Uudised ja reisilood

Rännuhimulisel Aivar Pihelgasel on palju ameteid. Ta on tegelenud tehnikaasjandusega, peab väikelinna koolidirektori ametit, aga eriti hästi tunneb ta end pildistades.

Aafrikas tehtud sadadest piltidest jõuab kümme võrratumat Estravelleri lugejateni. Nende kõrval Aivari muljed ja näpunäited, kuidas siis autosafaril ja üldse Aafrikas häid fotosid teha.

Serengeti on maailma üks tuntumaid looduskaitsealasid, mille 25 000 ruutkilomeetrist asub enamus Tansaania territooriumil. Vaid põhjapoolne ala, Masai Mara ulatub Keenia poolele.

Tansaania ongi sobivaks sihtkohaks neile, kes soovivad ehedat Aafrikat kogeda. Mitmekesine loodus, vabalt jooksvad loomad ning masaide looduslähedane elulaad ja kultuur annavad võimaluse tunda end siiani vaid teleriekraanilt nähtud loodusfilmi tegelaskujuna.

Aafrikas viibimise tunnet kogete ka pärast safarit mugavas hotellis puhates. Mandri omapära avaldub hotellide miljöös ning teeninduskultuuris ning väga harva kohtab seal Euroopale iseloomulikku, täiuslikkuseni lihvitud ja rafineeritud jahedust või keep-smilingut.

Teenindus á la Aafrika on vaid talle omaste nüanssidega, veidi harjumatult rahulik ja pisidetailidele mitte tähelepanu pöörav, kuid alati vahetu, sõbralik ja soe. Eriti võib märgata seda safaritel, kus kohalikul autojuhil on sinu reisi õnnestumises oluline roll.

Autojuht pole tuim roolikruttija, vaid ühtaegu teejuht, suurepärane loodusgiid ja mõnus vestluskaaslane pikematel sõitudel.

Loodusfotograafina unistasin ammu selle maailma ühe loomarikkama piirkonna külastamisest, Tansaaniasse sattusin aga tänu Aura fotokonkursi võidule. Siin lehekülgedel tahan jagada oma safarimuljeid ning anda mõningaid nõuandeid loodusreisile suunduvatele pildistamishuvilistele.

Mida safari endast kujutab?

Serengeti ja safari on sõnad, mis enesestmõistetavalt kokku kuuluvad. Tavaliselt kasutatakse safaritel liikumiseks lahtiseid maastikuautosid või väikebusse. Väljaspool autot võib viibida vaid selleks ettenähtud paikades ning ohutuse tagamiseks ei lubata looduskaitsealadel jalgsi liikuda.

Eesti loomaparkidega võrreldes on kõik niisiis vastupidi – inimesed püsivad puuris ja loomad vabaduses, pealegi keelatakse autodel sõita isegi väljaspool teeradu. Sageli tekkis suur kiusatus liikuda mõnele loomale lähemale, kuid seadus on seadus. Loomad peavad saama elada oma elu ka hoolimata rohkete turistide siblimisest.

Mida safarile kaasa võtta? Tõsisel fotohuvilisel kindlasti peegelkaamera, mille ette annab keerata võimsa teleobjektiivi. Teine vajalik abimees on binokkel. Samas ei pea väga õnnetu olema ka see, kelle varustusse kuulub vaid zoomiga kompaktkaamera.

Paljud võtted tegin loomadest vaid loetud meetrite kauguselt ning midagi annab püüda ka profivarustuseta. Kindlasti tasub aga kaasa võtta päikesekreem, laia äärega müts, mis kõrvad päikese eest varjab ning valge t-särk.

Mütsi ülesandeks on lisaks päikesepiste vältimisele kaitsta teid tolmu eest. Maasturirataste alt tõusev tihe punase savi tolm katab autos kõik ühtlase kihina ja õhtuks on su valgest särgist saanud roostepruun ning ilma mütsita seisaksid juuksed pulkadena püsti.

Tõsiselt tuleb suhtuda ka foto- ja videotehnika kaitsmisse. Alati, kui oled pildistamise lõpetanud, tasub panna aparaat tolmukindlasse kotti. Autos kasutasin ma tavalist suuremat kilekotti, millest oli võimalik aparaat väga kiiresti kätte saada.

Peenike tolm tungib aga nagunii kõikjale ja krigiseb nii hammaste all, et sa tunned sõna otseses mõttes, kuidas maitseb Aafrika.

Jälgige aastaaegu ja vihmaperioode

Tansaania-reisi ajaks valisin oktoobrikuu. Lõuna pool ekvaatorit on siis kevad ning aastaaegade vaheldumisest annab selles kliimavööndis märku kuiva- ja vihmaperioodide vaheldumine. Oktoobris lõpeb pikk kuivaperiood ning loomade joogikohtade arv on vähenenud miinimumini.

Siiski võib allesjäänud joogikohtade läheduses kohata hulgaliselt erinevaid loomi. Pole haruldane, et näed korraga janu kustutamas sebrasid, kaelkirjakuid, elevante ja antiloope, sest vesi määrab sel ajal loomade liikumisrajad, söögikohad ja käitumise.

Vihmaperioodil muutub savann aga täielikult. Väikestest ojadest saavad rohkeveelised jõed, kolletunud kulu asemel katab savanni meetrikõrgune rohuvaip, kõik õitseb.

Rohusööjate toidulaud on nüüd rikkalik ning janu kustutamiseks ei tule karjal läbida pikki vahemaid.

