Uudised ja reisilood

2014. aasta parima mitteingliskeelse filmi “Kohutav ilu” tegevus toimub Roomas. Õigemini, Itaalia pealinn on 65aastase eksistentsiaalsete mõtete otsingul vaevleva kirjaniku Jep Gambardella (Toni Servillo meisterlik näitlejatöö) kõrval üks selle võtmetegelasi. Jalutuskäigul kohutavalt ilusas suvises Roomas käis Ivan Lavrentjev.

Mul on suurlinnadega alati probleeme – nad pakuvad selgelt liiga palju ja reisijana satun alati segadusse: kas see näitus või too teatrietendus, õhtusöök mõnes restoranis või sügiseses linnapargis? Läksin seekord Roomas käies lihtsamat – “Kohutava ilu” protagonisti Jep Gambardella – teed ning käisin läbi filmis näidatud kohad.

TEADAGI ALGAB FILM stseeniga, kus Rooma panoraamvaatest lummatud Aasia turist üritab seda fotokaamera silma abil fikseerida, kuid tehtud pildid ongi see, mis alles jääb – mees ise viskab pildi taskusse. Carpe diem, hoiatavad meid filmiloojad. Purskkaev, mille juurest film algab, paikneb Gianicolo künkal – Vatikanist umbes kilomeetri kaugusel lõunas. Kui suvise ilmaga jala ülesmäge lähete, väsite ära ja saategi vaadet imetledes ka hinge tõmmata.

Filmi avab tegevus Gianicolo künkal, kust avaneb võimas vaade Roomale. 753. eKr rajatud linn kasvas kiirelt maailma keskuseks ning jätkab suurlinnana, kus on kõike ja kõigile, ka mitu aastatuhandet hiljem. Ajaloo- ja kunstihuvilise jaoks on Rooma kahtlemata parim paik maa peal.

Alla jalutades jõuame 15. sajandist pärit San Pietro in Montorio kirikusse, kus õnnestub kuuma eest varju põgeneda. Filmis peidab seal end ema eest ära jooksnud väike tüdruk. Kirik iseenesest arhitektuuri- ja kunstihuvilisele midagi eriti huvitavat ei paku, küll aga on vahepeal tore ka väiksemates ja vähem tuntud pühamutes käia – ei teki seda õudset konveieri tunnet, mille osaliseks saab näiteks sealsamas Vatikanis. Nagu ka tuntud ütlus kõlabki, jumal on pisiasjades.

JUBA VÄSINUD ÜLES-ALLA RONIMISEST? Roomas tuleb seda päris tihti ette, ikkagi seitsme künka linn. Mõelge filmile: ega haige meniskiga 65aastase mehe jaoks olnud see ka niisama kerge. Õnneks on Trastevere piirkond oma lõpmatu söögikohtade jadaga kohe lähedal, õige aeg lõunaks või vähemalt värskendavaks espressoks.

Tevere juures jalutades tuleb olla ettevaatlik ning hämaraid kohti tasub vältida.

Kui Tevere on madal, võib ka mööda jõge sildade alt jalutada, seda teeb Gambardella filmis aeg-ajalt ka. Õhtusel ajal ei tasu küll sinna minna, siis muutub see kodutute ja muude küsitava erialaga tegelaste kantsiks.

Läinud üle silla, peab taas natuke mäkke ronima, seekord Aventino künkale. Sealt avaneb fantastiline vaade teises suunas, seekord imetleme ka Püha Peetruse basiilika kuplit. Sealt leiab ka maailma kõige väiksema ja korraga suurima vaateplatsi – Piazza dei Cavalieri di Malta 3 maja väravate lukuaugust näeb korraga Sõltumatu Malta Ordu, Vatikani ja Itaalia valdusi.

KUI TEIL POLE KÕIGI ROOMA USTE VÕTMETEGA SÕPRA nagu Jepil, siis saabki kuulsat vaadet nautida ainult paarisentimeetrise lukuaugu kaudu. Kõrval on ka aed, kus nunnad apelsine korjavad. Kui õigel hooajal jõuate, võite endalegi paar puuvilja leida.

Alla jalutades jõume Caracalla termideni, kus filmis toimub kaelkirjaku ärakaotamise stseen. Praeguseks ei ole III sajandil ehitatud, ligi 1600 inimest mahutanud avalike termide hiilgusest eriti palju alles jäänud: varemetes saab jalutada; kui veab, võib ka performance’ist või vabaõhuetendusest osa saada.

Aeg kodust läbi astuda – Jepi uhke terrassiga korter paikneb Colosseumi idaseina vastas. Isegi kui teie hotell siiakanti ei jää, tasub ikkagi Colosseumis ära käia ja proovida seda hiigelsuurt omaaegset Saku Suurhalli kujutada ette sellisena, kui Rooma valitsenud etruskid siin (tihtipeale julmi) etendusi korraldasid.

LÕUNAAEG ON AMMU KÄES: Colosseumist natuke põhja poole minnes jõuame piirkonda, kus Itaalia ja kogu maailma hipsteritega täidetud põhjamaise sisekujundusega restoranides pakutakse maitsvaid roogi. Kui juhtute siia või Colosseumist itta ja kakku jäävale alale õhtul, siis on tegemist hea kohaga, kus pidu panna – baaride ja kõikvõimalike klubide uksed on valla.

Uhked terrassipeod, mida mitmel korral filmist näeb, pole kahjuks tavaliste turistide privileeg. Turistid käivad muuseumides. Kui Vatikani muuseumi järjekord küünib mõnikord mitme kilomeetri pikkuseks, siis Kapitooliumi muuseumisse saab väiksema vaevaga, selle valduses on aga üks maailma parimaid skulptuurikogusid. Kui Bernini ja Michelangelo nimed teie jaoks midagi tähendavad, on see õige koht, kus nende teoseid imetleda.

Viimased on seal harmooniliselt kõrvuti antiigist pärit skulptuuridega, ühe sellise – Marforio – ees istub kõigil filmi postritel ka kollases pintsakus Gambardella. Marforio kuulub kuulsate nn rääkivate raidkujude hulka – XVI sajandist saati ilmusid skulptuuri taha kodanike kriitilised satiirilised kirjutised valitsejate kohta. Filmis istub Jep näoga vaataja poole ning on seega kritiseerijate vihjetest selgelt üle.

KUI TAHATE OSA SAADA GLAMUURSEST ROOMAST, siis tasub minna Via Veneto piirkonda, seal tähistab oma 65. sünnipäeva Jep isegi. Linnalärmist puhata saab kõrval asuvas Borghese pargis, pink või muru on alati külastajate päralt. Mis veel? Filmis nähtud striptiisiklubi aadressi ei ütle – ise ka ei tea.

17. sajandil loodud Borghese park võõrustab inimesi Roomast ja külalisi kaugemalt.

Õhtu lõpetuseks sobib hästi Rooma ilusaim väljak – Piazza Navona. Filmis räägib Jepi armuke temaga piazza’l jalutades, kuidas see oli kord lumega kaetud. Fontana di Trevi kõrval on parim koht, kus enne hotelli minekut viimane suits teha või kaaslast suudelda.

Kuhu me oleme oma jalutuskäiguga jõudnud? Mitte kusagile, nagu filmi tegelasedki. Aga Roomas pole sellist sihipärasust vajagi, tuleb hetke nautida. Jep Gambardella ütleb, et ta otsis kohutavat ilu, aga ei leidnud. Äkki teil õnnestub.

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 6/2014.