Uudised ja reisilood

Ülo Suursaar külastas Austraaliat aprillis, see tähendab lõunapoolkera sügisel, seoses Gold Coastis toimunud rahvusvahelise mere- ja ranniku-uurijate sümpoosioniga. Kui juba ükskord nõnda kaugele lennatud, siis loomulikult pakkusid talle globaalse meretõusu ja ookeanilainete meelevallas arenevate rannikute kõrval huvi ka Rohelise Mandri unikaalne elusloodus ning sealsed inimesed, kes käivad ringi, pea alaspidi. Et maakera kuklapoolel tuleb ka ise samamoodi hakkama saada, siis kokkuvõttes tundus kõik siiski paigas olevat.

Meie kuueliikmeline reisiseltskond maandus kängurute ja koaalade maale Sydneys. Rendiautoga põhja poole liikudes oli meie sihtpunktiks Gold Coast (Kullarannik, aga miks ka mitte Kuldrannake) ja Brisbane’is asuv Griffithi Ülikool.

Teel olles külastasime professionaalsest huvist erinevaid rannikulõike, aga ka Hunter Valley (niisiis Kütioru) veinipiirkonda ja Sinimägesid (Blue Mountains). Jäi mulje, et sõitsime maha väga pika maa ja nägime ära päris kenakese ülevaate kunagisest müütilisest lõunamandrist Terra australis’est.

Hiljem kaardilt vaadatuna paistis me teekond vaid jupatsina. Austraalia on ikkagi manner ning ta pindala on peaaegu sama suur kui Euroopal.

Sydneyst vaid sadakond kilomeetrit itta jäävad Sinimäed on UNESCO maailmapärandi objektina üks populaarsemaid vaatamisväärsusi Austraalias. Mandri kuumas südames asuva Ayers Rock’i ehk Uluru kaljumonoliidi külastamiseks jäi meie haare seekord lühikeseks.

Sinimäed olid enne eurooplaste tulekut põliselanikele püha koht. Kuid kuna kontinendi koloniseerimine algaski tänase Sydney linna juurest, siis peletati aborigeenid siit õige ruttu eemale.

Aborigeenipärase nimega Katoomba linna lähedal Kolmeks Õeks ristitud kaljutorne uudistades selgub, et põhiline pinnavorm, mida Sinimägedes tegelikult vaadatakse, on hoopis platoojatesse mägedesse lõikunud kanjon. See on mastaapne, umbes nagu Suur kanjon Colorado jõel, kuid mitte nii sügav.

Eeterlikud Sinimäed

See eest on nii kanjoniperved kui ka org mõnesaja meetri kõrguste liivakivijärsakute all kaetud uimastavalt lõhnava eukalüptimetsaga. Sinimäed olevatki nime saanud kanjoni servalt avanevate sinetavate vaadete pärast, mille peasüüdlaseks on eukalüptidest erituvad eeterlikud aurud. Ja nõnda olevat ka peaaegu ainult eukalüptilehtedest toituvad koaalad pidevalt „auru all”.

Teeme mõnetunnise matka alla kanjonisse. Kuigi oru põhja katab korralik kaitsealune mets, kus lisaks eukalüptile kasvab näiteks ka majesteetlik tärpentinipuu, nimetatakse säärast tegevust Austraalias enamasti bushwalking’uks. Linnud kriiskavad harjumatult häälekalt. Vaatame algajaliku hoolikusega jalge ette, sest raamatutest teame, et Austraalia on rikas väga mürgiste madude, ämblike ja muude elukate poolest.

Austraalia unikaalsest ja erilisest loomastikust näeme siiski eelkõige vaid veidraid linde ja paaril korral ka känguruid ringi hüplemas. Paraku hoopis sagedamini torkavad silma kängurulaibad maanteede ääres. Koaaladega vabas looduses kohtumiseks ei ole meil kas piisavalt õnne või on kümnepäevane aeg lihtsalt liialt lühike. Arvukad loomaaiad ja looduspargid korvavad selle puudujäägi.

Hunter Valley’s asub mitte eriti suurel pindalal sadakond veinimõisat. Austraalia veinide hinnatase algab küllaltki kõrgelt, kuid see-eest on ka kvaliteet tagatud. Lisaks korralikele chardonnay’dele ja shiraz’idele maitseme ka kohalikku juustu ja oliive. Veinimõisad kultiveerivad ju lisaks viinamarjandusele tervet hedonistlikku elustiili – golfi, ratsutamise ja vintage-lennukitega õhusõitudeni.

Põhja poole, see tähendab ekvaatori suunas liikudes vahetuvad põllukultuurid ja tegevused: õunaaiad Sinimägedes, viinamarjad Kütiorus, banaanid Ballina ja Coffs Harbouri lähedal ning hiljem Brisbane’ist põhja pool suhkruroog ja rumm. Sinna vahele jäävad aga Gold Coast ja Surfers Paradise.

Eks need viimased kohanimed kõnelevad enese eest. See on kõige kiiremini arenev ja tänaseks küllap ka rikkaim Austraalia piirkond, tõeline Miami! Rannikuga paralleelses sadakonna kilomeetri pikkuses laguunidelabürindis õõtsuvad luksusjahtide ja kaatrite mastid. Kord aastas kimavad Gold Coasti tänavatel aga IndyCar’i vormelid.

Pilvelõhkujad surfiplaažile

Viiekümne aastaga on Gold Coast saanud väikesest rannikulinnakesest poolemiljonilise elanikkonnaga metropoliks, kus sadakonna meetri kaugusel surfiplaažist kõrgub grupp pilvelõhkujaid. Nende seas on ka 2005. aasta lõpus valminud 323 meetri kõrgune Q1, mida peetakse hetkel maailma kõrgeimaks elumajaks.

Võrdluseks, Eiffeli tornile hiljuti lisatud antenni tipp ulatub 324 meetri ja Tallinna teletorni oma 314 meetri kõrgusele. See ei ole panga- ega büroohoone, kaheksakümnele korrusele on paigutatud 526 korterit. Tõepoolest, kohe sealsamas töötab kinnisvarabüroo, kus on hulk sama maja kortereid lahkelt müügis.

Kokkuvõtva diagnoosina tundub kogu Kuldrannake olema üks seda sorti koht, kus mingit „tõsist” tööd ei tehtagi. Linn on ainult lõõgastujate, elu laineharjal surfajate ja nende teenindajate päralt.

Austraalia idarannik jätab küllaltki kosmopoliitse mulje. Palju on Aasiast sisserännanuid, kes lisavad vaheldust siinsesse tänavapilti, kulinaariasse ja äritegevusse. Õigem oleks siiski öelda, et immigrante pole ju palju, ehk kõigest tuhandik Hiina, India, Indoneesia ja Malaisia rahvastikust. Kuid Austraalia 20miljonilises elanikkonnas moodustavad nad juba tuntava osa.

Brisbane’i ja Sydney vahelisele rannikulõigule on elama asunud ka arvukas eestlastest uusasukate kogukond ning paljud eesti noored töötavad hooajaliselt teenindajatena, et maailmas ringi seiklemiseks reisiraha teenida. Nende väitel on austraallased väga lahked ja positiivsed inimesed ning ka kliima on igati mõnus. Milleks siis sombusel ja tusasel Eestimaal maid ja puid jagada?

Unistus korallsaarest

Mu lapsepõlve lemmikraamatute seas olid mõned, mis pajatasid Lõunamerel seilamisest ning lõpuks mõnel kaugel korallsaarel laevahuku üleelamisest. Üks säärane oli John Caldwelli „Hulljulge reis”. Otsides sõjajärgsel 1946. aastal värskelt demobiliseerununa meeleheitlikult võimalust sõita Ameerikast oma naise juurde Austraaliasse, ostis Caldwell viimases hädas väikese purjeka ning suundus täieliku purjetamisvõhikuna üksi Panamast merele.

Järgnesid sooja musta huumoriga kirja pandud fantastilised seiklused jahi taltsutamisest, orkaanist, pikast nälgimisest, kus söögiks läksid nii jahi plangutust katvad vesikasvud kui mootoriõlis praetud püksirihm, ning napist pääsemisest paradiislikul saarel Fidži arhipelaagis.

Kui Caldwell oleks läbenud veel aastakese oodata, kes teab, äkki oleks ta võinud sattuda Thor Heyerdahli juhitud Kon-Tiki ekspeditsioonile. Mu teine öökapiraamat kirjeldaski Heyerdahli kuulsat balsaparvesõitu Peruust Raroia atollile ning järgmine raamat selles reas oli Kon-Tiki ekspeditsiooni liikme Bengt Danielssoni „Õnnelik saar”.

Etnograafiahuviline rootslane pöördus Raroiale korduvalt tagasi, et uurida sealset naiivset ja süütut saareühiskonda. Kõrvalpõikena olgu veel öeldud, et meie kandis on vähe teada Las Balsase ekspeditsioonist, mis suundus 1973. aastal Kon-Tiki jälgedes Ecuadorist Vaiksele ookeanile.

Seega mitte enam samavõrd originaalne ettevõtmine. Kuid kui Heyerdahli parvepoisid läbisid umbes 4300 meremiili ehk vaid poole Vaiksest ookeanist, enne kui Raroial karile sõitsid, siis Las Balsase parved – neid oli kogunisti kolm – ületasid koos kogu 8600 miili laiuse ookeani ja randusid 178 päeva pärast Austraalia idarannikul.

Üks parvedest nimega Aztlan on tänaseni nähtaval Brisbane’ist paarsada kilomeetrit lõunas asuva Ballina linnakese meremuuseumis, täpselt nagu Kon-Tiki Oslos. Loomulikult austasime meiegi seda väljapanekut oma fännipilkudega, mis lõi meie pisikesele eelseisvale „ekspeditsioonile” igati sobiva eelhäälestuse.

Ühesõnaga, mu lapsepõlveunistuste hulka kuulus mõne korallatolli külastamine, võib-olla isegi sinna elama asumine. Ma kujutasin ette – kui mitte just laevahukuga päädivat pikka purjetamisseiklust, siis vähemalt nädalatepikkust merereisi Tahitilt koprakuunariga mõnele Prantsuse Polüneesia korallsaarele. Ja kui võimalik, siis just nimelt Raroiale.

Võlad lapsepõlve ees

Vahepeal on maailm tublisti väiksemaks jäänud ning ma ise küllap targemaks ning tuimemaks muutunud. Olin leppinud tõdemusega, et tõenäoliselt ei jõua ma kunagi Austraaliasse, rääkimata siis mingist korallatollist. Kuid nüüd – tõepoolest Austraalias – hakkas see vana unistus tolmunud mälestustesahtlis jälle idusid ajama.

Mis see inimese elu muud on kui rohkem või vähem teadlikult mingite ammuste hämarate unelmate järele käimine. Ja mida aeg edasi, seda enam tuleb vaagida oma võlga lapsepõlve ees. Kiire kõrvalepõige ühele Suure Vallrahu korallsaarele oli see vähim, mida sellises olukorras tegema pidin! Seega ei midagi erilist – kuid pikk samm tagasi enese juurde.

Austraalia rummipealinnast Bundabergist ja sealt põhja pool asuvatest linnadest korraldatakse ühe- või mitmepäevaseid reise Vallrahu saartele. Kolleeg Hannesega valisime praktilistel kaalutlustel ühe lõunapoolsematest, Lady Musgrave’i saare, mis asub Kaljukitse pöörijoonest mõnikümmend kilomeetrit lõunas.

Pidime ju saarele saamiseks sõitma kõigepealt Brisbane’ist 500 kilomeetrit linnakesse nimega 1770 ning hiljem sama teed pidi tagasi. Veider linnanimi tähistab aastat, millal kapten James Cook selles kohas maale astus.

Ligikaudu 80kilomeetrise vetevälja ületab katamaraan nimega Spirit of 1770 pooleteise tunniga – umbes nagu Tallinnast Helsingisse. Meri ei käi kuigi kõrgelt, sest erinevalt mandri lõunapoolsetest randadest pakub korallbarjäär siin rannikule ookeanilainete eest üsna head kaitset.

Õigupoolest pole turvalisi läbipääsuteid 2300 kilomeetri pikkuses rifis kuigi palju. James Cook ja ka paljud hilisemad meresõitjad nägid kurja vaeva, et katse ja eksituse meetodil siinseid korallilabürinte kaardistada.

