🎁 JÕULUKUU ERI: majutusega spaapuhkus kahele al 39 €. Vaata pakkumisi »
24/7 klienditeenindus
(+372) 6 266 266

Merekookose ja hiidkilpkonnade maal

02.10.2013
Eliine Rannajõe

Seišellide saarestik koosneb 115 saarest, mis lebavad nagu pärlitest kaelakee India ookeani tumesinises juveelikarbis. Estravelleri tellijate vahel välja loositud Etihad Airways´i lennupiletite võitjad Häli Kummel ja Jaanus Nurmoja käisid kaemas, mida kujutavad endast Seišellid ning kuidas seal nende haide ja piraatidega ka lood on.

Kuna talveks reisiplaani polnud, tuli loosivõit igati sobival ajal. Seišellid tundusid tõeliselt eksootiline sihtkoht ja sobiv jätk meie eelmiste aastate Sri Lanka ja Malaisia reisidele. Kuna uudishimu oli suur, otsustasime enne reisi ka natukene uurimustööd teha. Üsna pea olid meil selle põneva sihtkoha põhiandmed teada – Seišellide saarestikku kuulub 115 saart, neist kolm suuremat on Mahé, Praslin ning La Digue. Ametlikud keeled on kreooli, prantsuse ja inglise ning 95% rahvastikust on kristlased. Need on tõeliselt lopsaka loodusega paradiisisaared, kus võib leida ka üksnes Seišellidele omaseid looma- ja taimeliike.

Uurimustöö tehtud, oli aeg pakkida kohvrid, vaadata üle lennuajad ja end õigeks ajaks Tallinna lennujaama asutada.

Eestlane, ole suupruukimisel ettevaatlik – sinust võidakse aru saada

Otsustasime, et teekond teisele poole ekvaatorit võiks kulgeda peatuspaigaga Milanos. Polnud kumbki meist ammu Itaaliat külastanud ja Milanot üldse mitte. Nii veetsimegi päevakese linna ning selle vaatamisväärsustega tutvudes.

Milanost järgmine vahepeatus oli Abu Dhabi ning sinna viis meid Araabia Ühendemiraatide lennufirma Etihad Airways. Lennukis saime teada, et lennukipersonal valdab ka eesti keelt! Loomulikult ei saanud see olla nii, et kõik töötajad on tublid polüglotid. Reisi lõpupoole, kui stjuardessidel vähem toimetamist oli, otsustasime asja uurida ja küsisime ühelt neist, kas lennuki meeskonnas on tõesti eestlasi.

Peagi rääkisimegi rõõmsasti juttu Kristinaga, kes teenindas äriklassi reisijaid. Kristina on Etihadi lendudel stjuardess olnud kolm aastat. Eestist pidi selles firmas olema kümmekond töötajat, nii eestlasi kui ka venelasi. Abu Dhabisse jõudes jäädvustasime eestlannast stjuardessi oma pildikasti ja suundume järgmist lennukit ootama.

Praslin – turistidele näidatakse metsa ja geko on ök

Lennuk maandus Mahé saarel 6. märtsil kella 12.30 paiku ning sealt suundusime kohe Praslini saarele. Praslinile vedas meid tavaline liinikaater, mis tegi ookeanilainetes õige kiiret sõitu ning paaril korral tundus, et sooritas isegi hüppeid.

Puuviljanahkhiired ehk lendrebased jõudehetkel.Meie öömaja umbes kahe Naissaare suurusel Praslini saarel kannab nimetust “Praslini muuseum”. Museaalide rollis on mõned kohalikud roomajad ja lendajad, näiteks hiiglasuured kilpkonnad ja puuviljanahkhiired, keda kohalikud ka lendrebasteks kutsuvad. Neile lisandub killuke aiataimestikku. Turistidele pakutakse kohalikku toitu ja värskelt pressitud mahla.

Omaette nähtus on gekod – erilised sisalikud, kes liduvad ringi mööda majaseina ja terrassi lage ning püüavad putukaid. Vahel teevad nad säutsuvat häält, mida ma esialgu omistasin lindudele. Mõnikord lähevad sealsamas laes kaklema ka, kas saagi pärast või muul põhjusel – siis meenutab nende hääl pigem kriginat. Majutajad kiitsid, et neil on kõik hästi öko ja gekod on veel eriti ökod.

Saabumispäeval ei jõudnud me õieti midagi erilist peale hakata, sest päev läks peagi looja. Seal ekvaatori kandis on ju valget ja pimedat aega aastaringselt enam-vähem võrdselt. Tänavavalgustus aga on pigem erand kui reegel. Lisaks üllatas meid esimesel Praslini õhtul ka elektrikatkestus, mille ajal lakkasid mõneks ajaks töötamast nii konditsioneer kui ventilaator. Uksest pilku välja heites vaatas vastu ainult pilkane pimedus.

Järgmine päev oli tervenisti sukeldumine suvesse. Rand, rand ja veel kord rand. Veendusime, et need värvid, mida Seišelle reklaamivad klantspildid näitavad, on ka tegelikult olemas. Punkti pani päevale, aga perenaise ja ühe külalistemajas ööbiva saksa turisti sünnipäevapidu. Õhtu läbi mängis üksainus CD erinevate õnnitluslauludega, laual oli grillhõrgutisi ja sünnipäevatort numbritega 32 ja 60.

Maiorg (Vallée de Mai)Naistepäev viis meid Maiorgu (Vallée de Mai) ehk kaitsealasse, mis kujutab endast peaasjalikult merekookose metsa. See pidavat olema ainus ala maailmas, kus merekookospalm metsikult kasvab. Merekookose pähkel on nn paaristera, meenutades kujult inimese tagumikku. Kuulsime kaitseala giidi seletamas ühele turismigrupile, et merekookospähkel on söödav nagu tavaline kookoski, aga see söödav aine seal sees on tarretiselaadne mass. Samas pidi merekookose tarvitamine söögiks olema praegu keelatud – muidu söödaks kõik ära ja tulevastele põlvedele ei jääks midagi.

Vallée de Mai kaitseala oli mõistagi varustatud teabetahvlitega selle kohta, milliseid linde, loomi, puid ja taimi seal kohata võib. Sisenejatele pakuti maitsta jakat (jackfruit), mille esimese hooga jaagupiviljaks tõlkisime. Kahjuks ei õnnestunud näha rahulikult oksal istuvat musta papagoid. Pidime piirduma oletusega, et need mustad linnud, kes aeg-ajalt mööda lendasid ja sädistasid, olidki ehk needsamad mustad papagoid. Pronksgekot õnnestus küll kohata.

Maiorust lahkudes otsustasime sõita oma “Kuldrannakesest” kaugemale, randa nimega Anse Lazio. Võrreldes meie kodurannaga oli see oluliselt avatum suurele ookeanile ning lainetas surfajate rõõmuks hoopis võimsamalt. Alguses arvasime, et peame seda kõike kiirkorras nautima, sest ühistransport lõpetab Seišellidel liikumise umbes päikeseloojangu paiku ja mõnel liinil varemgi. Aga suur kiirustamine jäi ära, sest nagu tellitult kohtasime rannas eelmise päeva sünnipäevalast Ernestit oma naisega. Neil oli renditud auto ja nad olid lahkelt nõus meid külalistemajja tagasi sõidutama, tingimusel, et oleme nõus nendega mäe otsa sõitma ning nautima vaadet mõlemale poole saart. Mis meil selle vastu olla sai?!

Järgmisel hommikul sadamasse sõiduks tellis pererahvas meile takso. Lühike taksosõit maksis 300 ruupiat ehk 20 € (ruupia on sisuliselt võrdne eesti krooniga). Võrdluseks võib tuua bussipileti hinna, mis on Seišellidel sõidu pikkusest sõltumata alati 5 ruupiat.

La Digue – pool on metsik, pool on suvilaküla

La Digue. Eestiski võb sellist randa leidaPraslini saare väiksem kaaslane, peaaegu Ruhnu-suurune La Digue näis kuidagi tuttavlik ja kodune. Mitmed kohad ja vaated tekitasid kummalisi paralleele Eestiga. Saare lääneküljel asuv suvituskülake oli justkui mingi sümbioos Võsust ja Vääna-Jõesuust. Ühes rannaäärses metsatees oli ka midagi käsmulikku või üldse sellist, mida esineb üsna tihti ka Eesti põhjarannikul.

Maandusime võõrastemajas Zerof, mille esimesel korrusel oli kauplus, restoran ja rattalaenutus ning teisel hotellitoad. Lähedal asuvast rannast avanes kaunis vaade Praslini saarele, eriti just päikeseloojangu aegu. See, kes parasjagu ei supelnud, võis jälgida väikeste valgete krabide toimetamisi. Videosse jäi ka üks suurem, roheline krabi, kes ennastsalgavalt auku liiva sisse kaevas, töötades nagu väike buldooserekskavaator.

10. märtsil võtsime eesmärgiks käia ära kohas nimega “Belle vue” (Ilus vaade), mis asub 333 meetri kõrgusel merepinnast. Avanenud vaade andis hea ettekujutuse – mis oleks siis, kui Suur Munamägi asuks mere ääres.

Hiidkilpkonnaga enam kui 300 meetri kõrgusel merepinnast.Jõudes ähkides ja puhkides sihtkohta, kohtasime kohvikutrepi juures hiidkilpkonna. Huvitav, kui kaua tal mäest üles ronimine aega oli võtnud? Aasta? Võimalik, et 10 või lausa 100 aastat. Kohalik kõrtsmik vaatas meid, higi ja päevituskreemi segust läbi ligunenud riietes rääbakaid ja läks nurga taha naerma. Kui tagasi tuli, tellisime natuke suupistet ja oluliselt rohkem jooke. Muide, selle saime juba reisi alguses selgeks, et põhimureks ei osutu sellise kliimaga mitte söök, vaid jook. Tundus, et joogikulud olid suuremadki kui söögikulud.

11. märtsil rentisime jalgrattad lootuses avastada saare idakallast. Jalgratas on La Digue’il väga populaarne liiklusvahend nii turistide kui kohalike seas, sõidetakse ka kottpimedas ja tihti ilma tuledeta. Väga mõnus oli mööda mereäärset teed vändata ja ilusamates paikades peatusi teha. Möödusime sadamast, rannaäärsetest hotellidest, surnuaiast, suurepärastest randadest, söögikohtadest. Paraku lõppes ühel hetkel tee otsa ning algasid suured graniitrahnude kuhilad. Olime täis otsustavust edasi minna, sest teadsime, et ees ootavad maailmakuulsad rannad, kuid siis tulid vastu Praslinilt tuttavad sakslased, kes selle mõtte maha laitsid. Ees ootavat paaritunnine raske rännak mööda kaljust rada. Tegime otsuse tagasi pöörduda ja kaunid rannad järgmiseks korraks jätta.

Samal retkel saime selgeks, mis on La Digue’i ja vist üldse Seišellide suurim ohuallikas. Need on sõiduteed, mis on kohati enamgi kui meetri võrra muust pinnast kõrgemad, kuid reeglina piireteta ning sealjuures üsna kitsad. Mitmel korral ei puudunud palju, et oleksime sellisest teeservast alla sõitnud.

Argine Mahe

Seišellide suurimale saarele – Mahé’le saabusime 12. märtsil. Peatusime Devon Residence’is, ühes mäenõlval asuvas majakeses, mille suurim väärtus oli imeilus merevaade. Mereni oli mäest alla jalgsi umbes kümne minuti tee. Supelrannaks seda siiski nimetada ei saanud. Meri on selle koha peal väga madal ning mõõna ajal peaks normaalseks suplemiseks maha kõndima oma pool kilomeetrit. Päris supelranda minekuks tuleb bussi peale istuda ning kolm peatust edasi Anse Royale’i randa sõita. Kui kõrvutada Tallinnaga, siis leiaks ühiseid jooni pigem Pirita teega Maarjamäe kandis. Samas sobib see rand suurepäraselt neile, kellele meeldib madalas vees lesida. Jätsime selle viimaseks päevaks.

Vabaõhuüritused nagu Eestiski. Suveniirilaat ja šašlõkk. Bändi (veel?) polnud, kohalik muusika tuli plaadimängijaltJärgmisel päeval pärast saabumist võtsime ette teekonna Beau Vallon’i, et lüüa kaks kärbest ühe hoobiga – nautida ranna- ja meremõnusid ning saada osa kultuurilaadast nimega Bazar Labrinn. Esimest korda saime ka ametlikku supelranda, sellisesse, kus oli ka vetelpääste olemas. Ühtlasi kogesime esimest korda tõusu võlusid. Ühel hetkel oli veepiir 15 meetri asemel 5 meetri kaugusel ning peagi tuli rakendada meetmeid, et jalanõud tagasivooluveega avamerele ei purjetaks.

Järgmisel päeval võtsime ette Anse Royale’i ranna, mis on nagu enamik Seišelllide randadest metsik, kitsa liivaribaga ning kõike muud kui ülerahvastatud. Meri lainetab mõõdukalt, merepõhi on pigem kruusane, mõningast ebamugavust võivad tekitada kivid.

