Liigu sisu juurde

24/7 klienditeenindus

(+372)626 6266

Küsi reisikonsultandilt

Otsi Estraveli lehelt
Populaarsed otsingud
Tagasi blogisse

Lõuna-Prantsusmaa: 10 põhjust minna

27.07.2015
Tekst ja pildid Silvia Pärmann / Estraveller
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi.

Silvia Pärmanni 10 põhjust sõita mõne nädalaga Itaalia piiri äärest Nice’ist peaaegu Hispaaniasse ehk Bayonne’ini, isegi kui on vastupandamatu kiusatus selle raha eest Aasias või Aafrikas kolm kuud puhata.

1. Nice ja Cannes

Nice ehk Nizza
Nice ehk Nizza

Ma ei tea, kas on nii, et kui meie vaatame praegu sada aastat vanu fotosid, kus ilusad autod pargivad ilusate majade ees palmide varjus – nagu näiteks Carltoni hotelli ees Cannes’i rannapromenaadi ääres – ja vaimustume sellest vaatest, siis saja aasta pärast vaatab keegi meie pilte samast kohast ja mõtleb: nendel Jaapani turistidel olid ikka täiesti pööraselt lahedad ja stiilsed suured bussid!

Nice’is ja Cannes’is ei ole elu päris selline nagu need linnad ikooni staatusesse tõstnud fotodel. Aga talutavama koguse uue raha ja glamuuri ning inimestega Cannes’is on siiski imeline rand, suurepärased kaupluste vaateaknad, armsad lilleõitesse uppunud fassaadid ja filmifestivali aura aasta ringi.

Ja isegi kui teil on Itaalia piirist ja merest järjest kaugemale sõites väike kurbus hinges, siis teie krediitkaardil ei ole seda kohe kindlasti mitte.

2. Maailma kõige kaunim surnuaed

Lõuna-Prantsusmaa kirjeldamiseks pole paremat sõna kui “idülliline”. Kes vajab selle sõna definitsiooni, peaks sõnaraamatu asemel võtma kaardi ning Nice’i ja Cannes’i ümbruses väikese tiiru tegema.

Depressiivsete Eesti väikelinnade atmosfääri pole Prantsusmaa külaelu uurima minnes mõtet karta. Inimesed, nende naeratused, nende majad, nende linnad – kõik on lihtsalt piltpostkaardilikult kaunis.

Täiesti mõeldamatu oleks sellises maailmas koledalt surra või mõnele tavalisele surnuaiale maetud saada. Surnuaedade iludusvõistluse võidab kahtlemata Saint-Paul de Vence’i oma.
Suurem osa inimesi arvab ekslikult, et see linn on kuulus hoopis hulga seal elanud kunstnike pärast. Väga paljud on veel elus ikka ka, nii et pooled majad linnas on kunstigaleriid ja igale nurgale on sätitud mõni skulptuur.

Saint-Paul de Vence’i surnuaed
Saint-Paul de Vence’i surnuaed

Suur hulk inimesi sõidab sinna just nende elusate kunstnike juurde, väiksem osa aga ennekõike linnakese servas paikneva kalmistu pärast, mis on suurem kunstiteos kui enamik linna galeriides rippuvaid pilte. Maastikuarhitektuuri meistriteos peidab endas kunsti nii maa peal kui ka maa all – seal puhkab näiteks Marc Chagall. Ja ehkki kalmistu teede ääres on vähem kohvikuid kui linnas, on see jalutamiseks siiski ütlemata meeldiv paik.

3. Verdóni kanjon

25 kilomeetrit pikk ja rohkem kui 700 meetrit sügav – need on numbrid, millega Euroopa väidetavalt kõige kaunimat kanjonit kirjeldada on päris raske.

Verdóni kanjon
Verdóni kanjon

Üks suur sügav org peab päris tõsiselt pingutama, et mulle muljet avaldada, Verdóni kanjon sai sellega hakkama. Ehkki oma osa selle päeva meeldejäämises mängisid kindlasti läheneva äikese ootuses eriti süngeks tõmbunud taevas ja fantastiline kitsas pimedaid kurve ja korraga-üks-auto-tunneleid täis tee nii kanjonini kui ka tagasi – parem kui ükskõik milline rallimäng, mida ma kunagi olen nägema juhtunud. Aga nagu rallimängudeski on sel teel äge ainult roolis olijal, kõik teised tahaks unustada, et selline päev kunagi üldse olnud on.

4. Motivatsioon õppida prantsuse keelt

Hiljemalt Avignonis, kuulsa teatrifestivali kodulinnas, tekib tunne, et keelt õppima hakata ei ole ikkagi kunagi liiga hilja. Tõuge ei tule festivali mängukava uurides ega saalis laval toimuva suhtes totaalses teadmatuses viibides. See saabub ilmselt mõnes juhuslikult valitud restoranis, mille uksest olete sisse astunud pimedas usus, et kõik maailma söögikohad alustades bistroodest ja brasseriidest ja lõpetades kohvikute ja kreperiidega leiutanud prantslased oskavad igal pool ja alati hästi süüa teha.

Üks mu sage reisikaaslane, kellega meil juba aastaid tagasi oli kokkulepe, et mina õpin ära hispaania ja tema prantsuse keele, ei olnud ennast selle hetkeni suutnud kokku võtta. Isegi sellel Nice’ist alanud teekonnal olin mina teinud märkimisväärsemalt suuremaid edusamme. Avignon, millest me teel läbi idülliliste maakohtade (kitsed ja karjused, lavendliväljad, iga künka otsas mõni muinasjuturaamatu illustratsiooni meenutav linn) Arles’i poole läbi sõitsime, seda just teatrifestivali pärast, mõjus talle aga üllatavalt hästi. Huvi prantsuse keele taasõppimise vastu tuli tagasi kohe, kui ta oli lõuna ajal maitsnud esimese suutäie oma lasanjet. “See lasanje ei olnud eriti maitsev,” oli esimene täispikk lause, mille ta prantsuse keeles välja ütles.

Õppida võib muidugi ka positiivsete kogemuste toel. Näiteks istudes baaripukile mõnes nurgapealses kohvikus ükskõik millises linnas või külas, mille kõik aknad ja uksed on suvesoojuses avali, tellida igasuguste pettumuste vältimiseks juustu ja foie gras’d ning alustada vestlust mõne kohalikuga, kes alustuseks kinnitab optimistlikult, et ta oskab inglise keelt. Selleks ajaks, kui selgub, et tegelikult ikka ei oska, on jutt läinud juba liiga põnevaks, et viisakalt naeratades taanduda.

5. Vincent, kõrvaga ja kõrvata

Arles on koht, kus muidu Prantsusmaad virilalt igavaks ja kalliks nimetavad inimesed murduvad ja tunnistavad, et neile tegelikult seal üliväga meeldib. See pole nii kohutavalt nunnu ja lavendlilõhnaline, kui kogu Lõuna-Prantsusmaa Nice’ist kuni sinnamaani on (Pariisi äärelinnad ei jää ju sellisele teekonnale mitte kuidagi), ja mõned majad isegi lagunevad natuke. Värvid ja valgus on väga ilusad ning kitsad tänavad viivad ise uutele ja veel ilusamatele ja veel kitsamatele tänavatele. See on lihtne linn, kus olla ja uidata, inimestega juttu ajades märkamatult päevi kaotada. Tutvusin ühe Vietnami kunstniku, ühe restoraniomaniku ja ühe Tuneesiast pärit koduperenaisega ning see kõik ei võtnud poolt päevagi.

Arles on alati kõigile meeldinud. 6. sajandil eKr kreeklaste asutatud linna võtsid kiirelt üle roomlased, kelle kohalolekut tähistavad (tänaseks varemetes) amfiteater ja Rooma teater, sõja- ja kaubaretked olid tulusad ja elu õitses. Kiirelt mitu sajandit edasi hüpates avaneb juba teistsugune Arles, vaoshoitud ja pisut unustatudki, mille tänavad lummasid siiski ühte kunstnikku nii, et ta sinna paigale jäi ja kokku 300 töö ringis maalis, autoportree seotud kõrvaga nende hulgas.

arles

Pole just palju kohti, kus sama suure legendi jälgedes liikumine nii hästi kaardistatud on. Käia samadel tänavatel, kus Vincent van Gogh, istuda samades kohvikutes, vaadata jõge samas kohas seistes, osta oma baguette samast pagariärist …

Ehkki Arles’i õhkkond lubab väga lihtsalt ligi pugeda tundel, et võid ka kogeda sedasama, elada paariks päevaks sama elu, mida van Gogh, on maailm tema aastatest saadik siiski päris palju muutunud ja iga tema sammu korrata ei maksa. Isegi kui Arles’i väljanägemine seda ei kinnita, on kadunud palju, kardetavasti ka äralõigatud kõrvade ravimise kompetents kohalikus haiglas.
Abiks Vincent van Goghi maalitud Arles’i vaadete leidmisel on lehekülg www.vangoghgallery.com/in_his_steps/arles.html.

6. Toulouse’i värvid

Prantsusmaa suuruselt neljas linn ei tule reisisihtkohana ilmselt enne pähe, kui lihtsalt füüsiliselt teele ette jääb. 1,3 miljonit inimest, Airbusi lennukitehas, meri alles 150 kilomeetri kaugusel – selle kirjelduse peale on ootused linna sisse sõites ikka väga madalad.

toulouse

Kohe kindlasti ei mahu nende raamesse õhtupäikeses täiesti roosaks värvuv terrakotatellistest linn Garonne’i jõe ja Canal du Midi maalilises kohtumispunktis, täis kunstimuuseume, galeriisid ja Kosmosemuuseumi trepil tunglevaid inimesi.

La Ville Rose, Roosa Linn, on ilmselt turistide silmis kõige alahinnatum Prantsuse linn. Kohalikud ise on elu üle õnnelikud, rahul nii linna kui ka enda iluga. Võib juhtuda, et inimesed osutuvad nii köitvaks, et hiljem pilte läbi vaadates ei leia sealt midagi Unesco maailmapärandi nimistusse kuuluvast ega midagi roosat – seda ehk mõnelt kohvikufotolt pokaale uurides –, küll aga hulga muid värve.

7. D’Artagnan oli siin

D’Artagnan oli päriselt olemas. Lihtsalt päriselt ei olnud tema nimi d’Artagnan, vaid Charles de Batz de Castlemore, kes elas Lupiaci nime kandva küla lähistel, mis ei ole mitte millegi muu poolest maailmas tuntud kui d’Artagnani muuseum ja nüüdseks ilmselt ka küla keskväljakul kõrguv hobusega ausammas, mille avamisest juba möödunud aastal hiiglaslike plakatitega teatati.

d’Artagnani muuseum
d’Artagnani muuseum

Castelmore’i elukäik oli üksjagu sarnane d’Artagnani omaga, milles pole ka midagi kummalist, kuivõrd Dumas selle osalt tema eluloost laenas. Dumas oli Lõuna-Prantsusmaal, ilmselt üsna piinarikkalt igaval puhkusel, sest rohkem kui baarides nähti teda kohalikus raamatukogus. Järjekordselt midagi lugemiskõlblikku otsides pakkus raamatukoguhoidja talle äsja omandatud härra Castelmore’i memuaare, mis kirja pandud rohkem kui 100 aastat varem. Dumas laenas raamatu – ja esimeste lehekülgede järel otsustas selle tagastamise asemel kohvrisse pakkida ja kiirelt Pariisi kirjutuslaua taha naasta.

Castelmore’i loss on tegelikult Lupiacist mõni kilomeeter väljas, aga turistid pole seal teretulnud. Tõtt-öelda on seal elaval perekonnal väga kõrini sellest, et välismaalased nende köögiaknast pidevalt sisse vaatama hiilivad. Aga muuseum ja unine küla on palju lahkemad.

8. Homme sööme vähem

Gascogne on väidetavalt Prantsusmaa kõige vaesem maanurk, ehkki lainetavad viljapõllud, viinamarjaväljad ja selge sinine taevas nende kohal ei pane kohalike heaolu pärast just tõsiselt muret tundma. Croissant’id ja vein ei tohiks vaatepildi järgi otsustades laualt kunagi puudu olla.

Ehkki mingi märk see kindlasti on, et Gascogne oli teekonna esimene piirkond, kus prantslasi päriselt põllul töötamas nägime. Seni kogetu põhjal oli selge, et selleks saab sundida ainult viimane hädavajadus.

Prantsuse toit

Aga see farmis tööd rühmates veedetud aeg tasub ennast taevalikult. Gascogne on meie laiuskraadidel kuulus küll ühe musketäri tõttu, kuid muidu ülistatud oma foie gras’ eest. Ja kõige muu söödava. See maanurk on täis väikeseid turismitalusid-restorane, mis võiks ohtralt saada Michelini tärne, kui ainult tärne jagav komisjon suudaks küngaste vahel üles leida õiged teeotsad, mis nendeni viivad. Aga te leiate need kindlasti, istute lauda, tellite kõike ja tõusete tunde hiljem tänutunde ja lubadusega: homme sööme vähem. Mida aga kindlasti ei ole võimalik täita enne Gascogne’ist lahkumist.

9. Mõtte, tähenduse ja eesmärgi tühisus

Baskimaale jõudmine tähendab taas mere äärde jõudmist. Kuulsaim kuurort Biarritz Biskaia lahe ääres pakub kõike seda, millest Cannes’ist alates puudu on olnud – selles nimekirjas on esimesel kohal rand ja suurt muud vist tegelikult polegi.

rannas

Lihtsalt lebad seal liival ega vaeva ennast sellega, et päeval peaks olema mingi mõte, jutuajamistel tähendus ja tegevusel eesmärk.

10. Bayonne’i tänavad

Prantsuse Baskimaa keskus elab suvel tänavatel, elab singist, šokolaadist ja mereandidest, muusikast ja kummalisest spordialast nimega pelota.

Seal võib lõputult jalutada, ekselda nädalavahetuse turul lillede ja linnutopiste vahel, uurida aknamustreid, šokolaadipoode ja inimesi.

bayonne

Bayonne on merest eemal, mis tähendab vähem võimalusi puhata poolpaljalt päikese käes ja rohkem võimalusi puhata sinakasvalge nahaga briti turistide seltskonnast.

Baskimaa Hispaaniale kuuluvatel aladel käinud ei leia siit eest sama iseloomu ja eneseteadlikkust, see pool Baskimaast hingab ja mõtleb ühes rütmis Pariisiga, mitte oma teisel pool piiri asuva poolega, või õigemini kahe kolmandikuga.

Muretult elu nautiv linn on küll koduks kõige paremale baskide elu ja lugu tutvustavale muuseumile, ehkki peab hoiatama, et muuseumi viiest korrusest kaks on pühendatud pelota’le.

ESTRAVELI LENNUNÕU:

Nice ehk Nizza on selle regiooni tähtsaim lennujaam, kuhu suvel pääseb Tallinnast Estonian Airi hooajalise otselennuga. Kõige tihedamad ühendused on aga aasta ringi Lufthansaga Frankfurdi kaudu. Saksa lennufirmaga saab lennata veel Toulouse’i ja Marseille’sse, mis tähendab, et Lõuna-Prantsusmaale saabumisel ja sealt äralennul on võimalik kasutada eri lennujaamu (ehk kohapeal mööda maismaad liikudes võib pääseda vähema sõitmisega).

Nice’i lende pakuvad ka Air Baltic Riia ning Finnair Helsingi kaudu, hinnatase on kõigil üsna sarnane ja jääb pikalt ette ostes 250 euro kanti või veidi alla selle. Olulise tegurina valiku tegemisel võiks ka vaadata, mida hind sisaldab – Air Balticul tuleb eraldi maksta nii pagasi kui ka pardateeninduse eest.
Finnairil ja Estonian Airil on pagas hinnas, ent pardateenindus tasuline. Otselend koos eestikeelsete ajalehtede ja teenindusega annab rahvuslikule lennufirmale teatud emotsionaalse eelise. Lufthansa veab tasuta pagasit ja pakub süüa-juua (sh veini ja õlut).

Artiklit saad lugeda ka ajakirja Estraveller 2015. aasta 2. numbrist.

Teemad