vette ja kalastajad seisavad tihedalt kõrvuti.

Kohalikud kalamehedKaks nädalat hiljem ületasime sama silla teist korrust mööda ja siis nägime ka nende saaki – enamasti viidika moodi isendid, kuni 10 cm pikad, mõni üksik suurem ka hulgas.

Nüüdseks oli kell juba päris palju, kärumehed, keda ennist nägime oma müügipositsioonidelt massiliselt lahkumas, olid juba pildilt kadunud. Meie aga sattusime üllatuslikult ühte suht suurde mošeesse, mille nimi võis olla Yeni Cami ja mulle isiklikult tundub, et see ei jäänud hiljem nähtud sinisele mošeele mitte millegi muu poolest alla kui et talle oli minarette vähem külge ehitatud. Veel leidsime sellel tiirul ühe uhke maiustuste poe, mille meelde jätsime, et hiljem sinna ostma tulla.

Värvikirev vürtsiturg

PipraturgPeale varajast äratust võtsime ette väikese jalutuskäigu hotelli ümbruses ja avastasime, et tänavad ei olegi enam nii mustad. Tuli välja, et eelmisel õhtul asja seletanud türklane rääkis tõtt – öösel korjatakse prügi tänavatelt ära. Hommikuseks turgutuseks leidsime kohaliku vürtsituru servast imemagusat apelsini- ja sidrunimahla, mida meile otse tänaval pressiti.

Kuna lennujaama minekuks oli veel vara võtsime ette veel ühe turutiiru. Selleks ajaks oli juba suurem osa müügilette lahti ja mulje tõesti äge – kõikvõimalikku värvi maitseainete püramiide oli sadade meetrite kaupa ja kõikjal olid kauplejad ametis nende püramiidikeste vormimisega. Loomulikult oli turul müügil ka kõikvõimalikku imelikku Türgi kraami, millele raske otstarvet leida. Samas oli seal väga paljudes kohtades müügil „ehtsat“ siberi kalamarja, venekeelsetes kenades karpides. Need nägid tõesti ehtsad välja, aga ka Gucci kotid, Lee Cooperi teksased, Armani ülikonnad ja Rolexid olid seal igal sammul saadaval ja samuti „ehtsad“.

Üle lombi lendamine

Sõitsimegi mööda Marmara mere äärset teed tagasi lennujaama. Aknast võis näha mustmiljonit laeva, mis kõik oma järjekorda kas siis sadamase lossima või Bosporuse väina läbima ootasid.

Turkish AirlinesLennujaama saabudes läksime vastu oma reisi pikimale lennule, mis plaani järgi pidi kestma 15 minutit alla 14 tunni. Ühe vahemärkusena tasuks ära mainida ka selle, et Istanbuli lennujaamas asub esimene turvakontroll juba lennujaama peauste juures.

Lennuk ise oli väga mugav ja türklaste economy klass üllatas meid kõiki.  Normaalsed pingivahed ja piisavalt liikuvad seljatoed garanteerisid normaalse une. Sooja süüa anti samuti kahel korral, kuid soovijad said seda suvalisel ajal juurde küsida, nagu ka kõiki jooke, saiakesi, snäkke. Enne sööki toodi igale reisijale ka kuumad niisutatud rätikud.

Loomulikult oli igas seljatoes oma telekas ning toolil ootamas kõrvaklapid, tekk, padi, sokid, sussid, kõrvatropid, seep, hambahari ja –pasta. Teleka meelelahutuse valik oli samuti päris lahe – nägin reisifilmide hulgas kohti, kuhu me minemas olime ja äratundmisrõõmuga kohti, mida juba külastasime.

Tere, Ameerika!

Sellest luksusest väljusime kohaliku aja järgi pärastlõunal. Edasi ootas meid Ameerika Ühendriikidesse sisselubamise protseduur – sõrmejälgede andmine, passikontroll ja tollikontroll. See ei olnudki nii hirmus ja laabus kiiresti. Väikest hämmeldust tekitas vaid see, et N teatas tolliametniku küsimise peale, et tal sularaha kaasas polegi. Õnneks piisas ametnikule ka väikesest krediitkaardist.

Los AngelesSee, et riiki sisenemise protseduurid kiiresti läksid, ei tähendanud veel seda, et me ka kiiresti riiki pääsesime. Olles algul kuskil järjekorra keskel, lõpetasime siiski viimastena, sest reguleerijad suunasid järjekorda aeg ajalt ümber nii, et me pidevalt tahapoole langesime. Kirsiks tordile sai asjaolu, et üks meie kolmest kohvrist lindile ei saabunudki. Saime veel pool tunnikest pagasiteeninduse juures aega parajaks lüüa.

Lõppes meie seiklus lennujaamas sellega, et renditud auto vormistati meile alles peale kella kuute õhtul. Autorent ise oli korraldatud nii, nagu ma varem kunagi kohanud polnud – meile anti paberid pihku ja kästi minna platsile tähe „C“ juurde, mida ka tegime. Pool seltskonda jäi tuppa jalgu puhkama ja kohvreid valvama. Ootasime siis öeldud tähe all ja mitte midagi ei juhtunud. Mõne aja möödudes nägime eemalt kedagi möödumas, püüdsime tolle kellegi kinni, kes osutus meile sobivalt kohalikuks töötajaks. Temalt saime siis teada kohaliku autorendi kodukorra. Nimelt oli „C“ all rivi autosid, paak täis, võtmed ees ja kõik meie tellitud autogrupist. Vali ainult sobiv mark ja värv, laadi seltskond ja kohvrid peale ning sõida.

Meie valik oli lihtne ja kiire – Jeep Liberty, täpselt samasugune kui eelmise aasta reisil meile teiseks koduks saanud auto. Hiljem küll selgus, et see ei olnud kõige parem valik, aga sellest täpsemalt juba hiljem.

Esimene öö US of A’s

MotellEdasi viiski tee meid esimesse ööbimispaika Ridgecresti, kus meid ootas broneeritud motell. Kohale jõudsime hilja ja väljas oli selleks ajaks parajalt jahe. Motelli õuel oli mingi kole kõrvalhoone ja ma suutsin Istanbuli elamushotelli mälestuste tuules ühe meie reisikaaslastest hetkeks uskuma jätta, et siinses motellis on pesemisruumid hoopiski õuel. Õnneks nii see siiski ei olnud :)

Kohvritest veel nii palju, et kaduma olid läinud suurem osa meie ühe reisikaaslase riietest ja kõik minu pesud-sokid. Hea oli see, et kohver, mis meile alles jäeti, sisaldas kahte termoskotti, millesse said pakitud ostetud Budweiserid, natuke vett, et Surmaorus ellu jääda, sõbrale kaasa toodud suitsetatud tuulekalapurk ja pudel viina.

Uni sellel ööl tuli hea, vaatamata sellele, et nii Eestis kui ka meie eelmises peatuspaigas Istanbulis oli kell kuskil lõuna paiku.

See oli alles esimene väike killuke Eero reisiseltskonna seiklustest Ameerikas. Kuhu matkasellid järgmiseks jõuavad? Sellest juba järgmises osas!

Kas Sina oled ka kunagi mõne pikema autoretke ette võtnud? Kui jah, siis jaga meiegagi muljeid!

Kommentaarid: