KUHU JA KUIDAS SAAB REISIDA? »
Reisi rohkem, aga vastutustundlikult »

Reisimuljeid Kreetalt

16.09.2021
Estraveli vanemreisikonsultant Marika Mikko

Estraveli vanemreisikonsultant Marika Mikko puhkas hiljuti Kreeta saarel ja jagab nüüd reisimuljeid ja -pilte.

Oleme igal aastal oma suve mõnel Kreeka saarel pikendanud ja otsustasime sel korral taas Kreeta saare kasuks. Hotelli valikuks osutus Wyndham Grand Crete Mirabello Bay.

Hotellist

Hotell Wyndham Grand Crete Mirabello Bay asub maalilise Mirabello Bay lahe ääres ja vaid ca 2 km jalutuskäigu kaugusel Agios Nikolaose linnast.
Valisin deluxe sea view toatüübi ja palusin hotellist majutust kõrgemale korrusele ja õnnestuski saada kõige kõrgemale ehk 6. korrusele, kust avanesid imelised vaated kristallisinisele merele.
Boonuseks oli mõnusalt suur rõdu, kust me ei raatsinud pikalt eemal olla :) ja päris mitmed õhtupoolikud veetsime rõdul vaadet nautides.

Hotelli territoorium koosnebki peamiselt tohutu suurest rannaalast, kus on lausa kaks eraldi rannasoppi lamamistoolide ja erinevate mugavate lebamisaladega (baldahiinid, ümarad korvtoolid ja diivanid). Hotellil on ka oma pisikene aed, mis jääb mäeküljele ja kust looklevad mäest üles trepid, kust sai vaadet Mirabello lahele nautida.
Sportlastele on hotellis lausa 3 tenniseväljakut, rannavolle plats ning jõusaal ja SPA.
Süüa pakutakse lausa 5 erinevas restoranis, kuid meie jõudsime külastada neist vaid ühte, kuna meie eesmärk oli nautida erinevat Kreeka kööki väikestes tavernides ja restoranides.

Hotelli personal ja teenindajad on väga viisakad ja abivalmid.

Autorent ja saare avastamine

Meie rentisime saare avastamiseks 3 päevaks ka auto, mis toodi meile hommikul hotelli ja hiljem ka hotellist ära viidi. Autorendi hind 3 päevaks oli 138 eurot (ilmselt oleks tänavalt ka odavamalt saanud, kuid me eelistasime mugavust ja turvalisust).

Esimesel päeval sõitsime saare idapoolsemasse tippu Vai randa, kus on Kreeta ainus looduslik palmisalu, kus kasvab ca 5000 palmipuud.
Tee sinna kulgeb üle mägede ja pidevalt on tahtmine auto seisma jätta ja mõni ilus pilt teha. Tagasiteel tegime väikse peatusime Toplou kloostris, mis on üks Kreeta suuremaid ja olulisemaid. Selle kloostri õlid ja veinid on väga hinnatud.
Järgimiseks sõitsime armsasse Sitia linna, kus on ilus rannapromenaad, söögipeatuse tegime Mochlose kalurikülas. See on koht, mida soovitan kõigil külastada, kui vähegi sinna kanti satute. Juba sõit sinna on elamust väärt ja millised imelised vaated – eriti, kui sattuda sinna tuulise ja päiksepaistelise ilmaga, siis meremöll on elamus omaette.
Sõime väikses armsas To Bogazi kalatavernis.
Tagasiteel tegime veel ujumise peatuse Voulisma rannas.

 

Teisel päeval sõitsime oma hotellist mitte kaugele Elounda kuurorti, kus on selle piirkonna eksklusiivsemad ja kallimad hotellid.
Meie sõitsime Elounda ranniku vastas olevale saarele, mida ühendab mandriga väike autolaiune teeke ja sealt sõitsime edasi nii kõrgele mäkke kui sai. Sõit oli taas närvekõditav, sest tee oli vaid autolaiune – ühele poole jäi meri ning kogu tee kulges mööda mäe külge ja kui keegi vastu tuli, siis läks põnevaks. Ja siis mööda kitserada alla kuni rannani. Leidsime 2 rannakest, ühes veidi rohkem inimesi ja teine väike ja privaatsem, mõlemad kristallsinise ja puhta veega. Vot sealt oli küll kahju ära tulla.
Edasi viis meid tee väikesesse Plaka külakesse, kust saab kõige lühemat teed pidi ja mugavamalt Spinalonga saarele, paadid sõidavad ca iga poole tunni tagant ja sõit ise võtab aega ca 5–10 minutit. Edasi-tagasi sõidu hind on 10 eurot inimese kohta.
Spinalongal oli ikka põrgukuum, ilma veepudelita palava ilmaga sinna minna ei soovita. Tunnike saarel ja tagasi Plaka külla, mis on väga armas külake, kus on 1 poekeste ja tavernide, baaride tänav. Ostsin endale sealt Victoria Hislopi raamatu “The Island” , mille tegevus toimub just Plaka külas ja Spinalonga leeprahaigete koloonias.

 

Kolmandal päeval sõitsime saare Lõuna-osasse Ierapetra linna, mis on Kreeta suuruselt 4. linn ja väidetavalt Euroopa lõunapoolseim linn, mis on minu arust natuke tähelepanuta jäänud, kuna kõik sõidavad sealt linnast vaid läbi, et sõita Chrissi saarele. Meie otsustasime just selles linnas pikemalt peatuda ja ringi jalutada. Tegu on väga armsa linnakesega, kus septembri hommikul oli vähe turiste, kuid sellest rohkem nägi kohalikke tarvernis või varjupakkuva puu all istumas ja maailmaasju arutamas.
Edasi ujusime läbi pea kõik selle piirkonna ilusaimaid ujumiskohad ja õhtuks sõitsime meie selle reisi teiseks lemmikuks (1. kohale jääb vaieldamatult Agios Nikolaus :)) saanud väikesesse Mirtose linnakesse. Linn on ise meie mõistes pigem küla, mööda rannaäärt kulgeb pisike tänav, kus on söögikohad ja pea iga söögikoha teisel korrusel on väikesed mõnusad apartemendid.

 

Agios Nikolaos on väga armas linnake, me käisime seal igal õhtul ning ikka ja jälle leidsime uue koha, mida avastada.
Linnas on palju toredaid söögikohti igale maitsele ja soovile. Kindlasti soovitan proovida kohaliku kiirtoitu Cyrost, mis on pitasaia sisse keeratud sea- või kanalihakebab erinevate lisanditega.
Kindlasti ei jää märkamata linna südames olev suur Voulismeni järv, mis on merega ühenduses olev magevee järv, mis algselt arvati olevat põhjatu, kuid nüüd on kindlaks tehtud, et järve sügavus on keskel ca 64 m. Järve ümber on palju erinevaid kohvikuid ja söögikohti, kus saab õhtust valgusemängu jälgida ning eriti ilus on järveümbrus pimedas, kui kõik tulukesed põlema pannakse.

Lõpetuseks võin öelda, et Kreeta on avastamist väärt, olen seal käinud nüüdseks juba 3 korda, kuid tean et tahan jälle tagasi.

Vaata reisipakkumisi Estraveli pakettreiside otsingust.

 

Kommentaarid: