COVID-19 puhanguga seotud OLULINE REISIINFO »
24/7 klienditeenindus
(+372) 6 266 266

Pille Paisuots – avatud südamega seikleja

14.01.2020
Silvia Sool

Estraveli Lääne-Eesti piirkonna müügijuht Pille Paisuots võib Hiinas juua maoverd, süüa Tais ritsikaid ja matkata Yellowstone’i rahvuspargis karuspreita keset mõmmikuid – peaasi, et midagi põnevat juhtuks! Ootamatused teevadki tavapärasest reisist seikluse, mis eluajaks meelde jääb.

Saame Pillega kokku tema päikeselises kontoris otse Pärnu südalinnas. Ta paneb Koidula pargile avaneva vaatega akna kinni, et tänavamüra meie vestlust ei segaks, ja õhkab: „Tegelikult mulle väga meeldib pärnaõite lõhn, mis suvel aknast sisse tulvab!”
Kilingi-Nõmme tüdruk, kes on pärnakas olnud juba pea 25 aastat, naudib rahulikus rütmis looduslähedast elu väikelinnas. Pärast Tallinna Pedagoogilise Instituudi lõpetamist leidiski naine meelepärase õpetajakoha Pärnus, kuid juhus viis ta tööle hoopis reisibüroosse, kuhu ta on jäänud siiani.
Pillet paelub turismi vallas just mitmekülgsus ja vaheldusrikkus. Loomulikult tuleb ette tööga seotud reisimist, mis istub talle samuti. Turisminduses on Pille sõnul praegu head ajad ja hoolimata sellest, et inimesed planeerivad oma reise üha rohkem interneti kaudu ise, rõõmustab ta nende klientide üle, kes reisibüroo abi kasutavad ja tänu kellele Estravelis tööd jagub.
Muu hulgas kuulub Pillele au Estraveli chat’i loomise ja käimalükkamise eest. „Algus oli raske, kuid nüüd asi toimib ja kliendid on väga tänulikud, et neil on võimalik interneti teel kiiresti nõu ja abi saada,“ on Pille tehtu üle uhke. Eelmise aasta suurim väljakutse ja töövõit oli tema sõnutsi rahvusvahelise hanke võitmine ja Estraveli hanketiimi töö käivitamine. Nüüd teenindatakse üht suurt Euroopa institutsiooni. Pille on rahul, sest Estravelis väljakutseid jätkub ja igav ei hakka.
Ükskõik mis teemal Pillega rääkima hakkame, jõuame ikka reisimiseni välja. Isegi pärast meie vestluse lõppu ja diktofoni väljalülitamist jõuab naine rääkida loo matkast Norra mägedesse, kus kaasavõetud priimus hakkas pärast süütamist hirmsal moel paukuma. Perekond varjus lähima kaljunuki taha. Mööda sõitev bussitäis turiste arvas aga ilmselt, et tegemist on vähemalt terrorirünnakuga. „Vaat see oli äge seiklus,” arvab Pille, kes hoiab alati silmad lahti, et järgmine hea reisiidee märkamatult mööda ei lipsaks.

Estraveli Lääne-Eesti piirkonna müügijuht Pille Paisuots.

Kui palju sa ise aasta jooksul reisid?
Nii üks-kaks-kolm korda, oleneb aastast.

Millised paigad sind paeluvad?
Ameerika Ühendriigid on üks mu vaieldamatu lemmik. Seal on nii palju erinevaid variante olla looduses, linnas, metsas, mägedes või rannas. Ma olen suur loodusearmastaja, kõik minu isiklikud reisid on planeeritud nii, et saaksin palju looduses viibida. Ameerikas olen käinud kuus-seitse korda, kuid ikka ihkan sinna tagasi, sest nii palju on veel avastada.
Lambikese löövad põlema ka näiteks Malaisia, Aafrika ja Costa Rica. Iraan on väga eksootiline ja põnev maa. Samuti Omaan, kus sai kõrbes ööbida. Samas mind üllatas Omaani euroopalikkus. Arvasin, et tuleb rangelt islamimaa dresscode’i järgida, kuid riietusse suhtuti seal palju leebemalt. Omaani reisist meenub ka kuninglik Muscati ooperiteater. See ehitis ja saali kõla oli superelamus, ma ei ole kunagi midagi seesugust näinud.

Milline on üks tõeliselt hea reis?
Tuleb olla avatud ja valmis vastu võtma, mida reisil sulle pakkuda on, siis läheb reis korda! Ma üldiselt planeerin poole oma reisist, teise poole jätan juhuse hooleks, see annab vabaduse. Mõnikord läheb see küll pisut kallimaks ja ajamahukamaks, kuid on seda väärt.
Näiteks põikasin Krimmi reisil autoga Odessasse, kuhu esialgu ei plaaninudki minna, ja veetsin seal emotsiooni ajel mitu päeva. Vahetuid kogemusi, meeldejäävaid emotsioone ja põnevaid seiklusi on turvalistes pakettreisides kindlasti vähem. Iraan on muidugi erand, seal näiteks ei saakski ilma giidita ringi liikuda ja isegi auto rentimine ei tuleks ilma kohaliku abita kõne alla.
Perereise võtame ette ka autoga ja jalgsimatka loodusesse teeme pea alati. Viimati oli meil perega külgkorviga mootorratta reis Muhu saarele. Päevad läbi tuuritasime ringi ja avastasime kauneid paiku, ööbisime Muhu Veinitalus, kus kõik mugavused ja maitsvad söögid-joogid on kenasti olemas.
Vaid kruiisiturismi pole ma veel enda jaoks avastanud. Olen küll kolmepäevasel tutvumiskruiisil käinud ja üks kindel soovitus selle kogemuse põhjal on, et alati tasub võtta aknaga kajut – veel parem, rõduga! Kui ma ise kruiisile läheks, siis Pärsia lahte, avastaks Omaani ning Araabia Ühendemiraatides paiknevaid Abu Dhabit ja Dubaid, Katari ja Bahreini. See oleks väga lahe ja selle olen ka plaani võtnud.

Milline võiks olla sinu järgmine reis?
Ootan oma reisiideesid. Reisibüroo töötaja eelis ongi see, et näed, kuhu inimesed reisivad ning kus pakutakse midagi soodsat ja head. Samuti inspireerivad mind telesaated. Näiteks sai Namiibia reis kunagi ette võetud Vahur Kersna reisisaadet vaadates.
Mõnd jalgpalli meistriliiga suurmängu või poksimatši Miamis või Las Vegases peaks küll vaatama minema. Eestlased reisivad järjest enam spordivõistlusi vaatama ja lemmiksportlasele kaasa elama, miks mitte. Paljud ei teagi, et Estraveli kaudu on võimalik ka suurvõistluste pileteid hankida.

Kes on sinu kõige parem reisikaaslane?
Minu pere. Käin reisimas koos abikaasa Peetri ja poeg Karliga. Ma olen väga tänulik oma perele, eelkõige pojale, kes juba pisikesest peale on alati olnud nii vapper reisisell. Ta pole kunagi virisenud ning kõik koos minu ja Peetriga kaasa teinud. Usun, et ehk on reisimine muutnud Karli, avardanud silmaringi ja inspireerinud.
Ma ei ole üksinda reisimise fänn. Üksi tööreisidel käies tunnen puudust võimalusest oma muljeid jagada. Meil on perega kombeks reisidel palju pildistada ja siis korraldame õhtuti traditsioonilisi fotovaatamisi. Valime kohe välja need pildid, mille alles jätame, kõik ülearune läheb prügikasti.

