Uudised ja reisilood

Viimaste nädalate jooksul on meie maailmarändurid mõõtnud legendaarse maantee Route 66 kilomeetreid, külastanud tuledesäras patupealinna Las Vegast ja päris reisi alguses visanud pilgu peale ka Türgi pealinnale Istanbulile. Eelmises osas jõudsid Eero ja tema reisikaaslased Coronado saarele. Nüüd on jäänud vaid kaks päeva, et USA läänerannikut veel nautida. Nagu teisedki, on ka viimane osa reisijutust kirja pandud Eero poolt.

San Diego

Hommikul ärkasime vara, nagu ikka. Meil oli plaanis mööda rannikut Los Angelesse sõita, vaadates enne üle paljude arvates kauneima lääneranniku linna San Diego. Valisime 3 objekti: Balboa Park, San Diego vanalinn ja saareke, kus on kenad tasuta rannad ja lubatud autoga otse rannaliival ringi kimada.

Kaunis San Diego

Alustasime Balboa pargist, mis on kerkinud linna keskele heategevuslike algatuste läbi. Suurele alale on koondatud hulgaliselt muuseume ja muid huviväärsusi. Kõige suurem elamus oli parki sõitmine, sest teel saime näha sellist tänavat, mida tavaliselt San Francisco piltidelt näeb. Tänava tõusunurka ei oska öelda, kuid igatahes kadus see aeg-ajalt silmapiirilt. Nägin ainult kapotti ja järgmist tänavalõiku, mis oli tükk maad eemal – vahepealne osa oli künkaharja taha kadunud.

Balboa Park

Järgnes sõit vanalinna, mis ei jätnud ehedat muljet, aga kui seda üldse ei eksisteeriks, oleks San Diego hulga vaesem. Ja kes teab, võib-olla see ongi ehtne?

Eelpool mainitud saareke osutus aga hästi peidetuks, sest kaartidel polnud isegi nime, mida GPSi sisestada. Peale parajat ekslemist jõudsime küll kohale, kuid leitud saar polnudki midagi erilist – määrdunud liiv, külm vesi ja lahjavõitu millimallikad.

Route 66 lõpust Hollywoodi südamesse

Edasi, Los Angelese poole, sõitsime mööda mereäärset teed, et ka kuulsat Santa Monica Pier’i külastada. Olen selliseid filmidest näinud, aga minu jaoks on ikkagi arusaamatu, miks nad just sellised on. Ookeanilained neid ei suuda lõhkuda, kui just orkaan üle ei käi ja püsivad üle saja aasta. Nüüd nägin oma silmaga, et see seisabki puust postidel! Mis juhtuks meie meres, näiteks Pirita rannas, sellise ehitisega? Maksimaalselt kaks talve või üks korralik sügistorm oleks piir. Milles küll seisneb see fenomen, et kõik sellised kergkaid püsti püsivad? Kailt ledsin ka poekese, mis kuulutas, et see on„end of Route 66“.

Kuulsuste allee

Nüüd mäkke, mööda palmidega ääristatud ja kõigile kinost tuttavaid tänavaid mööda. Otse Hollywoodi südamesse! Meie hotell asus mõnesaja sammu kaugusel kuulsuste alleest ja vaid alla saja sammu kaugusel Offbroadway Shoe Warehouse’st. Kui viimast võrrelda näiteks Eesti suurima kingapoega, siis paralleeliks võiks olla Niagara juga ja Keila-Joa. Selles poes on kingariiulid suhteliselt tihedalt jaotatud 4000 (!) ruutmeetri peale.

Hotellis sees, kõmpisime tagasi kuulsuste allee poole. Enne hotelli minekut oli vaja leida Mark Harmoni täht. Kõndisime ehtsate turistidena nina maas ja otsisime iidoli tähte. Leidsime! Kuna päevane sammulimiit oli ammu täis, oli mõnus hotellituppa suunduda, et patareisid laadida ja pildidki arvutisse tõmmata. Tol hetkel tundus kõik korras – pildid arvutis ja tühjaks kustutatud mälukaart fotokas tagasi.

Koht, kus unistused teoks saavad

Järjekordne päev Ameerikamaal algas hästi. Olime puhanud ja plaanisime jalutada kuulsuste alleel, kuni maailma suurim kingapood lahti tehakse. Reisi planeerimisel ütlesin, et üks minu unistus on näha tähe panemist kuulsuste alleele ja üllatuslikult saigi mõte teoks. See oli täielik juhus, sest tähti pannakse maksimaalselt kaks korda kuus ja tavaliselt lisandub neid 20 tükki aastas. Meie juhtusime nägema 2495. tähe avamise algust ja hiljem autoga mööda sõites mõne sekundi jagu tseremooniat.

Vaade Griffithi observatooriumist

Seejärel sõitsime Griffithi observatooriumi, kust on parimad vaated nii Hollywoodi märgile kui ka kogu Los Angelesile. Observatooriumi juures nautisime kauneid vaateid ja pidasime plaani.

Pärast Paramount stuudio värava, Hollywood Bowli ja Beverly Hillsi külastamist ootas meid ees, aga reisi kõige ebameeldivam üllatus. Nimelt avastasime ootamatult, et meie parklas seisnud autost oli varastatud elektroonikat ja väärtuslikke esemeid ning seejuures ka meie reisipäevik, kulutšekid ja reisipildid. Teatasime sellest politseisse ja õnneks oli meil ka kindlustus tehtud. Politseinikelt saime hulga vabandusi ja info, et Jeep Liberty ongi üks kergemini lahtimurtavaid automarke.

Nüüd ei jäänud üle muud, kui lennujaama sõita ja American Airlinesiga teisel kaldal asuvasse Bostonisse lennata.

Sellega sai läbi meie maanteesangarite reis USA läänerannikul ja sellest pajatav reisilugu. Edasi viis tee neid idakaldal asuvasse Bostonisse ja sealt edasi Suurde Õuna ehk New York Citysse. Idakalda seiklustest räägime aga mõnel teisel korral!

Kas ei teki tahtmist lennupiletid haarata, auto rentida ja seiklema minna?