Peagi näeme horisondil merest kasvamas rohelist puudetutti. Heledama veega madalat laguuni ümbritseb vahune murdlainetevöönd, ookean läheb sügavaks kohe vallrahu välispiiril. Ovaalne riff paljastub tükati vaid mõõna ajal, pidevalt on üle veepiiri vaid tilluke poolekilomeetrise läbimõõduga maalapike.

Suurim elusolendite loodud ehitis Maal

See „maa” on muide kõik korall. Pimestavvalge liiv rannas on peeneks jahvatatud ja pleekinud korallipuru ning muld on saarele tekkinud vaid tänu taimestikule. Liigivaene taimestik omakorda on aga alguse saanud kas lindude sõnnikus leiduvatest või randa uhutud seemnetest.

Madalas šelfimeres asuv Suur Vallrahu on suurim elusorganismide poolt loodud ehitis Maal, mis ületab oma mahu poolest kaugelt nii Suure Hiina müüri kui ka ühtekokku kõik Ameerika pilvelõhkujad. Kummalisel kombel pole ta üldsegi iidvana.

Sedavõrd võimsaks kasvas ta seetõttu, et kui pärast viimast jääaega, umbes 12 tuhat aastat tagasi maailmamere tase tasapisi kerkima hakkas, pidasid tublid pisikesed korallpolüübid meretõusu tempoga sammu – korall saab nimelt areneda vaid madalas vees – ning ehitasid lõppkokkuvõttes üles kuni viiesaja meetri kõrguse kindluse.

Peaaegu paradiisis

Erinevalt Raroiast ei asusta Lady Musgrave’i atolli mitte sihvakad kookospalmid, vaid jässakad pisooniad, pandanuspalmid ning õhulised kasuariinid. Kogu vallrahu on suuremal või vähemal määral kaitse all, kuuludes ühtlasi ka UNESCO looduspärandi nimistusse. Seega on kogu inimtegevus saartel küllaltki reglementeeritud.

Mõnel saarel võib telkida, mõnel, näiteks Heronil, leidub ka kasinaid ökomajutuskohti. Musgrave’il saab, nii palju kui saart jätkub, matkata ja giidi juhendamisel võõrast taimestikku-loomastikku uurida. Kuid tunniga on maalapikesele ring peale tehtud ning aeg snorgeldada või sukelduda värviliste korallide, uudishimulike troopikakalade ja pisut arglike merekilpkonnade sekka.

Üks mu ammuseid unistusi oli seega täitunud. Kas tegelikkus vastas ootustele? Ei ja jaa. Olles küll esimest korda korallsaarel, kujutasin ma juba üsna selgelt ette, mida ma seal näen ja teen. Kindlasti ei oodanud ma paradiislikku ja süütut Raroiat.

Õigupoolest kirjutas Bengt Danielsson juba 1953. aastal, et „kui kunagi tulevikus Raroiat külastama peaksime, siis me oma õnnelikku saart enam eest ei leiaks”. Peaaegu kindlasti pole võimalik sellisele saarele alaliselt elama asuda ja tõenäoliselt kujutaks see endast ränka võitlust loodusjõudude ja iseendaga.

Paradiis võib sellisel saarel asuda vaid mõne tunni või päeva vältel. Kui Thor Heyerdahl oma naisega 1937.-1938. aastal pärismaalaste kombel Fatu-Hival elasid, siis lõpuks olid nad niiskest ja palavast kliimast, moskiitodest, elevantsustõvest ja parasiitidest niivõrd vaevatud ja psüühiliselt väsinud, et naasid aasta hiljem suure rõõmuga tsivilisatsiooni rüppe.

Meenub ka üks Robert Enrico film, kus oma näägutava naise aknast välja visanud mees ja blaseerunud uurija koos kaugele Polüneesia saarele otsustavad põgeneda, siis aga on sunnitud endalt küsima, miks need palmid reisikataloogi klantspildil kõik tugevasti kaldu on…

Aga sellepärast, et pool aastat lõõtsuvad seal saarel lakkamatud tuuled ning pärast seda algavad lõppematud vihmavalingud. Nõnda naasin ma kahtluseseguse rõõmuga kodusele Eestimaale, kus teadupärast pool aastast on sügis ja teise poole moodustab kehv suusailm.

Fakte Austraaliast

Pealinn: Canberra
Pindala: 7,68 mln km²
Rahvaarv: 20,7 mln (2007), neist u 400 000 põliselanikku
Mandriosa kõrgeim punkt: Mount Kosciuszko 2228 m
Kliima: ulatub lähisekvatoriaalsest mussoonkliimast põhjas parasvöötmeni lõunas.

Esimeste eurooplastena nägid Austraalia mandrit hollandlased (Willem Janszoon 1606, Dirk Hartog 1616) ja hispaanlased (Luis Vaes de Torres 1606). Enamasti ei teatud siis veel, kas tegu on mõne tuntud või tundmatu saare, ise­seisva man­dri või suure lõunamandri osaga. James Cook maabus 1770. aastal tänase Sydney lähedal Botany Bays ning purjetas paari vahepeatusega põhja poole. Kuigi ta ei „avastanud” suurt midagi, on just tema maadeuurijana kõige enam au sees. Ilmselt ka seetõttu, et Cooki reiside tulemusena sai Austraaliast Suur­britannia asumaa; esimene koloonia asutati 1788. a.; iseseisev riik Briti Rahvasteühenduses on Aust­raalia 1. jaanuarist 1901.

Austraalia keel erineb „päris”-inglise keelest pehmema häälduse ja rohkete lühendatud sõnalõppude ning slängilike väljendite poolest (arvo – õhtupoolik, barbie – grill, BBQ, esky – jahutuskast, journo – ajakirjanik, sheila – naisterahvas, piss – õlu, spunky – kena, walkabout – rännak, hulkumine). Kui nipp käes, võite selliseid sõnu isegi tuletada.

Ettevaatust…!

Ehkki Austraalia on kõrge elatustasemega „euroopalik” maa, tuleks eriti hõredalt asustatud troopilistes piirkondades meeles pidada, et sealne loodus peidab arvukalt mürgiseid ja potentsiaalselt ohtlikke elukaid, kõmulisemad neist ehk haid. Kuid osalt seetõttu, et puhkepiirkondadel hoitakse silm peal, esineb fataalselt lõppenud hairünnakuid tegelikult väga harva – vahest üks hukkunu aastas.

Hoopis ohtlikumad on nn soolase vee krokodillid (harikrokodillid), kellega tu­leb eelkõige arvestada põhjapiirkondades telkides. Maailma mürgiseimatest ma­dudest elab ebaproportsionaalselt suur osa just Austraalias, väidetavalt kümnest mürgiseimast liigist seitse! Ohtlikumad on agressiivne, kuni kolme meetri pikkune taipan, tiigermadu ja pruunmadu. Lisaks mõned mürgiämblikud, na­gu näiteks leskämblik (redback).

Vees sulistajad peavad silmas pidama astelraisid – just selliselt sai surmavalt salvata tuntud krokodillikütt Steve Irwin. Jõgede sogaseveelistes suudmealades elutseb väga ohtlik pikkade kõrveniitidega ­meduus kimpkombitslane (täringme­duus, meriherilane – box jellyfish), kellega kok­ku puutudes ähvardab surm hingamise seiskumise läbi. Päästa võib kas vastumürk või äädikas ning kannatanu paari tunni jooksul kunstliku hingamise abil elus hoidmine, kuni mürgi mõju lahtub.

Näppu ei tasu suhu pista uudishimulikule, kuid mürgisele meremaole. Peale ei tohi astuda surmavalt mürgiste ogadega õudnäsalikule (kivikala – stonefish), koonuskodalasele (Conus geographus) või kaheksajalale (blue-ringed octopus). Õigupoolest paranevad ka „tavaliste” korallide tekitatud haavad väga vaevaliselt, seetõttu ei maksa sukeldudes suurt midagi ega kedagi sorkida.

Kokkuvõtvalt, laamendada ei tasu, kuid vastutustundlikult tegutsedes pole ohud siiski suured. Statistikud kinnitavad, et kõige ohtlikum loom Austraalias on hoopis tavaline Euroopa mesilane (10 surmajuhtumit aastas umbes kahe maohammustusest põhjustatud surma vastu) ning kaugelt palju ohtlikumad on inimese valmistatud liiklusvahendid.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris august-september 2007.