Uudised ja reisilood

Suured armastuslood algavad šampanjaga, on öelnud Balzac ja prantslasena pidi ta ometigi teadma, millest rääkis. Mistõttu jääb pisut arusaamatuks, miks räägitakse Pariisist kui armunute ja romantikute linnast. Ehkki šampanjat on Pariisis palju, on seda veelgi rohkem Pariisist pisut eemal, kus teid ootab avasüli, see tähendab šampanjakeldrite pärani valla ustega Reims, Champagne’i piirkonna pealinn.

Tänu Prantsusmaa imeliselt kiiretele rongidele jõuab Pariisist Reimsi ainult 45 minutiga, bussi ja autoga tuleks varuda kaks korda nii palju aega.

Viinamarjaistandused, mis algavad kohe linna
servast, võtavad enda alla ligi 28 000 hektarit.

Paljud inimesed vähemalt üritavad mitte kohe šampanjat jooma hakata ja vaatavad esimese asjana üle linna muljet avaldava katedraali. Enda vastu ausad inimesed astuvad aga kohe mõnda võluvasse restorani ja lasevad esimese pudeli avada.

Kui te just ei tahagi oma puhkust ära rikkuda, siis tõtt-öelda pole see vaatamisväärsustega tutvumine hea mõte – imelise kihiseva joogi valmimiseks on vaja üsna vastikut ilma. Pariisis võib olla kõige kaunim hilissügisene päike või kevade esimesed mõnusad päevad – Reimsis on tõenäoliselt udu ja seenevihm. Ehkki seal kutsutakse seda ilmselt viinamarjavihmaks, sest just sellist ilma jumaldavad vahuveini tegemiseks sobivad marjad.

Läks aega, enne kui prantslased kehva ilma võlust aru said. Ehkki vanad roomlased hakkasid seal viinamarju kasvatama juba ilmatu aeg tagasi, ei saatnud kehva kliimaga regiooni veinimaailmas mitte mingi edu – kuni 17. sajandil “leiutati” šampanja.

Reims pakub arvukalt võimalusi külastada šampanjamaju, enamik kasseerib visiidi eest väikese tasu ja pakub tuure ka inglise keeles.

Champagne’i alade aluspinnases on kuni 100 meetri sügavuseni kriiti ja seda katab rammus uhtmuld. Kunagisse kriidikaevandusse rajas oma aasta ringi stabiilse temperatuuriga hiiglasliku šampanjalao Veuve Clicquot. Kui palju pudeleid vana kaevanduse käikudes on, ei tea keegi.

Veuve Clicquot oma muljet avaldava vanasse kriiditehasesse rajatud keldriga on ehk kõige targem valik. Kui olete näinud kogu linna all hargnevat kaevanduseaegset käikude labürinti, kus on arvatavasti miljoneid pudeleid (keegi pole suutnud neid lugeda – maja ajalugu on väärikalt pikk), siis saate ka aru, miks on tuurikoht vaja paar nädalat ette kinni panna.

Ajaloohuvilistel, keda huvitab pisut rohkem kui šampanjamajade minevik, on ilmselt huvitav teada, et II maailmasõja lõpus kapituleerusid sakslased just Reimsis ja kirjutasid seal ka vastavale dokumendile alla. Kahtlemata suur
vedamine liitlasvägedele, et sõja kaua oodatud lõpp just šampanjakeldrite kõrval saabus, väärikamat tähistamist oleks olnud raske korraldada. Seda päeva (ja pidu) meenutab linnas ka Alistumismuuseum (Musée de la Reddition).

Šampanja jaoks kasvatatakse kolme sorti viinamarju: punase viinamarja sorte Pinot Meunier’d ja Pinot Noir’i ning valget Chardonnay’d.

Metropolist päevaks-paariks jalutatava suurusega Reimsi sattudes on seega linna lihtne armuda. Tõe huvides peab ütlema, et Balzacil oli ka tähelepanek selle kohta, kuidas armastuslood lõppevad, aga meil pole vähimatki põhjust sellel peatuda.

Lugu on ilmunud ajakirja Estravelleri numbris 5/2014.
Loe ka Silvia teist samas numbris ilmunud lugu: Märkmeid Marais’t