Uudised ja reisilood

… kui ka prügi, palavust ja pühasid lehmi pelgama peaksite.

1. Templibasseinid

Kerala on just nii räpane, kui kõige stereotüüpsem pilt Indiast silme ette toob. Selle muudab eriti hämmastavaks asjaolu, et India inimesed – kui ongi võimalik üldistada rohkem kui miljardit inimest, kolmandiku Euroopa suurust ala ja 25 eri keelt – pühendavad märkimisväärselt suure osa päevast sellele, et pesta ennast ja oma riideid ning neid siis päikese käes kiirkuivatada.

Selle kõige nägemiseks ei pea kellegi vannituppa trügima, piisab vaid esimese ettejuhtuva templibasseini juurde minemisest. Ka Kerala kirikud ja islami arhitektuur on huvitavad – hea küll, päris Taj Mahali pole neil välja pakkuda – kuid hindu templid on lihtsalt palju lummavamad. Siiski, 1980ndate diskomuusika fännid leiavad kindlasti kirikud jumalateenistustel kõlava muusika tõttu veel vaimustavamad olevat.

Templisse sisenetakse puhtaks pestuna ning kuigi võib ka kodus vannis ära käia, kümbleb suurem osa inimesi ikkagi templi juures. Templibasseinide eeliseks tavaliste kivi- või malmvannide ees on lisaks lähedusele ka nende oluliselt suuremad mõõtmed. Nii et ilmselt mõtlevad hindud kaastundega lastele, kes tillukeses vannis ennast küürides vaid ühte kollast pardikest ujutama mahuvad – end seebitavad India lapsed võivad mõnes suuremas templibasseinis (ja suuremad on nii umbes kuus hektarit) pühade ajal isegi paatide võiduajamisi vaadata. Mõnel paremal päeval võid avastada enne templisse minekut jalgu pestes, et sinu kõrval laseb enda omi küürida templielevant. Väidetakse, et lisaks tujule parandab mõne templibasseini vees suplemine ka haigusi.

Skeptilises lääne inimeses võib sellise puhtusastmega vee ravitoime ja üldse igasugune puhastav toime muidugi küsimusi tekitada, ehkki paljud basseinid on ehitatud looduslikele allikatele. Minu osalusvaatlus taandus kiiresti siiski lihtsalt vaatluseks ning muljetavaldava puhta välimuse nimel olin reisi kümnendal päeval missiooni oma riided veel kunagi puhtaks pesta lootusetuks hinnanud, need ära visanud ning uued ostnud. Indias avaldab see õnneks eelarvele umbes sama suurt mõju kui mõnest Vahemere jahisadamast ostetud kokteil.

2. Paadid

“See paat lausa hüppab edasi, kui sada meest korraga tõmbavad!” Erukolonel Ray Kuncheria kargas nooruspõlve jäänud legendaarsete maopaatide võidusõite meenutades püsti, nii et õhtusöögilaual olevates ülimaitsvate ollustega kausikestes tekkis ohtlik lainetus.

Olin juba paar päeva elanud Kuncheria juures, kes pärast erru minekut on pakkunud oma lapsepõlvekodus Kerala pealinnas Thiruvananthapuramis ränduritele kodumajutust ning pühendunud kokkamisele ja kokaraamatu kirjutamisele. 40 paati, 4000 meest, kuu aega treeninguid ja kolm kilomeetrit võidusõitu. Siis pannakse paadid jälle 11 kuuks kuuri.
Kolonel rääkis eelmist elu meenutades, et sõudmisest tunduvalt raskem oli tasakaalu hoida – täiuslikult sünkroonis aitab sajal mehel aere tõmmata ühine laul.

Juba aastakümneid näeb neid ainult võiduajamistel, millest kuulsaim on augusti keskel Keralas toimuv Nehru karika sõudevõistlus Alappuzha lähedal. Nii on turistil maopaadiga sõitma pääseda ja isegi mõnda näha tsipa keeruline, kuid ka ülejäänud Kerala paadimaailm on nii imeline, et selle üle eriti kurvastama ei pea.

Kerala liiklus kulgeb mööda jõgesid, järvi ja kanaleid. Sama tavalised kui meil jalgrattad on ühest puutüvest välja raiutud kanuud. Suuremate paatidega minnakse kodust välja siis, kui kaasa tuleb kogu pere ning mõned kompsud. Kõige avaramad ja ilmastikukindlamad on kettuvallam’id, algselt riisivedamiseks mõeldud kinnised majasuurused paadid, millest nüüd paljud ongi elumajadeks muudetud – umbes nagu paatmajad Amsterdamis –, teine osa aga kruiisib lõbusõidulaevadena. Mõistagi pole vaja endal kaptenipabereid hankida, terve kettuvallam’i koos meeskonnaga, millesse kuulub ka kokk, saab 24 tunniks enda käsutusse umbes 200 euro eest. Lihtsurelikud saavad aga sõita liinipaatidega, mis ka kehvad pole.

Kel katamaraan Nordea meeskonnaga mõneks etapiks liituda ei õnnestunud, võib nüüd Kerala katamaraanidega peaaegu tasuta ühest külast teise kihutada. Nii elegantset masti ega ka jäämasinat laeva baaris küll pole, pole baarigi, aga sinine taevas on pea kohal ja kookospalmid kaldal ootamas ikka.

3. Kookospähklid

Päike alles tõusis, aga keegi juba tagus mitmendat minutit vastu minu bangalo seina. Vähemalt nii tundus mulle enne pea aknast välja pistmist Ashtamudi järve keskel asuval vaikust ja rahu tõotanud saarel asuvas kookose- ja vürtsifarmis ärgates.

Akna taga, mangopuust mõni meeter edasi, sadas hoopis palmi otsast alla kookospähkleid. Läks mõni hetk, enne kui tuvastasin saju põhjustaja, täpsemalt tema punaseruudulisse dhoti’sse mässitud tagumiku ja aeg-ajalt läbi palmilehtede vilksatava hiiglasliku noa. Käisid ettevalmistused hommikusöögiks.

Kerala külades liikudes läheb vaid mõni päev, et hakata pidama täiesti loomulikuks seda, et janu kurtmise peale ronib keegi alati kohe palmi otsa, toob alla kookospähkli, lööb sellelt otsa maha ja ulatab pähkli sulle sama loomuliku liigutusega kui linnatänaval chai wallah tassi teed.

Kerala on kookospalmide maa, neid kasvatatakse ja kasutatakse tõesti palju: kookospähklist saab rannas kokteile serveerida; kookosest saab teha nööri, viina, kreeme ja õli; vähemalt tuhandet erinevat rooga, mis muudavad Kerala köögi India absoluutselt parimaks köögiks; ning – last but not least – ohverdada neid vastu templi seina puruks loopides Ganeshile, kes miskipärast on täiesti hull kookospähklite järele ja muid annetusi vist vastu ei võtagi.

4. Kallistav Ema

Jumala enda maa, öeldakse kauni Kerala kohta. Alati jääb targu täpsustamata, millist jumalat silmas peetakse. Kristlaste ja muslimite jumalaga on asi küll lihtne, ent hindud ajavad selle pildi ikka jube segaseks.

Jumalatele lisaks otsivad inimesed teed loendamatute gurude, Keralas ennekõike Mata Amritanandamayi juurde, kes on India üks väheseid naisgurusid. Arusaadavatel põhjustel ei kutsu teda keegi nime järgi, öeldakse lihtsalt koduselt Amma ehk Ema. Pikemalt Kallistav Ema, sest ta on otsustanud maailma paremaks muuta inimesi kallistades.

Oma kodumaja ümber keset tillukest Kerala küla on ta ehitanud hiiglasuure aašrami, mis näeb välja nagu Hurghada kahetärnihotell ning kus pidevalt elab 2000 inimest ja iga päev tuleb teist sama palju darshan’ile ehk guru vastuvõtule.

Ammal on selle jaoks eraldi hall, kus ta istub laval kollase siidiga kaetud tugitoolis, ümbritsetuna rohkematest turvaväravatest ja tehnikast, kui mõne rokkstaari kontserdil näeb.

Ja seda põhjusega. Amma on oma heategevusorganisatsiooniga suunanud miljoneid eurosid erinevates (loodus)katastroofides kannatanute abistamiseks, rajanud koole ja ülikoole, andnud toiduabi sadadele tuhandetele, palju tähelepanu saanud, ja mitte ainult meeldivat. Turvaväravad paigaldati pärast seda, kui üks mees 2005. aastal Ammat palve ajal noaga ründas.

Kuid valdavalt tulevad inimesed ikkagi teda lihtsalt kallistama. Kokku on Amma kallistanud umbes 34 miljonit inimest. Nad kõik pole küll pidanud Keralasse sõitma. Amma on superstaar, kes külastab igal aastal kõiki kontinente peale Antarktika. Eestile lähim paik Ammaga kohtumiseks on olnud Helsingi ning ehkki ta sel sügisel Soome ei jõua, külastab ta novembris mitut Euroopa pealinna.

5. Ajurveda

Iga Kerala reisi lahutamatuks osaks muutub kõikehaarav rahulolutunne, kui söandate (ja ma ei tea põhjust, miks te ei peaks) sisse astuda mõnda ajurveda salongi, kliinikusse või lihtsalt tuppa – kuidas iganes on selle omanik otsustanud oma kohta nimetada.

Ayu tähendab elu ja veda teadmist ning rohkem kui käimisest ja seljakoti tassimisest lihastest tekkinud valu äravõtmine on eesmärgiks inimese tasakaalu poole suunamist. Eriti Keralas, kus ajurveda meditsiini jaoks vajalikud taimed kõige lopsakamalt kasvavad, võetakse seda kõike eriti tõsiselt.

Oma ajurveda keskus on igas külas ja see pole mingi padjakeste, diivanite ja mullivannidega päevaspaa. Ajurveda keskuses on askeetlik nahkkattega laud – õli kulub iga protseduuri juures ohtralt –, akna ees tükk kulunud sitsi, laes laisalt pöörlev ventilaator ja laua ääres väga-väga heade kätega Kerala naine. (Et mehi õlitavad sisse mehed, julgen vaid oletada, et neilgi on sama head käed).

Muidugi oleks parim läbida 15-päevane tsükkel, mil puhastatakse kogu keha, aga ka paarist korrast on täiesti kindlalt abi, et kogu ülejäänud puhkus rahulolevana ja hästi tasakaalustatuna veeta.

6. Kõik teised juba olid siin

“Siin, Cochini kindluses, olid inglased kõvasti pingutanud, et luua kujutelma inglispärasusest: inglise muru ümber seisid kobaras inglise majakesed, siin olid olemas Rotary klubi ja golfimängijad, tantsupeod, kus pakuti teed, kriketimäng ja vabamüürlaste loož,” kirjeldab Salman Rushdie raamatus “Mauri viimane ohe” Fort Cochinit.

Raske on paremini kirjeldada seda tunnet, mille tekitab koloniaalajastu majakesi ja kirikuid täis tipitud Fort Cochin, osa ühest saarest, mis moodustab mandri ja mitme saare peal laiutava 1,2 miljoni elanikuga Kochi, Kerala vürtsi- ja kaubanduspealinna.

Ehkki inglased on ammu läinud, on nende kohalolek ometigi väga tuntav. Isegi räpasel tänaval, kus ühest löökaugust teise loksusid rikšad, igal nurgal pusklesid kitsed ja kus kogu selle kaose vahele mahtus alati ka mõni tõmmu naha alt hästi paistvate roietega mees, kes üritas hiiglaslikul, vaevu koos püsival vankril koormatäit tühje plastpudeleid kõrvaltänavasse manööverdada, vastas chai wallah, kellelt teed küsisin, lordi väärikusega, et peaksin lihtsalt minema otse sedasama kõrvaltänavat mööda, kuhu äsja kadus gentleman with that vehicle.

Pärast seda, kui inglased olid Lõuna-India tähtsaimast vürtsikaubanduse kohast välja söönud nii portugallased kui hollandlased, kelle ees olid omakorda taanduma pidanud hiinlased ja Veneetsia kaupmehed, oleks see keskkond võinud neile ju turvaline tunduda. Siiski tähendas India ikkagi ebakindlust, kus hoolega pügatud murul lesisid kahtlased sisalikud ja palavikusoodest lendasid sinepivärvi villadesse kurjad sääsed, mis kuidagi kodukrahvkondi ei meenutanud.

Nii et nad lahkusid järgemööda, kaasas tee, kallid vürtsid ja veel kallimad vääriskivid, aga ka Indiast leitud ustavad teenrid, taskud täis mürginooli, et siis juba vihmases ja hallis Londonis neid nooli äsja kohale jõudnud aarete ümberjagamise nimel teineteise pihta lennutada. (See info ei pärine nüüd enam Rushdie raamatust, vaid A. Conan Doyle’i jutustusest “Nelja märk”.)

Fort Cochin on osava kaupmehena võtnud igalt sadamas randunud rahvalt parima, midagi uut ja nutikat kunagi veidraks ja kahtlaseks pidamata, ning selle siis endale sobivaks kohandanud. Nii on portugali ja inglise villadest vaid mõnekümne meetri kaugusel rannajoon palistatud hiiglaslikke ämblikke meenutavate Hiina kalavõrkudega, mille jätsid päranduseks 15. sajandil Keralas äri ajanud Kubla Khani õukonna kaupmehed.

Võrk lastakse 2-3 minutiks vette ja siis sikutatakse jälle üles – selleks jõunumbriks on vaja 4-5 meest. Nii hommikul kella kuuest õhtul kella kuueni. Ehkki kala pidi järjest vähemaks jääma, tuleb turiste järjest enam. Nutikamad kalurid on juba avastanud, et kalamüügist palju tulusam on lasta turistidel raha eest võrke üles tirida. Väikese lisatasu eest võivad nad võrku sikutavast turistist mobiiliga pildi ka teha.

7. Kathakali sümboleid täis maailm

India armastab lugusid rääkida. Kathakali – tantsu, draamat ja muusikat ühendav teatrivorm, mis ei koonerda ka grimmi ja kostüümidega – räägib peamiselt iidseid “Mahabharata” eeposest pärit lugusid, mida teab iga India laps ning iga vanima kirjanduse loengutes käinud ja ärkvel püsida suutnud inimene. Ülejäänute ja nende jaoks, kes Keralas räägitavat malajalami keelt – igal pool saab tegelikult väga hästi hakkama ka inglise ja ka hindi keelega, kui te viimast juhuslikult rääkima peaksite – on sisukokkuvõtetega kavad.

See on sümboleid täis maailm, kus isegi sellel, mis asendis tegelased oma suurt varvast hoiavad, on sügav tähendus. Eriti pühendud teatrifanaatikutel on võimalus külastada teatrikoolide erialatunde, üks hea meelega oma uksed avav koht on Thiruvananthapuramis asuv Margi Kathakali kool, kus ka ise tunde võtta saab.

Normaalse teatrihuviga inimeste jaoks on mitmes teatris võimalik vaadata viie-kuuetunniste näidendite tunnisteks amputeeritud versioone (on päris keeruline leida kohta, kus täispikka etendust näeks). Eesti teatri psühholoogilise realismiga harjunud vaatajale on kathakali teatris ikka natuke liiga palju kriiskamist ja trumme. Aga grimm on näitlejatel kena. Nende rahulolevaid naeratusi vaadates paistab, et nad on ise ka rahul.

8. Jalutuskäigud pilve piiril

Kerala ja Tamil Nadu osariike lahutavates mägedes ligi 2000 meetri kõrgusel asuv Munnar on nii taeva lähedal, et hommikuti orgudesse tekkiv udu loob ärgates tunde, et oled pilvede kohal. (Mõne madalama vihmapilve sisse sattuda pole muidugi ka mingi probleem.) Munnari ümber on nii palju rahu ja rohelust, et enne oma silmaga nägemist ei pea keegi sellise paiga olemasolu Indias võimalikukski.

Selle ilu jaoks täiesti kohatu nimi Munnar tuleb arvatavasti kohalikus malajalami keeles numbrit kolm tähistavast sõnast munu ja jõge tähendavast sõnast aaru ning märgib linna asukohta Madhurapuzha, Nallathanni ja Kundaly jõgede kohtumispaigas.

Vesi on andnud elu kõigele rohelisele, ennekõike teepõõsastele, mille väljad algavad juba Munnari kesklinnast ja ulatuvad nii kaugele, kui silm vähegi seletab. Tee tootmist näeb paraku vaid Tata teemuuseumis, kõik tehased on turistidele suletud.

Otsige endale Munnari peatänava ääres asuva turismiinfo punkti abiga öömaja, näiteks mõni värvikas ja imeodav kodumajutus kuhugi linna serva keset teepõõsaid, ja vaadake kuuma masala chai’d limpsides, kuidas päike mägede taha poeb ja kuu välja volksab.

Kas on veel vaja lisada, ümbruskonna mägedes on väga hea võimalus kohata metsikuid elevante rahulikult ringi lonkimas ja oma igapäevaseid asju ajamas?

9. Päike, rand ja liiv

Erinevalt pisut põhja pool asuvast Goast ei toimu Kerala randades täiskuuöödel reive. Pigem võib näiteks Varkalas, mis tuntud ka Lunastuste rannana, kohata vaikuses oma surnute põrme vette kastvaid hindusid.

Ent liivaribad on kuldsed ja taevas nende kohal selge. Hooaeg algab novembris, kui vihmajumalad endast enam väiksematki märki ei anna, ning kestab aprilli esimeste põrgulikult palavate päevadeni. Augustist novembrini võivad need, kes täiesti etteteatamatult allasadavate soojade paduvihmadega riskivad, nautida inimtühje randu, kus peamine võitlus ei käi mitte inimeste vahel vabade lamamistoolide pärast, vaid külakoerte vahel toolialuste varjuliste kohtade nimel.

Ehkki Thiruvananthapurami ümbruse randades on bikiinides päevitavad lääne inimesed ja kallid ujumisbasseinidega rannahotellid väga levinud, pole linnarandades ja mitmel pool Põhja-Keralas sünnis end nii paljaks koorida, et pärast kodus kauni randivaba päevitusega kelkida saaks. Kui mitte muu, siis sunnivad riidesse panema rannas oma võrke puhastavad ja päevitajaid jõllitavad kalurid.

Seda ka ujuma minnes: naised võivad konservatiivsemates kohtades päevitamiselamusele juurde liita veel elamuse suplusest sündsas India ujumiskostüümis – laiade alla põlve ulatuvate säärtega avaras sitsist ürbis, mis sobib rohkem uppumiseks kui ujumiseks – ja rannad muutuvadki kohtadeks, kus käia jalutamas või hommikuti jooksmas ja joogat tegemas, merelt tulnud kaluritega nende paadi varjus teed joomas või lihtsalt võimsaid laineid vaatamas (rannaseltskonda parema sulandumise nimel soovitan kiljuda iga laine lähenedes).

10. Chai wallah

On vähe asju, mida India inimesed oma kastikuuluvusest, usust ja rahvusest sõltumata nii üksmeelselt armastaksid kui chai’d. Chai wallah lihtsalt teekeetjaks nimetamine on seega kohatu, tegemist on kahtlemata teemeistriga.

Teeletid on nii kohad, kust mõnusat piimaga keedetud teed osta, kui ka omamoodi tänavateater, kus tee efektset keetmist ja kõrge kaarega ühest kopsikust teise valamist jälgida. See lõputu etendus koos tassi teega ei maksa peaaegu midagi.

Samas pole väga põhjust muretseda, et kui jõuate Indiasse ka alles aasta, kolme või viie pärast, oleks chai wallah’d tulusama töö otsinud ning hea värskelt keedetud tee asemel pakiteed jooma peaks.

India kastisüsteem on vägagi alles ja ainult filmides nagu “Rentslimiljonär” võib chai wallah’st saada jõukas mees oma unistuste naise kõrval. (Ehkki kiirelt kasvava majandusega riigis vaadatakse järjest enam sellest mööda ning välismaale tööle minnes – mis kaugeltki mitte ebatavaline pole – ei huvita kedagi, kas amet on ikka kastile sobiv). Väga tõenäoliselt on chai wallah’d veel aastakümneid igal nurgal, et teha maailma maitsvaimat teed ja rääkida rahulikumal hetkel lugusid Keralast ja selle elust.

Täispikk lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 5/2012. Teksti ja piltide autor on Silvia Pärmann. 

Loe lisa ka India tänatoidu kohta.