15. märts oligi meie ainuke linnapäev. Sõitsime bussiga Victoriasse ja asusime linna avastama. Kesklinnamelu järgi on raske hinnata tema tegelikku suurust. Targad allikad ütlevad, et Eesti linnadest on Viljandi peaaegu sama suur – Victorias on ligi 25 000 elanikku (kogu riigis ca 88 tuhat). Käisime kohalikul turul, kust ostsime maitseaineid, seejärel jahutasime end jäätisekohvikus ning kasutasime järelejäänud valget aega linnas kolamiseks ja kultuurilaada külastamiseks…

Ja oligi kõik…

Jõudiski kätte 16. märts – meie viimane päev Seišellidel. 11 päeva selles saareriigis oli möödunud imekiiresti. Kuna takso oli tellitud meile veerand kaheks ja check-out toimus juba kell kümme, otsustasime hommiku veeta sealsamas all mere ääres madalas vees lesimisega. Kuna viimasel päeval ei olnud enam mahti päevituskreemiga jännata, siis lõppes asi kerge päikesepõletusega. Tagasilend tundus tüütult pikk, ei olnud ju pikemat vahepeatust nagu enne Milanos. Külmaga kohastumine algas juba Abu Dhabi lennujaamas, kus jahutus oli vist täisvõimsusel tööle pandud. Frankfurdis võttis meid vastu tuttavlik lörtsisadu, see-eest Tallinnas valitsesid talvised külmakraadid ja paistis päike. Kustus viimanegi lootus, et Eestimaale on vahepeal kevad saabunud.

Ah jaa – kuidas siis ikkagi nende haide ja piraatidega oli? Neid me ei kohanud, aga nägime küll. T-särkidel! :)

Estraveli lennunõu

Nendele India ookeani saartele sõitmiseks on konkurentsitult parim variant Pärsia lahe äärsete riikide lennufirmad – Etihad Abu Dhabist, Emirates Dubaist ja Qatar Airways Dohast. Kõik kolm kuuluvad oma teeninduse ja pardamugavustega ühtlasi ka maailma parimate lennuettevõtete hulka. Dubai või Abu Dhabi kaudu lennates saab Araabia Ühendemiraatides minimaalse lisatasu eest pikemalt peatuda ja selleks vajaliku viisa vormistada lennufima kaudu.

Eelnimetatuist pakub Etihad Airways koos Estonian Airiga võimalust lennud Tallinnast alates ühel piletil osta. Hinnatase algab umbes 1000 eurost ja Eestist reisile minnes tuleb igal juhul arvestada vähemalt kahe ümberistumisega suuna kohta.

Euroopa suurlinnadest Seišellide lendu alustades on võimalik paarsada eurot kokku hoida isegi eraldi Eesti ja Euroopa piletite maksumust juurde arvestades ning peatuda ka kuni kahes põnevas Euroopa paigas. Muidugi eeldab odavaimate kohtade leidmine pikka plaanimist ja suurt paindlikkust kuupäevades.

Estraveli soovitused vahepeatuseks Abu Dhabis

Etihadiga lennates tasuks kasutada võimalust teha üks pikem peatus ka Lähis-Ida Manhattanil ehk Abu Dhabis. Just seda tegi Estraveli tootjasuhete juht Katrin ning tema soovitused all ära toomegi.

Ei tule just uudisena, et emiraadi rikkus sai alguse 1958. aastal, mil avastati sealsed naftavarud. Ja paistab, et seda rikkust ikka jätkub – kuigi Abu Dhabi presidendi palee on juba praegu hiiglaslik, siis uus, ehitusjärgus olev palee, laiub 150 hektaril ning sisepinda on plaanitud rohkem kui 160 000 ruutmeetrit. Sealsamas kõrval asuv Emirates Palace Hotel uhkeldab maailma kalleima jõulukuusega – kaunistatud puu väärtus olla olnud 11 miljonit dollarit. Kui raha on, siis miks mitte.

Abu Dhabis lühipeatust tehes, võiks võtta hop-on hop-off linnaekskursiooni, mis annab linnast hea ülevaate ning peatub peamiste vaatamisväärsuste juures.

Kui kiirus ja närvikõdi või punased superautod on Sinu kirg, siis sea sammud Ferrari Worldi poole. Pilet on küll 50 € kanti, kuid see on ainus koht maailmas, kus saad Ameerika mägedel kihutada kuni 240 km/h. Pargis on veel mitmeid põnevaid atraktsioone. Näiteks vees kulgev Ameerika raudtee, mille lõpus on kiljatused lihtsad tulema – vett pritsib igas kaares ja riided saavad päris märjaks. Loomulikult saad kohe ka uue kostüümi osta – poes müüakse kõike, alates beebide sipukatest kuni nokamütsideni välja. Igale poole on muidugi legendaarne Cavallino Rampante  ehk perutav hobune peale embleeritud.

Ainuke miinuspool Abu Dhabi külastamisel on võrdlemisi kallis viisa hind.

_______

Fotod: loo autor, Etihad Airways, iStockPhoto
Täispikk lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris august-september 2013.

Kommentaarid: