Pagana kõrgel ja kaugel, Boliivia
Helle-Mai Pedastsaare kavatsus enne Lõuna- Ameerika reisi vähemalt hispaania keele alged omandada jäi viljatuks plaaniks, aga mõnda sõna ta siiski teadis. Teade lennujaamas, et pagas saabub võib-olla mañana, lasi paista, et tutvus Boliiviaga saab natuke viletsa alguse.
Santa Cruzi külalistemaja maskott – tuukan nimega Simon – hüpleb ringi, maandub mu käsivarrele ja toksib lohutavalt oma laia oranži nokaga. Külalistemaja peremees lisab, et paljud reisijad saabuvad pagasita ja ootavad seda päevi. Ilmselt selle tõttu ta äri õitsebki. Turistlikus mõttes pole Santa Cruzis just palju peale hakata – enamasti on ta lihtsalt värav Boliiviasse saabumisel. Pealinn La Paz hirmutab paljusid oma kõrgusega – mere äärest 3700 meetri kõrgusele lendamine peaaegu garanteerib mäestikuhaiguse. Santa Cruz on madalal ja meeldiva troopilise kliimaga isegi augustikuus, kui kõrgkiltmaal temperatuurid veel nulli kraadi kandis on.
TEEME RINGI SANTA CRUZI KESKSEL linnaplatsil, mida ümbritsevad valged kolonialistlikud hooned ja massiivne katedraal platsi servas. Pered jalutavad õitsvate troopiliste puude all, noored paarid kudrutavad pargipinkidel, igal teisel maja katusel või terrassil paistavad idüllilised kohvikud-baarid, kus pakutakse jäätisekokteile ja Corona õlut. Kas see tõesti on siis see arengumaa Boliivia, millest uudistesse jõuab jada põliselanike demonstratsioonidest ja mida reisikanalid esitlevad kui kõige- kõige-kõige kõrgemat ja kaugemat maad?
Faktiks jääb, et ainuke asfalteeritud tee linnast välja viib La Pazi suunas (17 tundi sõitu) ja ülejäänud teed lõunasse, itta ja läände on käänulised pinnaseteed. Aga Santa Cruz on vaese Boliivia suurim ja jõukaim linn, mida toidavad ümbritsevate alade põllumajandus ja välisinvesteeringud.
PÄRAST PAARI PÄEVA OOTAMIST ja kõnesid lennujaama pagasiosakonda otsustan lootuse oma matkasaapaid ja vahetusriideid veel kunagi näha maha matta ja sõidame edasi Sucresse. Valikus on 12–24 tundi bussiga pinnaseteedel või pool tundi lendu igivana lennukiga, mille nimes on Militaar-midagi. Valime lennu ja imetleme dramaatilisi mägesid ja äkki nende vahel helendavat valget linna. Sucre lennujaama maandumisrada on maastiku iseärasuste tõttu nii lühike ja kitsas, et lennuk peab kolmepunktipöörde tegema ja sama rada pidi lennujaamahoone juurde tagasi sõitma.
Sucrest olime ülivõrdes jutte kuulnud juba varem, aga siiski polnud me valmis selleks, et siin kaugete ja raskesti ligipääsetavate mägede vahel nii kaunis linn on. Valged koloniaalhooned on Sucres Santa Cruziga võrreldes ekstreemselt paljunenud, üks uhkem kui teine, iga nurga peal on mõni valgeks lubjatud kirik sätendavate pronkskelladega tornis ja aaretega ajalooliste raskete uste taga.
USALDADES SÕBRA SOOVITUST, klopime 10 minutit ühe tütarlastekooli uksele. Koristajamammi teeb viimaks ukse lahti, müüb meile piletid ja saadab trepi juurde, mis viib kooli katusele. Varem tegutses siin klooster, palvepingid on senini kumeral katusel. Kolame omapäi katusel ringi, ronime kellatorni ja proovime ka palvepinke – vaated valgele linnale me ümber ja mägedele taamal on hurmavad. Õhtul kuulame kohalikku tudengibändi hubases baaris, Mojitod on poole hinnaga ja tähed säravad süsimustas taevas valge linna kohal.
Mägiküla ja koloniaallinna kontrastid – ema lapsega suurejoonelises Sucres ringi vaatamas.
Sucre on mõnus ja siia võiks jääda kauemaks. Kuuldavasti paljud reisilised seda teevadki – Sucre on populaarne koht, kus näiteks mõnda aega hispaania keelt õppida. Meie tee aga viib paari päeva pärast edasi Potosísse. Üllatusena just enne lahkumist saabub teade, et mu kadunud seljakott on viimaks leitud ja mulle suisa järele saadetud – rõõmus taaskohtumine leiab aset Sucre bussijaamas, kus koti ülitolmuse oleku järgi võib oletada, et lend bussisõidu asemel oli õige valik.
POTOSÍ PAIKNEB VÄGA KÕRGEL. 4000 meetrit linna madalamas otsas võtab võhma korralikult välja, hoolimata mõningasest aklimatiseerumisest Sucres (2800 m). Ma olin valinud hotelli muidugi vaadete järgi ja nii rühime me mäest üles sinna 4100 meetri kanti. Kokalehtedest tee ei tundu mõikavat, kuum on ka. Hingeldame, kuid otseselt halb ei ole. Varem probleemideta Nepalis käinuna arvame, et ehk see mäestikuhaigus meid kollitama ei tule. Ja linn on hirmus huvitav.
Uskumatu, kuid 17.-18. sajandil oli Potosí mägi Cerro Rico, mis kõrgub otse linna kõrval täiusliku koonusena. Sellest mäest on välja kantud meeletud kogused hõbedat – ei teatagi täpselt, kui palju seda seal oli, aga piisavalt, et Potosí hispaania kolonisaatorite kõige tähtsamaks prioriteediks kujunes. Ja nii tekkiski järjekordne uhke linn kohta, kus õhk on hõre ja igale poole hirmus kauge.
NÄHA ON SIIN PALJU – mündimuuseum, kloostrid, kellatornid, ajaloolised hooned. Võimalik on käia ka mäe sees, kus tänini midagi vaikselt kaevandatakse, kuid hiilgeajad on juba sajandeid möödas. Kaevurite töötingimused on jäänud keskaja tasemele ja nii sobib mäekülastus vaid kõige tugevama närvisüsteemiga klaustrofoobiavabadele reisilistele, kes ei pelga viia kaevuritele külakostiks kokalehti ja dünamiiti.
Me vaatame mäge vaid väljastpoolt ja imetleme kloostrites maale neitsi Maarjast, kelle rüü on mäekujuline ja sellest voolab välja hõbedat ja muid rikkusi. Potosíst on kõik need rikkused juba ära voolanud ja jäänud on vaid see kaunis kergelt kummituslik linn.
Naiste „rahvarõivad“ on üsna kummalised: sinised volditud villased seelikud, ees ruuduline põll ja peas must kaabu. Pikkadele patsidele seotakse külge juuksekaunistus, mis raskusena patsi veel pikemaks ja sirgemaks tõmbab. Üllatav on ka see, et isegi noored külanaised kannavad neid riided ja soenguid – traditsioonid tagamaal pole veel suremas, kuigi linnades näeb loomulikult pigem tavalisi läänelikke riideid.
Tupizas saab Metsiku
Lääne meki kätte küll.
TEISEL ÖÖL POTOSÍS HAKKAB MU KAASLASEL JAREKIL VÄGA HALB – süda peksab, hingata ei saa. Ei aita mäestikuhaiguse vastu kokalehed ega kohalike soovitatud sorochi-pill. Vaja on minna madalamale ja kiiresti, aga siinkandis on seda kergem öelda kui teha. Liigume edasi Uyunisse, kuid ka see on kaugelt liiga kõrgel. Pärast hapnikuravi haiglas matame oma soolaväljade ja kõrgplatootuuri plaanid maha ja võtame suuna lõunasse, Argentina piiri lähedasse Tupizasse.
KUUS TUNDI TEED MÄGEDES, millest pool aega hoian silmi kinni, et mitte näha teekõrvast kuristikku, ja kampsunit ümber pea, et natukenegi vältimatut kukkumist pehmendada. Ka kohalikud karjuvad hirmust suuremates kurvides ja siis, kui vastutulev veoauto bussist noatera kauguselt meid kuristikku lükkamata mööda pressib. Aga jõuame Tupizasse ja 2500 meetrit toob Jarekile tasapisi jume tagasi ja paneb südame õigesse rütmi.
Tupiza on väike linnake tumepunaste mägede vahel. Reisiraamatud kutsuvad seda kanti hellitavalt Boliivia Metsikuks Lääneks. Hiljem hobustel läbi inimtühjade kanjonite hiidkaktustest mööda kapates tunneme end tõesti kui kauboid uusi maid avastamas. Isegi laia äärega nahkkübarad on peas. Tegelikult on see mu esimene ratsareis, nii et kappamine on ilmselge liialdus. Aga kaktused, kaljud ja kanjonid on tõelised, kaabu ka. Hobune on vagur ja aeglane, nagu algajale sõitjale kohane. Neli tundi sõitu maksab umbes 10 eurot. Kui tagumik kannataks, võiks suunduda ka päevasele või mitmepäevasele ratsareisile.
TURISM ON TUPIZAS ALLES HILJUTI ÕITSEMA HAKANUD, kerkinud on nii hostelid kui lugematu arv retki organiseerivaid turismibüroid, lisaks leiab peatänavalt pool tosinat identse menüü ja sisekujundusega Itaalia-teemalist restorani. Seal söömine on siiski üsna mõttetu ja ajakulukas ettevõtmine – iga tellimuse peale saadetakse kokk koostisosi ostma ja isegi õlut tuuakse pudelikaupa nurga pealt poest. Kuna veedame Tupizas päris mitu päeva, siis kosutame end pigem turul puuviljade, ülimaitsvate frititud empanada’de ja värskelt pressitud greibimahlaga Kohalikust sööklast saab ka väga head kinoasuppi. Ja kuna Jareki tervis tundub peagi olevat täiesti taastunud, otsustame viimaks teha uue katse Uyuni ja soolaväljatuuriga – see me kõige oodatum Boliivia reisi osa oligi ja oleks kahju selleta lahkuda.
Kuumaveeallikad tuuri viimasel päeval – õhk oli seal nii külm, et villast mütsi pidi peas hoidma, kuigi vesi mõnusalt pea 40 kraadi.
Uyuni on esimene ja ainuke kole Boliivia linn, mida reisil näeme. Tuuline, tolmune, juhuslikult kokkuklopsitud linnake, mille peamiseks eksisteerimispõhjuseks ongi vist nende populaarsete tuuride organiseerimine ja alustamine. Standardtuur kestab kolm päeva, üle Uyuni soolavälja peatusega iidvanal kaktusesaarel, edasi mööda mägedest ja vulkaanidest värviliste laguunide juurde, kus pesitsevad roosad flamingod, ja viimasel päeval geisrid ja kuumaveeallikad Tšiili piiri lähedal.
KÕIK NEED TUURID TOIMUVAD NELJAVEOLISTES DŽIIPIDES, kuhu pakitakse kuus reisilist ja kohalik autojuht-kokk Tripadvisorit lugedes võib ennast korralikult üles kruttida – palju on hoiatusi eri firmade reisikorralduse, autojuhtide, söögi ja ööbimispaikade kohta. Siiski jääb läbi kumama mõte, et olgu korraldus mis ta on, maastikud siinkandis on kui teispoolsusest pärit ja nägemist väärt.
Peagi saab selgeks, et kuigi firmad ja nende putkad on erinevad, käib kokkuvõttes suur koostöö ja autotäied komplekteeritakse üsna suvaliselt. Nii et lõpuks on meie autos koos kolm paari, kes kõik ostsid reisi erinevatest firmadest, ja auto küljel seisab veel neljanda firma nimi. Ette rutates tuleb öelda, et reisikaaslastega vedas meil väga – kaks lõbusat itaallast ja geoloogidest prantsuse-boliivia paar. Autojuht Jose oli ülimal napisõnaline, aga sõitis ettevaatlikult ja ka süüa tegi hästi.
Isla Incahuasi kesk Uyuni soolavälja on kaetud tuhandete hiidkaktustega. Kaktustest muide saab ka vahvalt augulist puitu, mis küll vaid väga kuivas kliimas vastu peab.
Aga need maastikud. Ei tea, kuidas teispoolsus välja näeb, aga siitilmast need maastikud pärit ei ole. Uyuni soolaväli (Salar de Uyuni) on lihtsalt lõputu … või ametlikult umbes 10 000 km². Salar klassifitseerub ilmselt ka Boliivia ainukeseks kiirteeks. Autod kihutavad soola krigisedes üle ülitasase välja justkui eikuhugi, ees vaid kilomeetrite kaupa valget soola. Mingil hetkel kerkib soolatasandikust kaktusesaar – neid on tegelikult mitu, aga suurim ja külastatuim on Isla Incahuasi. Tupiza hiidkaktused kahvatuvad siinsete kõrvalt pisikesteks. Kuiv soolane õhk sobib kaktustele ja nii kasvavad nad siin eriti vanaks ja suureks. Peaaegu kogu saar on kaktustega kaetud. Kõrgeim isend, mis nüüd küll külili on, küünib veidi üle 12 meetri ja 1200 aasta (kaktused kasvavad kuuldavasti sentimeetri aastas). Aga mulle sobivad need nooremad ja veidi lühemad ka, fotokas tahaks justkui ise pilte teha.
ESIMESE PÄEVA ÕHTUKS JÕUAME SOOLAHOTELLI SOOLAVÄLJA SERVAS – soolaplokkidest ehitatud maja, kus kõik mööblist kuni lampideni on soolast tehtud. Soolavoodil on õnneks peal ka madrats ja kaunis kirev villane voodikate. Ühisruumis soolalaudade ümber istudes meenub, milline nägi välja reisimine enne internetti. Siin pole isegi telefoniühendust ja elektrit jagub vaid paariks õhtutunniks. Nii et Facebooki ja Tripadvisori asemel räägitakse teiste reisijatega, mängitakse kaarte ja lauamänge. Aknast paistab üle soolavälja loojuv päike ja Jose ilmub välja praetud kana, juurviljade ja kinoaga. Elu on ilus ja reis on hea.
HEA ON REIS KA KAHEL JÄRGNEVAL PÄEVAL – sool ununeb ja algavad mäed. Kuna me asume nii kõrgel (enamik reisist üle 4000 meetri), siis need mäed ei tundu nii massiivsed, aga kogu maastik jätab ütlemata üksildase ja isoleeritud tunde. Teise päeva kõrghetkeks on kindlasti roosad flamingod, keda on igal järgneval peegelsiledal laguunil üha rohkem. Fotogeeniliselt sirutavad nad tiibu ja kaarutavad kaelu. Ööbime Laguna Colorada ehk värvilise laguuni lähistel ja Jose viib meid päikeseloojanguks järve äärde. Järgmine unustamatu õhtu, millele järgneb jube külm öö barakkides. Selge tähistaevas kõrgkiltmaal on küll ilus, aga see tähendab ka, et temperatuur langeb päikese loojudes imekiirelt. Hubasest soolahotellist võib vaid unistada, siin tuleb müts pähe ja jope selga jätta ning kolm tekki ümber mässida.
Kolmanda päeva äratus on kell viis, et päikesetõusuks geisrite juurde jõuda. Oleme kuidagi eriti hästi organiseeritud ja kiired, nii et meie auto põrutab barakkidest minema esimesena. Geisrid on kenad ja samuti fotogeenilised, aga hommiku parim hetk saabub kuumaveeallikate juures. Päike on juba üleval, kuid endiselt on väljas väga külm ja väga raske on riideid seljast võtta. Pole aga paremat tunnet kui jäisest õhust loodusliku basseini kuuma vette libiseda. Basseini ümbritsev järv on samuti kuum ja aurab külmas õhus. Linnud soojendavad end jalalt jalale keksides. Liguneme pea tunni.
Veel kauneid vaateid, laguune ja pilte ning reis saabki läbi. Jätame oma kaaslastega hüvasti Boliivia-Tšiili piiril. Neid ootab mitusada kilomeetrit tagasisõitu Uyunisse, meie sõidame mäest alla San Pedro de Atacamasse Tšiilis. Boliivias võiks reisida veel ja veel, kui ta nii pagana kõrgel ja kaugel ei oleks.
Lennunõu
Boliivias saab lisaks pealinna La Pazi lennujaamale lennata ka Santa Cruzi, mis on enamasti veidi soodsamgi.
Kaks korda nädalas saab Euroopast otse tulla Air Europaga Madridist, kuhu otselennud Tallinnast mõistagi puuduvad, nii et reisi Eestist alustades tuleb igal juhul vähemalt kaks korda lennukit vahetada. Kokkuvõttes ehk mugavaim ühendus samal piletil on KLM-i ja TACA või Copa Airlinesiga läbi Amsterdami ning Lima või Panama City, kuid maksma läheb see parimal juhul nii 1500 eurot edasi-tagasi.
Eraldi pileteid kasutades on võimalik nii raha kokku hoida kui ka teha hulgaliselt põnevaid lisapeatusi. Selle teksti kirjutamise ajal saab näiteks Tallinnast kahe pileti kombineerimisel lennata 769 euroga Brasiiliasse (Sao Paulo või Rio de Janeiro) ja 799 euroga Argentinasse (Buenos Aires), mõlemad edasi-tagasipiletid. Hinnas sisalduvad tasuta vahepeatused Amsterdamis, Atlantas ja New Yorgis ning pikad lennud Delta Airlinesiga. Kui tagasiteel lõpetada reis Helsingis, võib veel 70 eurot kokku hoida. Sao Paulo – Santa Cruzi otselendude hinnad algavad omakorda 260 eurost edasi-tagasi.
Läbi USA lendamine võib igal juhul olla hea mõte, sest ka näiteks American Airlines pakub Saksamaalt Boliiviasse hindu alates 850 eurost edasi-tagasi koos kahe tasuta peatuse võimalusega Ühendriikides (nt Miami ja New York).
– – –
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller 2013. aasta esimeses numbris. Tekst ja pildid: Helle-Mai Pedastsaar