Uudised ja reisilood

Lõuna-Portugalis Algarves asuvad Deserta ja Tavira saared meelitavad turiste unikaalse asukoha, võimsate düünide ja kristallselge veega. Mõlemad saared asuvad Ria Formosa looduskaitsealal.

Ent meie alustame oma teed pealinnast Lissabonist, kust tuleb Algarve keskusse Farosse jõudmiseks esmalt autoga läbida 300 kilomeetrit. Kiirteede rägastikus leiame viidad, mis juhatavad teed SUL ja Ponte peale – lõunasse ja sillale. Meie ees, teisel pool Tejo (Tagus) jõe kallast seisab 28 meetri kõrgune Kristuse kuju. Sillast paremale jääb Estorili rannik ehk Portugali Riviera, vasakule vaadates sirutab end udus Euroopa pikim sild Vasco da Gama.

Faro rahvusvahelisse lennujaama saabub turiste igast ilmakaarest, aga ainult väike osa jääb sinna, sest suuremateks puhkekeskusteks on Albufeira, Lagos ja Vilamoura.

Algarveski on palju võimalusi aktiivseks puhkuseks ja igale turistile leidub just talle meelepärane tegevus – kindlused, muuseumid, delfiinide show’d, veepargid, sukeldumised või hoopiski liivaskulptuuride külastus ja paadisõidud põnevais kaljukoopais.

Randu muudavad omapäraseks kaljude vahel asuvad liivaribad, kus on suvekuudel raske leida tükikestki vaba ruumi.

Reisiplaane tehes teadsime, et meil läheb vaja lamamistooli, päikesvarju ja head lugemist. Ent siiski olime valmis ka seiklusteks uute emotsioonide ja kogemuste jahil, mis loodetavasti kaaluvad üles melu Albufeira kitsaste tänavatega vanalinnas, Vilamoura ööelu või paadisõidu Lagoses kaljude vahel.

Eksootiline Ria Formosa

Ria Formosa looduskaitseala on Algarve ilusaim ja tähtsaim, ulatudes koos Faro saarestikuga 60 km piki maismaapiiri ida poole kuni Cacela Velhani. Ala loodi 1987. aastal, kaitsmaks piirkonna väärtuslikku ökosüsteemi, kuna massilise turismi kasvuga kaasnes kontrollimatu ehitustegevus, reostus ja liiva kaevandamine.

Saarte randade kõrged liivaluited on barjääriks kaitsealal asuvatele laguunidele, soolatiikidele, laidudele ning kanalitele, kaitstes neid ookeani suurte tuulte ja lainete eest. Soojas ja toitainerikkas laguunivees elutseb rikkalikult karpkalasid, austreid ja vähilisi, mille kasvatamine annab 80% kogu riigi molluskite ekspordist.

Mahe kliima ja rikkalik kalavalik ahvatlevad omakorda linde, usse ja konni, kes moodustavadki saarestiku fauna. Faro on ka tõeline lindude paradiis, kus pesitsevad paljud haruldased ja eksootilised isendid – hõbehaigrud, kääbus-meripääsukesed, jäälinnud, veekuked ning punapeapardid.

Looduspargi sümboliks on purpurne sultankana, kes on šoti rabapüü sugulane. Pikajalgne lind on küll kiire jooksja, ent kehv lendaja. Haruldast sinaka sulestiku ja erkpunase nokaga sultankana arvatakse seal pesitsevat vaid paarikümne ringis.

Deserta – metsik ja puutumatu

Ka Barreta nime all tuntud Deserta saarele saab Farost laevaga, sõit kestab pool tundi. Saarel asuv Santa Maria neem tähistab Portugali kõige lõunapoolsemat punkti.

Suvekuudel, kui Algarve rannad on täis sagimist ja suminat, leiame Desertal ruumi ja rahu ning võimaluse avastada seda metsikut ja puutumatut loodust. Ainuke inimkätega püstitatud hoone saarel on lihtsa puitkonstruktsiooniga väike mereandide restoran O Estamine.

Võtame meelepärased kohad uste ja akendeta restoranis ning tellime põhiroaks kala dourada, mille kõrvale sobib hästi portugali roheline vein Vinho Verde. Sobremesas ehk magustoidu kaardilt otsustame proovida mango mousse’d ning lõunasöögi lõpetame hea portugali kohviga.

Nüüd jätkub meil energiat, et astuda randa jõudmiseks 300 meetrit mööda palkidest laotud teed. Rannajoonel paistavad juba punased puitvaiad, mille vahele tõmmatakse viie euro eest punasest riidest päikesevarjud – omapärased ja praktilised.

Lained on rannaliivast vorminud kõrge valli, kus ookeanivesi uhub aina kõrgemale, et siis jälle vajuda ja tõusta – peatumata ja lõputult. Taban end mõttelt, et ookean omab küll määratut suurust ja jõudu, aga inimese imepärased võimed on loonud laeva, mis alistab kogu selle üüratu, mäsleva ruumi…

Suure lainetuse korral peab vette minnes olema valvas, sest ookeanilained on salakavalad ja ettearvamatud ning nendega mängimine ohtlik. Ümberringi laiutab looduse ürgne ilu, viies endaga kaasa kõik mõtted.

Ergav päike, õrn liiv ja lainetekohin on uinutava jõuga harmooniline kooslus. Siiski ei või maha magada viimast laeva, mis väljub kell kuus õhtul.

Peamegi end sellest tervistavast keskkonnast välja rebima, sest telkimine pole saarel lubatud. Keegi ei saa aga keelata ööbimist lageda taeva all. Arvestama peab vaid asjaoluga, et päikese loojudes on saarel ainukeseks valgusallikaks kuu.

Tavira saare teeb unikaalseks tema kuju: vaid 500 meetri laiuselt kulgeb see 11 kilomeetrit piki Tavira ja Santa Luzia linnasiluetti. Nelja Vee randa (Praia do Quatro Aguas) sõidame ühe euro eest, ületades laevaga kilomeetripikkuse vahe maismaast.

Laevad tulevad ja lähevad 15-minutilise intervalliga ning saarel on võimalik ka keha kinnitada, põhiliselt kalarestoranides. Taviral on võimalik telkida ning minimarketist toidupoolist osta. Läbinud väikese linnaku, kulgeb laudadest laotud teeke rannani, mis kannatab isegi lapsekäruga sõitmist.

Saare teise poole randa (Praia do Barril) eraldavad maismaast soolaukad, mille peale on rajatud teekate ning kanalist saab üle mööda kõikuvat silda. Seejärel ootab seal otse randa viiv väike rong. 500-meetrise raudtee alternatiiviks on selle kõrval jalutamine.

Rongist väljudes tutvume plakatitel informatsiooniga saare floora iseärasuste kohta. Rannaäärsed düünid on nii bioloogiliselt kui geoloogiliselt dünaamilised piirkonnad ning seetõttu eriti õrnad. Eriline taimestik on aluseks düünide moodustumisele, mis koondab ja paigutab liiva, vormides rannapiirkonna kaitseks barjäärina luiteid.

Rahulolu keskkonnast

Kaitseala soodel kasvavad eriliselt kohanenud taimed, mis on kogu planeedil ühed tõhusamatest õhupuhastajatest. Värske õhk ja ere päike võivad põhjamaalase õrnale nahale kergesti liiga teha, seetõttu on saarel mõeldud ka esmaabi andmise peale.

Enne randa jõudmist viib tee läbi ankrute surnuaia. Kõrgemalt düünilt haarab lummav vaade lihtsalt oma võimusesse – lumivalge liivaga rannjoon laiub kaugusesse.

Kristallselge ookeanivesi on rahulik, visates aeg-ajalt oma valdustest välja üleliigseid vetikaid, mida tõmmatakse kokku traktori järele paigaldatud seadmega.

Õnneks kaob traktorimüra merekohinasse ning metsikute liivaluidete rüpes lesides ja sillerdavaid päikesekiiri ookeaniveel vaadeldes tekib rahulolu, sobivas keskkonnas puhates saab päevast igavik.

Deserta ja Tavira saared on kohad, kus imeline feeling neelab sind enda meelevalda – sellest on raske vabaneda ja minna tuleb koos igatsusega, mis kutsub tagasi.

Mida teha Algarves?

• Golf – Algarves on 15 arvestataval tasemel golfiväljakut. Ka Taviras asub üks, kuid enamasti on need Quinta da Lagos, Vilamouras.
• Zoomarine – Albufeiras asuvas akvaariumis võib näha delfiinide, merilõvide ja papagoide etendusi.
• Loomaaed – Asub Lagose lähedal. Rohkem kui 120 looma, lisaks 200 taime viielt erinevalt kontinendilt.
• Ponta Piedade – Siin saab teha tunnise paadisõidu ja näha huvitavaid rannakaljusid. Paljud kivimürakad meenutavad midagi, triumfikaarest elevandini.
• St. Vincenti neem – Huvitav kindlus, võrratud kaljud ja ilus maastik.
• Kasiinod – Vilamouras, Portimaos, Vila Real de Santo Antonios.

– – –

Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill–juuni 2004.