Uudised ja reisilood

Galambettista Tiepolo maalil on Veneetsiat kujutatud lopsaka blondi kaunitarina, kes rahulolevalt naeratades linna sümbolile, Püha Markuse lõvile toetudes ainsa käeliigutusega Neptuni poolt pakutud kulla heaks kiidab.

Veneetsias pole kunagi sõditud

Just see maal iseloomustab kõige paremini vabariiki, mis 11. sajandit valitses kogu Vahemere kaubandust – rikas, ilus, oma aja kohta küllalt demokraatlik, aga valitsemishimuline. Veneetsia pikale õitsengule sai saatuslikuks Konstantinoopoli langemine, kui tähtsaimaks kaubateeks muutus Atlandi ookean. Kuigi rikkus ja võim libisesid tasapisi käest, on mudastele saartele rajatud linn ise endiselt kaunis. Veneetsias endas pole kunagi sõditud, isegi maailmasõdadest jäi ta puutumata ning kui kogu Euroopa oma keskaegseid linnu moderniseeris, oli Veneetsia igasugusteks ümberkorraldusteks lihtsalt liiga vaene. Üksnes Napoleon suutis üht-teist linna varakambritest minema tassida. Tänapäeval on Veneetsia üks Euroopa omapärasemaid vanalinnu, kus säilinud mitte üksnes linna struktuur ja kõik silmaga nähtav, vaid ka mingi eriline aura, mis iga külastaja jäägitult endasse haarab.

Püha Markuse väljak: turistide lemmik

Püha Markuse väljak on linna ajalooline keskus ja turistide lemmik. Just siin asuvad kõige kuulsamad vaatamisväärsused: Püha Markuse Basiilika 9. sajandist, raamatukogu, kuldtorn ja loomulikult Doodzhide palee. Pärast ekslemist kitsukestel tänavatel, mis tihti lõpevad paari trepiastmega sogases kanalivees või lihtsalt kivimüüriga, on suurele väljakule jõudmine justkui vabanemine. See tunne võib aga osutuda petlikuks, sest ootamatu vihmasadu ja tõusuvesi muudavad väljaku kiiresti läbipääsmatuks, nii et end kohvikusse või muuseumisse unustanud turist võib tundideks vangi jääda. Ajutiseks vangistuseks sobib Püha Markuse väljak suurepäraselt – tuhanded turistid ja tuvid, vähemalt 5 orkestrit, kes vahetpidamata mängivad ning häbematult macho ja seksika välimusega gondoljeerid uhke Doodžide palee taustal on suurepärane vabaõhuteater.

Veneetsias on tore ära eksida

Arvan et iga turist on vähemalt korra Veneetsia tänavatelabürinti ära eksinud. Selleks pakub 100 kanali, 400 silla ja arvukate tupiktänavatega 118le saarele ehitatud linn arvukalt võimalusi. Kaardist pole eriti abi, sest paljude tänavate nimesid pole seal kirjas. Linn on jaotatud kuude ossa, kus kõik majad järjestiku nummerdatud. Leida üles hotell aadressil San Marco 4520 võib kohalike abita osutuda ülejõukäivaks, sest sellist tänavat pole olemas ja majade nummerdamise loogikast on võõral võimatu aru saada. Samas on Veneetsias äärmiselt tore ära eksida, sest nii võib sattuda mõnele vaiksele kõrvaltänavale, kus saab hetkeks üksi olla, eemal arvukatest turistidest ja suveniiripoodidest.

Kellele laulab gondoljeer?

Suvel on Veneetsia küll kaunis ja värvikas, aga lootusetult ülerahvastatud. Veetsin aastaid tagasi Veneetsias kolm vihmast kevadpäeva ja pean ütlema, et mulle meeldis rohkem, oli kuidagi romantilisem. Ma ei tea, kas sellepärast, et inimtühjadel tänavatel tundus, justkui laulaks gondoljeerid oma kurbi laulukesi üksnes mulle, või oli see pigem suurepärase grappa mõju, mida me meditsiinilistel eesmärkidel ohtralt manustasime. Kui Veneetsias sajab, siis on ka kõik tõesti märg ning rõske, isegi linad hotellis. Sellisel juhul on parim end soojendada arvukates baarides, mis on justkui läbikäiguhoovid. Astud uksest sisse, võtad leti ääres püsti seistes klaasikese, maitsvad suupisted on ka käeulatuses ja kuuluvad mõnelpool hinna sisse, ning siis teisest uksest välja juba järgmisele tänavale või otse gondlisse.