Reisides tuleb ju ikka ootamatusi ette. Kuidas sinul läinud on, kas meenub mõni huvitav seik?
Meenub reis Venezuelasse umbes viisteist aastat tagasi. Ega ma ikka eeltööd ei teinud küll. Kohe lennujaamast välja sõites saime aru, et riik pole turvaline ja kui sealsetelt valgetelt, peamiselt turistidelt, kellega kohtusime, kuulsime, et neid on röövitud või pekstud, siis oli hirmus küll. Venezuelas oli politsei väga korrumpeerunud, abi loota ei maksnud, pigem tuli politseid karta.
Reisisin tookordki perega, poeg oli viiene. Hetkeks mõtlesin, et võib-olla poleks pidanud lapsega siia tulema, kuid kõik läks siiski hästi ja mälestused on sellest eksootilisest maast head.
Teine seik meenub samuti Venezuelast. Sealsesse Canaima rahvusparki pääseb vaid väikelennukitega. Istusime lennukis ja piloot palus mul lennukiukse nööriga kinni siduda. Mõtlesin siis, et no mis mõttes, sellises lennukis olemegi või! Mu poeg oli nii pisike, et ei ulatunud aknast välja vaatama ning silmitses terve reisi aja põrandat. Küsisin pärast, et mis seal lennukipõrandal nii põnevat oli. Poeg teatas, et läbi põrandaprao paistsid metsad ja sood ja neid ta siis vaataski. Mu mees ütles selle peale, et tema nägi poole lennu peal, et kõik näidikud olid nullis.


Me tegelikult loodangi, et reisil midagi põnevat juhtuks. Nagu ühel Saksamaa reisil, kui sõitsime mööda Lõuna-Saksamaa kuulsat Romantische Straßet. Sattus olema väga udune päev ja kaunilt mägiteelt ei paistnud midagi. Meil olid aga teemaksud tasutud ning otsustasime, et teeme aega parajaks, ehk udu hajub ja siiski õnnestub kauneid vaateid nautida. Nägime üht restoranisilti ja otsustasime sisse põigata. Koputasime uksele, mingi mees põllega tuli vastu. Ütlesime, et tahaksime hommikukohvi juua, mille peale härra meid lahkelt sisse kutsus. Vaatasime siis, et väga kahtlane, mees keetis samal ajal ise juustu. Pärast selguski, et olime perega ühe täiesti tavalise sakslase koju sattunud. Sellest polnud aga lugu, sest kohv sai joodud ja juust degusteeritud.

Kuidas sul toiduga lood on – kas oled uute maitsete otsija ja proovija või eelistad tuttavat ja turvalist?
Oh jah, need teada-tuntud Hiina maoveristamised ja maovere joomised koos kohaliku puskariga on küll ära proovitud. Ja Tais ma ikka väga kartsin grillitud ritsikaid süüa, kuid need olid väga maitsvad. Aga ega ma äärmuslikke ja eksootilisi maitseid just ülearu naudi. Pigem maitsen kõike äraproovimise pärast ja see on osa seiklustest.
Kord sattusime perega autoga Itaalias reisides Montelopio külla Toscanas, kus elas vist umbes kümme inimest. Küla lõpus, kus tee juba otsa sai, viis rada läbi viinamarjaistanduse tillukesse viie lauaga restorani, mida pidas 82aastane Paolo. Mitmekäiguline õhtusöök maksis seal 30 eurot ja tegemist oli üllatusmenüüga. Vaat see lihtne toit pakkus niisuguseid elamusi, et lausa ootasime põnevusega järgmist käiku.
Järgmine seik meenub Malaisiast, kui tellisime õhtusöögiks kala. Ei tea, mis kala see oli, kuid maitses väga vürtsikalt, mu suu lausa põles, nii tuline oli. Täpselt samal hetkel, kui olin kalatüki suhu pistnud, ilmus minu kõrvale kaamera – kohalik televisioon tegi restoranis turistidega tõsielusaadet. Mult küsiti, kuidas kala maitseb. Püüdsin tulise suutäiega võideldes head nägu teha. Mu suus oli tulekahju ja ma tundsin, kuidas silmist voolavad pisarad. Loomulikult kiitsin head kalatoitu ja kui võttemeeskond edasi liikus, kulistasin klaasitäie vett peale. Väga äge oli kokkuvõttes!
Aga tulebki proovida ja katsetada, nii saad uusi teadmisi ja kogemusi, millest tekkivad mälestused on väga ehedad.

