Minu Egiptus – reisikirja 1. osa
Jagame teiega Ülle Puustusmaa Egiptuse reisikirju jaanuarist 2022. aastal. Ülle armastab reisimist, kultuuri ja loodust, peab neid elu essentsiks ja on avastanud ilma ja inimesi nii koos sõprade kui lähedastega, nii suure kui väikse seljakotiga. Egiptuses käis üksi ja esimest korda, kuid arvatavasti mitte viimast.
OSA 1
Raadiost tuleb araabia räppi. Pikapeale võib jalg isegi kaasa tatsuma hakata.
Bussi kõrval saaki noolivalt rihmamüüjalt sain esialgse meelitamise järel sõimata, et ei ostnud temalt 3 dollariga kaamelinahast GUZZI püksirihma.
Neljarealised teed on head ja üsna tühjad. Teeääri palistab rämps ja kohe seal, kus lõpeb asfalt, algab kõrb.
Hotellikompleksid on turvatud lamavate politseinike, seisvate turvameeste ja valvuriputkade kõrval lebavate “siilidega”, suured nagu linnajaod, igaühes oma restoranid, poed, arstipunkt, apteek, laste mänguväljakud ja spaa. Peabki olema, sest paljud neist on püsti pandud keskustest eemal keset lagedat kõrbe, kus pole kõrregi jagu rohelust, see eest pidi olema kenake hulk kõrberebaseid. Eks vist selle elutarga looma hõimlased, kes väikesele printsile elamise tarkust õpetas. Ma nägin äsja hotelli ranna lastealal tema puust lennukit ka.
Mikrobussi juht ütles, et lubatud on neli naist, aga talle piisab ühest küll ja et egiptlased paljunevad nagu jänesed (päriselt ise üles nii). Tõsi, enne reisi netist saadud info kohaselt oli riigi rahvaarv 90 miljonit, giidi sõnul aga on praeguseks üle 110 miljoni. Kusjuures Hurghadas pidi olema 25 000 venekeelset inimest, enamik neist vene neiud, kes kohalikega abiellu heitnud. Olid neiud.
Päikesepaneele riigis, kus kogu aeg paistab päike, pole näinud ühtegi.
Passi kaotasin kohe pärast maandumist lennujaamas ära. Järgmisel päeval toodi hotelli. Maani kummardus reisikorraldajale, kes selle kõik korraldas. Hotelli sain siiski sisse registreeritud, sest justkui aimates oma passi kaotust, olin sellest targu koopiad teinud ja oli ka oidu neid mitte ära kaotada. Niipalju oidu siiski ei olnud, et koopiat lennujaamast telefonikaarti ostes passi asemel müüjale pakkuda. Küllap liigub siinmail nüüd mitu minunimelist.
Minu safarisaatelehel on kenasti kirjas PUKSTUMAN!!! Sellist modifikatsiooni ei olegi veel esinenud. Vastavust passis oleva nimega ei kontrollita ja seega saan kenasti püssimeeste vahelt läbi, seiklustele vastu. Kõiksugu motoriseeritud lõbustuste suhtes ei tunne ma vähimatki sümpaatiat, mistõttu teen noore uusaastaööl naisega tülli pööranud ja napsise peaga emotsiooni ajel Egiptimaa tuusiku ostnud moskvalasest kaasteelise kõrval läbi mõneminutilise “Dakari ralli” bagidel, viilime peaaegu kohustuslikust fotosessioonist kohaliku kaameramehega ja jätan vahele kolmveerandtunnise mürarikka ja kütusehaisuse raputuse ATVdel ning naudin selle asemel omaette peesitamist koos kasside ja topsikese türgi kohviga pehmel vaibal palmilehtedest varikatuse all.
Edasiseks lubatakse beduiiniküla ehedat (loe: turistlikku) elu ja ahvatletakse võimalusega liivaluidete otsast tagumiku peal alla lasta. Saame näha. Ja tunda.
Me ikka oleme kusagilt mägede ja merede tagant Maarjamaale sattunud. Olen selle oma tänase ekspeditsiooni käigus „tõestanud“. Mida siis tõestuseks pakkuda? Kui beduiin ütleb: trambiu, siis trambib ta liiva tihedaks. Ilmselgelt suguluses hõimude keeled ju! 😉
Kõige armsamad olid ikkagi lapsed, need pisikesed, hõõguvatest söetükikestest säravate silmadega rätipoisid ja -tüdrukud, juba õpetatud täpselt 5 sekundit käsikivi keerutama ja foto jaoks kaks näppu püsti poosi võtma, et seejärel väike pihuke tasudollari järele sirutada.
Kaamelit pidasin otsa ronimiseks liiga kõrgeks ja läbitavat marsruuti – 20 meetrit edasi ja sama palju tagasi – liiga lühikeseks, et pingutust ette võtta. See-eest lummasid mind läbi liivahäguse õhu paistvad hele- ja tumehallides varjundites hambulised mäetipud, mille taha päike end tasahilju varjama asutas. Ja mägede varjukülgedelt tulev hingus lasi aimata, et peagi laskub sealt alla Urr (teavad, kes teavad).
Järsku läks istepadjalt püsti kargama paneva krabiseva kärakaga käima õhtusöögijärgne rahvuslik šõuprogramm – kostuma hakkas igal Vastseliina laadal ja Võru linna sünnipäevalgi kõlanud sulnis paaniflööt. Ja sama ootamatult see ka katkes, asendudes siiski millegi pisut idamaisemaga, kuid samamoodi üle võimendatuga. Keskealise proua kõhutants polnud siiski paha ja seda jälgides võis peaaegu rahulikult oma äsjast kõhutäit seedida. Mehed hakkasid igal juhul rinnavõngutuste ja puusahöörituste peale naeratama ja kõiketeadvaid pilke vahetama. Kohalikud programmimeistrid teadsid väga hästi, et turisti kõrgeima rahulolu määra tagab osaluskogemus, sestap tiriti nii mõnedki esirea publikust lavale ja kohaliku seltskonnakõhutantsu õpituba sai alata. Olete ehk kogenud olukorda, kus on piinlik vaadata. Aga see võib vabalt olla ka minu probleem.
Mulle ikka meeldis meeste mõõkade, keppide ja juba vaatamisel pead pööritama paneva kireva seeliku värviliseks lendavaks taldrikuks keerutamise tants – see inimvõimete piire kompav lakkamatu keerutamine, mis kestis vähemalt 10 minutit – rohkem. Imelik vist kah, kui see teisiti olnuks.
Hämmastav, kui kiiresti siin ikka pimedaks läheb ja korda läinud palavast päevast saanud kella järgi siiski üsna varajane õhtu sooja kampsunit ja jakki haarama sunnib. Tagasitee kulges autojuhi nõudmisel ja Dima lahkel koostööl seekord vene räpi taustal. Iga hetke Eesti kultuuri tutvustamiseks ära kasutades lasin ka NOËPil korraks kõlada. Tehtud! Dimtšik läks oma hotelli ees maha ja mina jätkasin kahe musta mehega mustas öös teed oma mõnekümne kilomeetri kaugusel oleva siinse koduni. Tobecontinued! If Im lucky. I am.
Vaata ka Egiptuse reisipakkumisi.