Itaalia köök on suurepärane

Suvel on muidugi meeldivam istuda vabaõhuterrassil. Kõige kuulsamad kohvikud aja ja raha raiskamiseks on loomulikult San Marco väljakul, kuid hinnad on siin tõesti mõttetult pöörased. Terrassid kitsukestel tänavatel tundusid aga kuidagi liiga umbsed ja rahvarohked. Meie lemmikuks kujunesid avarate vaadete ja tüüpiliste Veneetsia roogadega San Stefano väljaku restoranid, veidi eemal tüüpilisest turistide trajektoorist. Mind on Itaalia köögis alati võlunud suurepärased eelroad ja pastad. Põhiroast enamasti lihtsalt loobun, sest kuhugi peavad ju juust, magustoit ja võrratu sidruni-sorbet ka mahtuma. Kahjuks ei suutnud ka Veneetsia kuulsad kalaroad mind üllatada. Vahemeri on liiga soe ja mage hõrgu kalaliha jaoks. See-eest on aga eelroad kõikidest muudest mereelukatest võrratud. Veneetsia leivanumber on kõikvõmalikud risottod. Minu lemmikud on risotto al nero ja loomulikult frutte di mare. Selle reisi avastus oli aga cicale di mare ehk veneetsiapäraselt canocce – üpris koleda välimusega, aga äärmiselt hõrgu maitsega Aadria mere elukas. Veneto regiooni veinid ei kuulu just maailma tippklassi, samas on aga sel suvel Saksamaal eriti trendikas kerge vahuvein Prosecco, mida toodetakse Veneetsiast umbes 50 km kaugusel. Veneetsia kõige populaarsem suvine aperitiiv Bellini, mida pakutakse igas kohvikus, ongi Prosecco värske virsikumahlaga.

Lido: kallis ja trendikas suvituslinn

Palaval suvepäeval hakkab kitsukeste tänavate labürint varem või hiljem ahistavalt mõjuma. Paadisõit Püha Markuse väljakult Lidole, poolsaarele, mis eraldab laguuni Aadria merest, kestab kõigest 15 minutit. Lidol ei meenuta enam miski keskaega. Rohelusse uppuvad sajandivahetuse uhked villad, suured pargid, 12 kilomeetrit avarat liivaranda ja kirkalt sinine meri. Lido on trendikas ja üpris kallis suvituslinn ning sobib suurpäraselt peatuspaigaks neile, kes tahavad palaval suvel pikemalt Veneetsias viibida. Ühendus vanalinnaga on suurepärane ja lisaks ühiskondlikule transpordile saab kasutada ka veetaksosid. Laevasõit Canal Grandel annab elust veel mingi ettekujutuse, aga alles veidi pikemal sõidul näiteks Muranole või lennujaama saad aru, kuivõrd kõik sõltub ilmastikust. Veidi vihma ja tuult ning oled isegi luksuslikus taksos läbimärg ja merehaige. Endiste aegade glamuuri on aga kõige mõnusam ette kujutada kaunis gondlis kitsukestel kanalitel liueldes.

Doodzhide paleed külasta kindlasti

Veneetsias on niipalju muuseume, kunstinäitusi ja uhkeid paleesid, et raske on soovitada, milliseid just külastama peaks. Parima ülevaate Veneetsia ajaloost ja omapärasest demokraatiast saab kindlasti Doodzhide palees, mille ehitamist alustati juba 9. sajandil. Hoone praegune väliskuju pärineb 14. sajandist, sisekujundus on valdavalt barokne. Ka kunstikogu on aukartustäratav: Tizian, Tintoretto Bellini ja Rubens. Suurepärases relvakogus on parimad meistriteosed kogu maailmast. Eriti väärtuslikud on Henri IV raudrüü ja arkebuus, mis valmistatud Leonardo da Vinci jooniste järgi. Eriti suurejooneline on palee sisehoov. Ja ärge unustage jalutada rõdudel, sest just sealt avanevad kõige imelisemad vaated väljakule, laguunile ja kogu Veneetsiale.

Käesoleva loo kirjutas Anna Gerretz-De Muynck, maailmarändur, reisiajakirjanik ja fotograaf, kellel koduks Eesti kõrval ka Prantsusmaa.

Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober/detsember 2002