Kas sa eestlaste meelispuhkusel ehk valmisreisil soojale maale ka viibinud oled?
Olen tõesti korra elus käinud koos pojaga n-ö palmi all puhkamas. Veetsime aega üksnes hotelli territooriumil päevitades, ujudes ja raamatut lugedes. Kuid ma kombineeriks reisi siiski nii, et paar päeva pikutaks basseini ääres ning ülejäänud aja tegutseks aktiivsemalt.

Mida on reisid sulle õpetanud ja juurde andnud?
Meenub lugu Ameerika Ühendriikidest Coloradost. Valisime Yellowstone’i rahvuspargis matkamiseks kevadise aja, mil karudel on pojad. Meile räägiti küll, et olge ettevaatlikud, karuoht on suur, aga meie mõtlesime uljalt, et tuleb ta jaa – hea, kui mõnd eemalt näeksimegi. Läbi rahvuspargi sõites olid aga karud iga nurga peal, koos poegadega ja ilma. Tegelikult poleks matkarajale ilma karusid peletava spreita tohtinud minna. Meil karuspreid loomulikult ei olnud ja me ei teadnudki sellest pisargaasilaadsest vahendist midagi. Õnneks sattus meile vastu tulema noorte seltskond, kes oma karusprei meile andis, ja pärast retke rändas see järgmisele matkaseltskonnale edasi.
Reisides avastad, et häid inimesi leidub igal pool, ja see on nii tore, kui leiad sõpru, mõne neist kogu eluks. On neid, kellega vahetame siiani sünnipäevadel õnnesoove ja suhtleme Facebookis.

Kommentaar

Jaan Puusaag, Pille Paisuotsa pikaaegne klient
Tunnen Pillet juba aegade hämarusest, vähemalt 15 aastat küll. Tegin kunagi Estraveli kodukalt päringu ja keegi Pille vastas. Kõik sujus ladusalt ja alles siis, kui läks piletite kättetoimetamiseks, sain aru, et suhtlen Pärnu kontoriga, ehkki ise olin Tallinnas. Neil aegadel pidi pilet ikka füüsiliselt olemas olema. Kuna Estravelil oli juba siis lennujaamas kontor, sain sealt piletid aga alati mugavalt kätte.
Kogemus oli hea ja nii jäingi Pillega Pärnust suhtlema. Reiside planeerimise ja korraldamise juures on oluline, et teenindaja suudab mõelda kaugemale, kui parajasti küsitud, oskab vältida probleeme ja leiab su maa alt üles, kui broneeringu tähtaeg kukub. Kuna reisin palju ja keeruliselt ning vajan alati rohkem kui üht varianti, ei ole ma kindlasti lihtne klient. Tagantjärele on isegi piinlik meenutada, kuidas ükskord helistasin Pillele pühapäeva varahommikul, kuna mu lend tühistati ja oli vaja kiiret lahendust. Loomulikult ei olnud tal mulle muud soovitust, kui et mine koju, mis ta ikka teha sai. Ma võin ilmselt hulluks ajada eri variantide pärimisega, aga Pille täitis alati rahulikult ka mu erisoove. Mul oli väga kahju, kui Pille ametikõrgenduse järel enam klientidega otse ei tegelenud. Kui ta oleks firmat vahetanud, oleksin Pillele järele läinud. Loodan, et Estravel oskab vääriliselt hinnata selliseid töötajaid.
Aga Pärnu kontoriga ajan oma asju siiani, Pillel on olnud hea järelkasv. Arvan, et väiksema linna kontoris on teenindus personaalsem. Kord rippus üks Estraveli tüdruk toru otsas, näpp Enteri klahvil, et kas jõuan lennujaama enne check-in’i sulgemist – jõudsin viimasel hetkel. Näpp vajutas Enter, lendasin.
Kord helistas Pille ja küsis, kus ma olen – lennujaamas hakati lennule registreerimist lõpetama ja uuriti Estravelist, kus nende klient on. Istusin rahumeeli oma kontoris, sest olin väljalennu kellaajad segamini ajanud. Tormasin lennujaama ja jõudsin lennule.

Fotod: Andrus Eesmaa ja erakogu

Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2019. aasta sügistalvises numbris.

Kommentaarid: