Lapimaa – üle ääreta lumise välja
“You come from South,” teatab kohalik papi pisut üleoleva mõminaga, kuuldes, et Annekreet Heinloo tuleb Rovaniemist. Linnast, mida läbib polaarjoon, kus asub maailma põhjapoolseim McDonald’s jne. Naljakas lugu, aga umbes 600 km ülespoole rännates tundub jõulupealinn tõepoolest kangesti kaugel lõunas asuvat, sest see siin on peaaegu maailma lõpp.
Et Rovaniemi pole see päris Lapimaa, teab igaüks, kes sealt teekonda jätkanud on. Päris tunne algab Sodankylä metsade taga siis, kui kohanimed saamikeelseks muutuvad. Roavvenjárga, Suoločielgi, Avvil, Ohcejohka – neid arhailisi ugri-mugri nimesid tuleb mul paar korda valjuhäälselt korrata, enne kui nad suupäraseks muutuvad.
Lapimaa on õpetanud mulle kõiksugu praktilisi ellujäämisoskusi. Näiteks, et autos peavad alati kaasas olema otsmikulamp, labidas, kirves ja veoköis. See leiab järjekordse tõestuse kell üks öösel Ivalo lähedal metsa vahel, kui mootorkelkudega treiler kottpimedas lumme kinni jääb. 40 minutit kaevamist, higistamist ja pusimist ning saame oma kolme ja poole tonnise koormaga edasi veereda, varustuse maha laadida ja magama minna.
Sõit üle Inari järve
Start! Esimesed poolsada kilomeetrit üle Lapimaa suurima, Inari järve kuluvad hüplikult. Sissesõidetud rajad muutuvad kasutussageduse ja ilmastikuolude tõttu sageli lainetavaks, mis pigem tüütab, kui pakub sõidumõnu. Trikk seisneb selles, et mida kiiremini sõidad ja mis nurga alt järjekordset hüppekat tabad, seda vähem loksutab. Aga mõnusaks sellist maastikku ikkagi pidada ei saa. Lõbu algab siis, kui üldkasutatavad trassid maha jätta ja saab lõpuks ometi metsavahelistele radadele keerata.
Esimese pikema peatuse teeme tillukeses Sevetti külakeskuses, mis on üksiti ka baar, kauplus, postkontor ja bensiinijaam. Kütus on mahutitest juba paar nädalat tagasi otsa saanud ning veel ei teata, millal uus kogus kohale jõuab. See on niisugustes kohtades tavaline, mistõttu on igaühel alati plaan B.
Sevetti baari jõuab külalisi harva – siin käivad põhiliselt põdrakasvatajad ja metsamehed. Sassis juustega onklid istuvad poeleti kõrval õllekruuside taga ning kõrvallauas sädistavad pisut pilusilmsed saami vanamemmed. Selgelt on näha ka päris-Lapi oluline aksessuaar (ellujäämisõpetus nr 2) – igal endast lugupidaval laplasel peab vööl olema uhke nahast tupega puss. Mida suurem väits …
Õhtu hakul jääme pidama Soome kõige põhjapoolsemas külas Nuorgamis, mis on kogu Euroopa Liidu kõige ülemisem punkt. Mööda Soome ja Norra piiri looklev Teno on Põhjala kuulsaim lõhejõgi, seega saab õhtusöögiks loomulikult külalistemaja peremehe Raimo püütud ja perenaise Marjatta valmistatud kala. Ega siin palju muid teisi külalisi käigi kui kalamehed ja kelgutajad.
Teekond tundmatusse tühjusesse: kuigi lumeväli paistab pehme nagu vatt, on selle all peidus ohtlikud suured kivimürakad. Foto: Annekreet Heinloo
Teine päev viib Norra
Järgmisel hommikul ületame varakult Teno ja jätkame Norra Kuningriigi mõjusfääris, kus mootorsaanisõit on rangelt reguleeritud. Väljaspool märgistatud radu sõitmine on keelatud ning patustajaid ajab kohalik saanipolitsei mööda jälgi taga nii kaugele, kui saab. Mõnikord seirab maastikku kullipilgul ka kopter. Linnalegendid tuhandeeurostest trahvidest on pannud enamiku soomlasi naabrite poolel seiklemist pelgama.
Kui aga esimesed madalad põõsasmetsad on läbitud ning läbi kurude üha kõrgemale platoole tõuseme, algab see osa, mille tõttu kogu see seiklus üldse proovimisvääriline on. In the middle of snowhere on parim kujund – nii kaugele, kui silmad ulatuvad, laiub üks suur valge tühjus. Ja seal sa siis oled, tilluke tähtsusetu täpp looduse meelevallas, selles kõikvõimsas lumises mittemilleski.
Kihutame pehmes puuderlumes, päike jääkristallides sillerdamas, süda hõiskamas ja adrenaliininupp põhja keeratud. Inimesed reageerivad sellisele elamusele erinevalt – nii mõnigi täismees on tunnistanud, et kiskus pisara silma ja selgeks sai kõik, mis elus tähtis või tähtsusetu. Olgu kuidas on, aga emotsionaalne on see sõit kindlasti.
Järgmises orus tabab meid lumetorm ning taevas, maa, lumi, tee ja silmapiir sulavad kõik üheks. Nüüd ma siis tean ka seda, mis tunne on sõita valges paberis. Õnneks on meil põhjamaalastel kaasasündinud lumenägemine ja topograafiline GPS, nii et isegi kui midagi ei ole näha, siis natuke midagi ikka näeb.
Rännak jätkub ülevate tunnete kütkes, mille kulminatsioon saabub hetkel, kui maa lõpeb ning meie all ees avaneb vaimustavalt tumesinine Põhja-Jäämeri. Huilgame joovastusest, sest tundub, justkui oleks saavutanud midagi ootamatult suurt.
Esimene kohtumine: Eestimaa pääsuke vallutas Põhja-Jäämere. Taustal tilluke Kjollefjordi sadamaküla.
Põhjapoolseim punkt Nordkapp ja Nordkinn
Siin tuleb ära klaasida üks arusaamatus – Nordkapi neem Magerøya saarel on Euroopa põhjapoolseim punkt vaid autoga ligipääsetavuse poolest ja tegelikult on Mandri-Euroopa tipp hoopis 70 km kaugusel asuv Nordkinn. Muuseumi ega suveniiripoode seal aga pole ning gloobusega end pildistada ei saa.
Õhtuks maabume Mehamni linnakeses, kus ootavad oivaline õhtusöök, saun ja suplus Jäämeres, mis pole kunagi jääs. Mehamn on tüüpiline Põhja-Norra rannaküla (kohalikus mõistes isegi linn), kus põhiliseks tööstusharuks on kalapüük. Mere ääres võib näha lõputuid heinasaadude aluseid meenutavaid puitkonstruktsioone, mida kasutatakse kalade kuivatamiseks. Paar korda nädalas sõidab sadamasse Hurtigruteni kruiisilaev, mis toob tänavatele jalutama uudishimulikud turistid.
Kirglikud kalamehed käivad siit süvamerepüüki harrastamas, aga see on ka peaaegu kõik. Isegi viimane pangakontor suleti möödunud aastal ning finantstehingute tarvis tuleb nüüd ligi 40 kilomeetrit teise linna sõita. Mehamn ongi peaaegu nagu maailmalõpp, siit edasi tulevad veel ainult jääkarud.
Uuel päeval hakkame Soome poole tagasi liikuma. Mägedes on taas lumetorm ning olematu nähtavuse tõttu kiirus piiratud. Vaikselt, aga kindlalt rühime üle lagedate tühjade väljade Nuorgami poole, et seal kelgud treilerile laadida ning tagasi lõunasse sõita.
Igaüks korjab niisuguselt reisilt üles midagi oma. Kuigi füüsiliselt pole tegemist millegi kaelamurdvaga – erilist sportlikku ettevalmistust ega eelteadmisi see ei nõua –, siis paar eneseületust tuleb läbi teha tahes-tahtmata. Enamasti toimuvadki need pigem peas.
Adrenaliinikoguste ja kogu kogemustekompoti tulemusena on üpris tõenäoline, et tagasi koju pöördud veidi teistmoodi inimesena.
Lõunasöök saami põhjapõdrafarmi püstkojas. Tõsine pereisa on keskendunud joigumisele. Foto: Annekreet Heinloo
Kus ja kunas?
Mootorsaaniga peaaegu Põhjanabale sõita saab veebruaris ja märtsis, parim aeg selleks on aga aprill. Enne pole mägedes piisavalt lund ning kiviste kurude ületamine on ohtlik.
Jäämere safarid algavad ja lõpevad Ivalos, kus asub Soome kõige põhjapoolsem lennujaam.
Safaril osalemiseks ei ole nõutav eelnev mootorsaanisõidu kogemus, küll on aga vajalik kehtiva juhiloa olemasolu. Sõidumaneerid õpib ära paari esimese tunniga, tähtis on seikluslik vaim ning valmisolek.
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 6/2012.