See on aeg, mil loomad hajuvad suurele territooriumile laiali ning nende leidmiseks kulub rohkem aega. Oktoobri teisel poolel algab ka sinignuude massiline ränne Masai Marast Serengeti lõunapoolsetele aladele. Esimesi sinignuusid märkasime ka juba sebrakarja hulgas.

Sebrad on Serengetis ühed arvukamad loomad, neid on loendatud üle 150 000 ja ikkagi pole kahte sebrat, kelle triibud oleksid täiesti sarnased. Kui sebra mustvalged triibud on päevasel ajal maastikul väga selgelt märgatavad, siis hämarikus ja öösel sulandab muster karja hulka ning kiskjal on väga raske üksikut looma eristada.

Joomiskohal piisas ühe sebra hoiatushüüust, kui terve kari tormas läbi jõe, muutes selle hetkega mudamülkaks. Peagi kari rahunes ja uuesti kogunes jooma sadu loomi.

Päevase safari ajal varustas meie reisiseltskonda pudeliveega autojuht. Temalt oli vett osta ka mitu korda odavam kui linnapoest, sest valget inimest nähes tõusid hinnad kaupluses hetkega kuni viis korda.

Kuidas autost pildistada? Muidugi meeldinuks mulle iseseisvalt liikuda ja võttenurki otsida, samas on autost hea tabada loomi kõrges rohus.

Auto katuseservale saab asetada ubadega täidetud riidest koti, mis asendab suurepäraselt statiivi.

Ainult autojuhile tee kohe selgeks, et pildistamise ajaks tuleb mootor seisata. Muidu on kindel, et autost tulev vibratsioon teeb enamuse fotodest ebateravaks.

Kes on tegelikult loomade kuningas?

“Lõvi on loomade kuningas!” – “Kas sa lõvi ka nägid?” Selliseid väiteid ja küsimusi olen pärast reisi kuulnud palju. Lõvisid on Serengetis loetud üle 2500 isendi, aga kohalikud ei arva lõvi tituleerimisest loomade kuningaks eriti midagi.

Aafrika loomade kuningaks peavad masaid hoopis elevanti, sest ta on ilmselt ainuke loom, kel puuduvad elujõulise täiskasvanuna looduslikud vaenlased. Ka lõvi taandub elevandi ees ning hoidub vanaloomade valve all olevate noorelevantide ründamisest.

Esimest lõvi eemalt märgates püüdsime teda meeleheitlikult pildile tabada, sealjuures ise arutledes, kas eemalt rohust paistvad kõrvad kuuluvad ikka lõvile või on tegemist mõne teise savannielanikuga. Autojuht ootas kannatlikult. Siis palus ta luba edasi sõita.

Olime mõnevõrra pettunud, kuid vaid sajakonna meetri pärast peatasime auto otse tee ääres põõsastes pikutava lõvikarja juures. Meie auto ja lõvide vahel võis olla mitte enam kui neli meetrit – kaamerad plõksusid vahet pidamata, situatsioon meenutas hullunud lehefotograafide turmtuld mõne riigipea kohtumisel.

Lõvid heitsid meie suunas vaid unise pilgu ega lasknud end toimuvast häirida. Lõpuks tõusid nad maast ning selle asemel, et eemale jalutada, heitsid uuesti sama põõsa alla. Nüüd juba seljaga meie suunas. Milline üleoleku demonstratsioon!

Hoopis teine tunne on pildistada gepardit, kelle kohtamine on suur õnn – gepardeid olevat Serengetis alla saja aga minul õnnestus neid fotografeerida isegi neljal korral! Ääretult kaunid ja graatsilised loomad.

Kaunid kohalikud – masaid

Masaid on pikakasvulised ja kenade näojoontega inimesed. Tansaania maapiirkondades kohtab tänapäevalgi suguharusid, kes elavad loodusrahvana ja kelle elamud, riietus ning tavad on veel ehedad, mitte suunatud turistidele ja kommertsile.

Piirkondades, kus turiste liigub rohkem, on kohalikud õppinud “modellitöö” eest ka tasu küsima. Samas ei ole nad sugugi pildistamise suhtes nii negatiivselt häälestatud kui elanikud Põhja-Aafrikas araabia kultuuriga riikides.

Pildistamise juures on viisakas küsida luba või püüda veidigi suhelda. Parema tulemuse saate, kui kasutate ka päevasel ajal välklampi. Otsene päike tekitab ülikontraste ja mustanahalistest elanikest välguta tehtud pildid võivad jääda pigem siluettidena kui detaile edasi andva kujutisena.

Kuigi olen maailmas palju liikunud, jäi Tansaaniasse siiski päris suur tükike minu hingest. Parimaks elamuseks pean ühte ööd Tarankire looduskaitsealal. Seal oli võimalus magada suures telgis, kuhu mahtusid kenasti lai voodi ja puust kapike.

Puhkan valge mehena valgete linade vahel, läbi telgi võrkkatte puhub soe tuul, eemal häälitseb üksik lind, alt orust kostab elevandi madal mörin. Hetkel oleme vaid kahekesi – mina ja Aafrika.

Hommikul tõusen koos päikesetõusuga, telgi ette lauale toob avala naeratusega must poiss aurava ja üliaromaatse kohvi. Istun, rüüpan ja vaatan binokliga alla jõe äärde jooma tulevaid loomi. Elu on ilus.

– – –

Artikkel on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris veebruar-märts 2005.